Äramineära

Ehk siis täna taas kord asjad pakitud nendesse samadesse kottidesse, millesse jaanipäeval vajaminevad värgid sisse toppisin, arvates, et hiljemalt paari päeva pärast pääsen oma varustust täiendama... Silly me. Praegu saab kohe-kohe juulikuu läbi, varustust olen täiendanud vaid poes (2 uut t-särki, ühed püksid, üks triiksärk, tossud) ning oma Tartu-koju pole ikka veel jõudnud. Esmaspäeval kusjuures helistasin Käshile, kes teadustas, et kõva remonts käib, öeldes, et varsti-varsti olen kohal. Nii palju siis sellest. Ei viitsi kuidagi maalt lahkuda, kui seal pidevalt keegi on. See tähendab, et on melu-käimisi-karjumisi, aga peaasi ikka, et on kedagi. Seega olen terve kuu siin ja rohkem seal puhanud. Ringi enam eriti ei ole sõitnud. Tjah. Tegelikult just alles äsja astusin autost maha ja olen taas Tlnas. Venna juures praegu, sest tuleb välja, et kedagi polnud Nõmmel kodus ja ma ei saanud tuppa.

Uskmatu lugu. Mu venna tegelikult elab ka Nõmmel, küll aga teises otsas. Ühesõnaga, kujutage nüüd ette, et olete rahulikus eramajade piirkonnas, enamik neid vanemat tüüpi, kuid uueks renoveeritud. Ümberringi on männid, majad, rahulikud jalgratturid, väikesed lapsed koos oma emmedega, kes ei pea kartma, et keegi neile autoga otsa kimab. Lähen hooviväravast välja, asetan rula maha ja enne, kui esimese hoo jõuan anda, kõlab selgehäälselt Katrin Karisma ja Tõnu Kilgase popurrii "Anna mul suud, härra seersant"!!! Tuleb välja, et Igoril - jah-jah - on sünnipäev ja aiapeol esinevad Karisma-Kilgas, kes kisendavad nagu jaksavad. Terve tänava koerad, kes ennist alles rahulikult lösutasid ja isegi silma ei pilgtanud, kui ma rattaid kõristades neist möödusin, hauguvad, lõrisevad ja uluvad. Pole siis imestada, et J.-Lo tuppa põgenes ning ka mu enda närvid suht kiiresti üles ütlesid. Ühed iroonilised naabrid juba kiresid aias duetile kaasa ja nalja oli kui palju. Venna tegi akna lahti ning nüüd on lauljakesed meil ka toas. Tere tulemast Päikese puiesteele!

*************************
Ok. H. Ch. Anderseni "Peer õnneseen" oli see raamat, mille täna hommikul kiiruga läbi lugesin. Naiivsevõitu muinasjutt, mida romaaniks nimetatakse. Aga kuna ma selle eile endale soetasin ja mu venna selle juba läbi luges ja heaks kiitis, siis lugesin ka. Tore, kui inimestel on õnne!!! Muinasjutud on suurtele mõeldud ja romaanid on lihtsalt nende suurtepärane, st täiskasvanutele suunitletud, nimetus. Tore raamatukene :)

*************************
Eile pikalt ostoksilla olles kohtusin ebatõenäolises kohas Heily ja Eveliniga. Njah. Hea tunne jääb alati, eks. Evelin läheb Prantsusmaale õppima (oi-oi-oi) ja Heily on ikka Heily.

*************************

Pea hakkab Katrini ja Tõnu häältest huugama. Vajan kosutuseks filmi "Keskea rõõmud" või midagi sama head. Õhtu koos Enrikoga seisab ees. Mmm. Ajalehed!!! Andrew Lloyd Webber teistele :P