Viimane juunikuu päev
Ahaa. Olen Tartus. Üle nädala. Tundub aga, nagu oleks siit juba väga kaua ära olnud. Ausalt. Maja on kopitust täis, kass on täiesti stressis. Muidu on... suvi.
Nädalakene vanemate juures. Mõnus, maasikad, jäätis, röstsaiad maasika toormoosiga, mmm. Tegelikult olid empsilt närvid suht läbi umbka kolmandal päeval ning ilmselt oleks eile täitsa tülli keeranud, kui ma poleks öelnud, et lähen ära. Nagu võluväel muutus kohe normaalseks. Hommikul küsis, kas ma pärast isa sünnipäeva maale ka tulen. Ehk siis empsik ruulib.
Rebekats oli kaks päeva meite juures. Väga... kisarikas aeg. Üks pisike pamp, kes joriseb ja nutab, ajab igast august tatti välja. Armas ühesõnaga. Olen tittedest endiselt vaimustuses.
Raamatuid lugesin. Enim küsimusi tekitas Kulle Raigi "Vikerkaare värvid". See on siis ühe kaastöölise kirjutatud raamat Lennart Merist, tema tegemistest, sh kirjandus ja film, Eesti ajaloo taustal. Lähiajaloo raamatud on endiselt naljakad. Selline paatoslik ja samas naiivne. Võib-olla see on minu kallutatud vaapunkt, mis lähiajaloo kujutamisse skeptiliselt suhtuma paneb, aga jah. Iseenesest tekivad mõtted, et ei saa ju nii naiivne, lapselik ja samas armsalt süüdimatu olla. Või on see lihtsalt skeptitsism Lennarti isiku kujutamise osas. Ma ei tea. Hea on lugeda, väga lihtsalt ja selgelt on kõik kirja pandud, mingit intriigi ei ole, keerulised mõttemängud on jäetud muude žanride kanda. Tahtmatu paralleel Andreas Oplatka raamatuga, tegelikult lausa karjuv. Mõlemad olid sellised helged, aga uskmatu Toomas minus ei usu ikkagi. Miski tõrgub uskumast, et vat selline mees oli olemas ja elaski sellist elu ja mõtleski selliseid mõtteid ja tegigi selliseid tegusid. Kuigi ma tean, et ta oligi selline. Lennartlik, elegantselt pillamas lennartisme, sammumas kaabu peas ja valge tolmumantel seljas läbi Tallinna, Venemaa avaruste, Euroopa pisisuse, Ameerika pealiskaudsuse. Teema lõpetuseks märgin vaid seda, et ühe ajastu inimeste elulood on nii pagana sarnased (Krossi pean silmas muidugi mõista).
Jerome K. Jerome "Kolm meest paadis" algus oli paljutõotav, siis läks rämeigavaks ning ühel hetkel - see hetk oli muide Tõrva bussiga jaanilaupäeval maale sõites - avastasin ennast laginal naermas absurdsuste üle, mida tüübid välja mõtlesid. Inglise huumor on... tjah. Tore. Kuigi hetkel olen emotsioonivaba, midagi põrutavat küll ei ole, aga ilmselt võtan riiulist veel mõne tema raamatu kunagi.
