Seelik!!!

Et siis täna oli ajalooline päev. Käisin seelikus tööl. See tähendab, et hommikul panin uue teksaseeliku selga, T-särgi ja jopi peale, oma kenad Nike-papud jala otsa ning astusin südame põksudes bussi peale. Ja naeratasin omaette. Teate, mis tunne on teha midagi jälle justkui esimest korda?! Nagu süütuse kaotamine ühesõnaga, ärevus jne südames. Ja kõik selle tõttu, et Käshar eile koristas ja tegi Juho asjadele ruumi ning üheksandike kontrolltöö tegemise ajal mind oma buduaari kutsus.

Ajee. Elu on peaaegu ilus. Valetan. Elu ongi ilus ja kui piisavalt kaua endale kinnitada, et mul on paks nahk, siis ongi. Nii et lasen samas vaimus edasi. Ma ei saa mitte jätta pateetiliseks minemata, kuid ma armastan oma tööd. Eriti kolmapäeviti. Noh, tegelikult juba teisipäeviti, sest tean siis, et tulemas on kolmapäev. Homme on neljapäev, eks näis, mis siis saab.

Ahjaa. Kessu ja Tarms käisid nädalavahetusel Taaralinnas. Mina aga olin maal. Siiski-siiski saime Arnoldi-Toomas-Hendriku mängude jälgimise ajal kokku ja pläk-pläkutasime elust ja inimestest. Andsin lubaduse nädalavahetusel Raplasse minna, nii et ilmselt lähengi. Ja tahangi minna, ausalt. Väss-väss on ilmselt peal, aga kuulge, Rapla on ju lahe, eriti kui Tallinna maantee ka lõpuks käimis- ja sõitmisvalmis on. Ootan juba!!!