Tühjus. Ilmselt tingitud eelmise ööpäeva jooksul sisse ahmitud Dan Brownist. Lugesin Käshi riiulilt "Pettepunkti" ja "Digitaalset kindlust". Mjah. Ööpäev oli tegevust, aga nüüd pole nagu midagi. Ehk siis seda, mida peaks tegema, mitte ei viitsi teha, ei viitsi jah. Lihtsalt poosetada on ju ka hea, eks. Selles suhtes, et pool kööki on maha lammutatud, plaanid on suured ning ... Just.

********************************
Efq juures lugesin need Alan Marshalli raamatukesed läbi. 8. klassi kohustusliku kirjanduse :P "Suudan hüpata üle lompide" ja "See on rohi..." Spooky. Igatahes minu kaheksandikud neid küll lugema ei hakka, ei. Surevad igavuse kätte. Aga samas ei saa Dan Browni neile soovitada, sest raamatud pole kättesaadavad ning lisaks on veel neile liiga paksud-keerulised-igavad.

*******************************
Päh. Töömõtted on, sest täna öösel nägin (taas) painajat lapsukestest kõige absurdsemas kohas koos turvatädi ja -onuga. Ja loomulikult koos hunniku naistekatega, mida nad sirvisid. Ühesõnaga siis "Digitaalne kindlus", mis ausalt öeldes on ju naistekas, mis siis et peidetud numbrite, koodide ja muu keerulise tehnilise mulina taha. Jummala eest. Lisaks sellele teen kohe kaugele ulatuva ja lajatava järelduse Dan Browni kohta - alati on süüdlane see, kes alguses justkui abi otsib. Vandenõud. Eile Käsh väitis, et need on põnevad ja hästi kirjutatud raamatud, mida ei saa enne lõpetamist käest panna. Ongi nii. Aga sellised on ju sinise sarja naistekad ka, vähemalt mul on selline mulje. Raamatute ülesehitus on nii pagana äraarvatav, et ma ei viitsi isegi enam kaasa mõelda. Mingeid üllatusi ei saagi tulla, pole tõenäoline. Ja kaanonit, kuidas krimkat kirjutatakse, ei hakka ilmselt lähemal ajal keegi muutma, sest juba Agatha Christie fenomen näitas, et asi töötab. Seega, milleks lõhkuda töötavat masinavärki?! Tahaks siia nüüd ühe klassikalise - vähemalt minu jaoks - analüüsiskeemi joonistada, aga ei viitsi. Merilai ja co "Poeetikaski" on see kirjas. Mis tähendab lõppkokkuvõttes, et kui oled elus kaks krimkat läbi lugenud ja skeemi näinud, siis võiksid ka ise kirjutada - skeemist lähtuvalt - raamatu, mis naelutab siis 12 tunniks kõhuli voodisse ootama lõpplahendust ise samal ajal vaikselt mõttes paludes, et kõik ikka ei läheks nii nagu tundub. Rohkem üllatusi, aga enesealalhoiuinstinktist lähtuvalt: rohkem kirjanduslikke üllatusi!