Eduard Vilde "Kui Anja mehed Tallinnas käisid" ühesõnaga. Tegelikult ei ole ma sellega veel ühele poole saanud ja kahtlustan, et ei saagi, sest ma lugesin lõpu kahjuks keset raamatut ära, läks kuidagi kahtlaseks. Algus taas tore, aga mida edasi, seda enam mind Vilde stiil häirib ja seda enam saan aru, et ma lastel ei soovita Vildet lugeda. Ikka liiga vanaaegne on keel ja mõte. Ei jaksa tänapäeva lapsed seda küll jälgida. Kuigi iseenesest - kui ette lõppu ära ei loe - on tegemist ju toreda raamatuga. Ajaloohuvilistele soovitan iga kell, kuigi ega sealt mingit lõplikku tõde selgu. Selline krossilik teos. Ühesõnaga olen jõudnud kohta, kus taas minu vana arm, ajalugu, sunnib mind õhkama. Ja igatsus ajaloolasest Kessukese järele läheb veel suuremaks :)
Looming 2006/6 hmm. Pole ammu nii igavat numbrit lugenud, nagu oleks sealgi hapukurgi hooaeg alanud... Kuigi see number on planeeritud ja ilmselt kokkugi pandud umbes veebruaris-märtsis. Leidsin sealt põneva katkendikese Enn Vetemaa romaanist "Vanameeste kummalised rõõmud", mõned värsked värsid Asko Künnapilt ja Maria Mazziotti Gillanilt ja nagu alati intrigeeriva novellilaadse ma-ei-tea-mis-žanrist-jälle jutu Ervin Õunapuult. "Meie igapäevane jää" tekitab nagu ikka Õunapuu natuke heameelt ja natuke viha. Surematus vene multikaski öeldi, et taas kõige põnevama koha pealt... Õunapuu on samasugune, ükskõik mida ta kirjutab, ta oskab katkestada ja alustada, muide, ka kõige põnevama koha pealt. Tahaks alati natuke eellugu teada ja siis tahaks veel järelsõna ka. Aga Õunapuu ei anna. Sa pead ta võtma nagu ta on. Tegelikult võid jätta ka. Õunapuul on suht pohhui. Tema lihtsalt kirjutab. Meenutab mulle T. Vinti ja P. Sauterit, kuigi nende kõigi stiil on nii erinev, et ausalt öeldes tõrkusid mu käed esialgu neid kolme üldse ühele reale mahutamast. Sundisin ennast, sest nii see on. Võtame aga sõnad ja ärme kirjutame neid liivale, vaid hoopis vette.
Aitab hetkel kirjandusest. Jätan mõtted lahtiseks. Seda pean küll mainima, et kui täna koju jõudsin, siis keha oli mõned asjad siin unustanud, nt purustasin ma peaga kotist asju võttes kraadiklaasi, mis ma usun, et hea mitu-mitu aastat mu toas temperatuuri on valvanud. See kokkupõrge - kraadiklaas ja Kriuxu pea - tõi kaasa terve hulga hüplevaid elavhõbedapalle voodis, põrandal ja minu peas. Usun, et kotist leiab veel hea mitu nädalat klaasikilde. Elu on selline :)
Nädalakene vanemate juures. Mõnus, maasikad, jäätis, röstsaiad maasika toormoosiga, mmm. Tegelikult olid empsilt närvid suht läbi umbka kolmandal päeval ning ilmselt oleks eile täitsa tülli keeranud, kui ma poleks öelnud, et lähen ära. Nagu võluväel muutus kohe normaalseks. Hommikul küsis, kas ma pärast isa sünnipäeva maale ka tulen. Ehk siis empsik ruulib.
Rebekats oli kaks päeva meite juures. Väga... kisarikas aeg. Üks pisike pamp, kes joriseb ja nutab, ajab igast august tatti välja. Armas ühesõnaga. Olen tittedest endiselt vaimustuses.
Raamatuid lugesin. Enim küsimusi tekitas Kulle Raigi "Vikerkaare värvid". See on siis ühe kaastöölise kirjutatud raamat Lennart Merist, tema tegemistest, sh kirjandus ja film, Eesti ajaloo taustal. Lähiajaloo raamatud on endiselt naljakad. Selline paatoslik ja samas naiivne. Võib-olla see on minu kallutatud vaapunkt, mis lähiajaloo kujutamisse skeptiliselt suhtuma paneb, aga jah. Iseenesest tekivad mõtted, et ei saa ju nii naiivne, lapselik ja samas armsalt süüdimatu olla. Või on see lihtsalt skeptitsism Lennarti isiku kujutamise osas. Ma ei tea. Hea on lugeda, väga lihtsalt ja selgelt on kõik kirja pandud, mingit intriigi ei ole, keerulised mõttemängud on jäetud muude žanride kanda. Tahtmatu paralleel Andreas Oplatka raamatuga, tegelikult lausa karjuv. Mõlemad olid sellised helged, aga uskmatu Toomas minus ei usu ikkagi. Miski tõrgub uskumast, et vat selline mees oli olemas ja elaski sellist elu ja mõtleski selliseid mõtteid ja tegigi selliseid tegusid. Kuigi ma tean, et ta oligi selline. Lennartlik, elegantselt pillamas lennartisme, sammumas kaabu peas ja valge tolmumantel seljas läbi Tallinna, Venemaa avaruste, Euroopa pisisuse, Ameerika pealiskaudsuse. Teema lõpetuseks märgin vaid seda, et ühe ajastu inimeste elulood on nii pagana sarnased (Krossi pean silmas muidugi mõista).
