Lõppegu nutt ja hala

Ühesõnaga, täna peeti Tartus eestikeelse keskkooli 100. sünnipäeva. See tähendab, et Härma kool alustas oma juubeliüritustega Haridus- ja teadusministeeriumi ja paljude teiste toetajate kaasabil Vanemuise kontserdimajas. Tervitamas meite ametisolev herr president, ministrid pr Reps ja hr Rummo. Tjah. Mnjah. Mhmh. Just-just. Härrased Olesk ja Aaviksoo suutsid esile kutsuda - loeti üle ja korrati ikka ka - neli nn spontaanset aplausi. Loomulikult päevapoliitiliste otsuste eest. Mõlemad härrasmehed oleksid justkui matusele saabunud ja tundus tagareast, et eestikeelse hariduse väljavaated ei ole just kõige paremad. Kumbki ei rääkinud konverentsi kogumikus olevat juttu. Huh. Lõppkokkuvõttes nentigem, et herr Käämre oli väga kujundlik - kasutas sõna "epiteet" - ning mulgikuues Martin Ehala rääkis õpetliku loo ying-yang-mustreid esitledes. Aga nojah. Süüa sai hästi, küpsised maitsesid head ning kooli stendid tapeedime plakatitega. Kogu gäng oli kohal, austet õppejõud kaasa arvatud. Ja muidugi Heily kah.

Pärast konverentsi taksoga koju sõites tuli jälle meelde väike tuulepoiss ning siis kiired kõned Carmelitale ja lugupeetud lapsevanemale. Päädis see kõik sellega, et oleksin jooksma läinud, kuid teadsin, et dusharit täna - ikka - pole. Seega pärast pikki jalaga vastu seina tagumisi ning mõttes ja poolvaljult kirumisi, leidmata kapist rula, laenasin väikse kollase BMXi - teine ratas on teatavasti lukus ja mul pole aimugi, kus selle võti asub - ja tiirutasin mööda Raadit tunnikese. Viha ja lootusetuse pisarad voolamas ning eirates kõiki liiklusreegleid. Ühesõnaga, nuuks, mida ma lubasin, et enam ei tule, et enam ei võta tööd koju kaasa... Miks? Ilmselt siiski hakkan nina veri väljas sulgpalli trennis käima, selleks, et saaks ennast maandada ning laibastunult kukkuda. Kuigi, valus laks squashi palliga oleks ilmselt sobivam...