Ma olen kaamel. Tõesõna. Ehk siis kogu see närveldamine, mis täna päev otsa koolis toimus, on nii tuttav. Nagu eelmine aasta. Nagu polekski olnud vahel tervet aastat, poleks olnud kukkumisi, nutmisi, ähvardusi, palveid, visiite, telefonikõnesid, rääkimisi, istumisi, erakorralisi koosolekuid jne, jne. Terve päeva mingi kuradi terror. Kusjuures esimese tunni ajal olid põrguinglid nii hea käitumisega, et Kristake ütles, et lapsed võivad talle isegi meeldima hakata. Ja kui see pole tunnustus, siis mis seda üldse on? Mõni proua arvas, et jutt käis tema pihta jne. Ausalt. Kui ma võtaks seda täna toimunut nii südamesse, nagu eelmisel aastal, siis oleksin endal juba silmad peast ära ulgunud. Aga vat ei ulu. Jätsin klassijuhatajatunni ära, sooviga tahvlile kirjutada "See you, suckers" ning käisin hoopis kuulamas tädisid-onu. Nägin Heilyt, nautisin varastatud sigaretti Carmelita ja Krisi selja taga. Vafffa.Ostsin ohjeldamatult teatripileteid.

Ja siis tulin koju. Istusin kööki maha, tööriietega - olen seda vaid ühel korral varem teinud, siis kui Siim käeluu murdis ning köögis tundide kaupa ulgusin. Võtsin puudujate päeviku ja rääkisin töömehe pedagoogijuttudest poolsurnuks. Tal veab, et ta ühest kõrvast ei kuule, jättis seega pool kuulmata. Tulin oma tuppa, pärast n+1 suitsu ning helistasin ohjeldamatult lapsevanematele. Vat selline töö on mul. Enne loopisin asju kah veel.

Vastik-vastik-vastik. Ja ma tean, et enamik neist on toredad noored inimesed, ma olen seda näinud, näen seda endiselt. Piire aga nende jaoks pole. Carmelita pidi täna mu kutse peale tundi tulema, sest ma värsisesin üle kere. Ajee. Ilmselt ikkagi tuleb mingi piir seada. See piir, kus küllalt saab. Tööleping pole veel sõlmitud ning Kommerts otsib infojuhti. Võib-olla tõesti...