Jerome K. Jerome "Kolm meest paadis" algus oli paljutõotav, siis läks rämeigavaks ning ühel hetkel - see hetk oli muide Tõrva bussiga jaanilaupäeval maale sõites - avastasin ennast laginal naermas absurdsuste üle, mida tüübid välja mõtlesid. Inglise huumor on... tjah. Tore. Kuigi hetkel olen emotsioonivaba, midagi põrutavat küll ei ole, aga ilmselt võtan riiulist veel mõne tema raamatu kunagi.
Eduard Vilde "Kui Anja mehed Tallinnas käisid" ühesõnaga. Tegelikult ei ole ma sellega veel ühele poole saanud ja kahtlustan, et ei saagi, sest ma lugesin lõpu kahjuks keset raamatut ära, läks kuidagi kahtlaseks. Algus taas tore, aga mida edasi, seda enam mind Vilde stiil häirib ja seda enam saan aru, et ma lastel ei soovita Vildet lugeda. Ikka liiga vanaaegne on keel ja mõte. Ei jaksa tänapäeva lapsed seda küll jälgida. Kuigi iseenesest - kui ette lõppu ära ei loe - on tegemist ju toreda raamatuga. Ajaloohuvilistele soovitan iga kell, kuigi ega sealt mingit lõplikku tõde selgu. Selline krossilik teos. Ühesõnaga olen jõudnud kohta, kus taas minu vana arm, ajalugu, sunnib mind õhkama. Ja igatsus ajaloolasest Kessukese järele läheb veel suuremaks :)
Looming 2006/6 hmm. Pole ammu nii igavat numbrit lugenud, nagu oleks sealgi hapukurgi hooaeg alanud... Kuigi see number on planeeritud ja ilmselt kokkugi pandud umbes veebruaris-märtsis. Leidsin sealt põneva katkendikese Enn Vetemaa romaanist "Vanameeste kummalised rõõmud", mõned värsked värsid Asko Künnapilt ja Maria Mazziotti Gillanilt ja nagu alati intrigeeriva novellilaadse ma-ei-tea-mis-žanrist-jälle jutu Ervin Õunapuult. "Meie igapäevane jää" tekitab nagu ikka Õunapuu natuke heameelt ja natuke viha. Surematus vene multikaski öeldi, et taas kõige põnevama koha pealt... Õunapuu on samasugune, ükskõik mida ta kirjutab, ta oskab katkestada ja alustada, muide, ka kõige põnevama koha pealt. Tahaks alati natuke eellugu teada ja siis tahaks veel järelsõna ka. Aga Õunapuu ei anna. Sa pead ta võtma nagu ta on. Tegelikult võid jätta ka. Õunapuul on suht pohhui. Tema lihtsalt kirjutab. Meenutab mulle T. Vinti ja P. Sauterit, kuigi nende kõigi stiil on nii erinev, et ausalt öeldes tõrkusid mu käed esialgu neid kolme üldse ühele reale mahutamast. Sundisin ennast, sest nii see on. Võtame aga sõnad ja ärme kirjutame neid liivale, vaid hoopis vette.
Aitab hetkel kirjandusest. Jätan mõtted lahtiseks. Seda pean küll mainima, et kui täna koju jõudsin, siis keha oli mõned asjad siin unustanud, nt purustasin ma peaga kotist asju võttes kraadiklaasi, mis ma usun, et hea mitu-mitu aastat mu toas temperatuuri on valvanud. See kokkupõrge - kraadiklaas ja Kriuxu pea - tõi kaasa terve hulga hüplevaid elavhõbedapalle voodis, põrandal ja minu peas. Usun, et kotist leiab veel hea mitu nädalat klaasikilde. Elu on selline :)
Kirjutas Kriux kell 10:56 AM
