Näib nii, et ei kohtu me enam

Ühesõnaga läheb teist päeva taas Jaani ja Marko ehk Tätte ja Matvere lainel. Ikka "Vana kuub", mida keset päeva saab süüdimatult kõva häälega kaasa joriseda, kui Käshi pole kodus ja remontarid köögis kõpitsevad. Jammi. Täna isegi magasin koos nendega. Esimest korda päevatudu selle õppeaasta jooksul. Tulin teist päeva järjest jalgsi koju ning väsimus oli tappev. 15 lehekülge Dee Browni "Mata mu süda Wounded Knee" lugemist ja tudu tuli.

Arengud. Järgmised. Vannitoast on 80 protsenti plaaditud+põrand. Elekter on ajutiselt ühendatud. Dushari tarvikud seina külge kruvitud, kollane kardin üles riputatud, boilergi ripendab seina küljes. Kahjuks väike planeerimisviga, mis tähendas, et 200 liitrit vett tuli siiski põrandale lasta matide saatel. Aga homme ehk saab nii pikad poldid, et saab selle värgi nii kõvasti seina külge, et enam sel teemal matte ei lenda. Mis tähendab, et ehk saab reede hommikul juba kenasti koduse dušši võtta!!!!!!! Juhuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu.

Üldiselt põleb mul kenasti punane küünal, jalatsid on üle lastud nubuki kaitsevahendiga, mis kogemata siiski mu kenad tossud ära rikkus, sest sisaldas mingit tundmatut musta pigmenti, mis laikudena tossude peale jäi. Kiisu on stressis, sest jammid krõbinad ei mahu talle hammaste vahele ära.

Rahulik on olnud. Seega homsest võib oodata. Ma ei põe, vaatamata sellele, et täna taas rikkusin kokkulepet mitte hoida titasid üksi klassis. Juhtub, eks.

"Ma tunnen, kuidsa metsas murdub puu."
"Kõik, mis lahtine, see kaob."
"Ta otsustab, et täna on see päev."