One of those days

Ehk siis maakeeli. Täna on üks nendest päevadest, kus ma olen saatnud taas kohutavalt palju sõnumeid lapsevanematele. Veerandi lõpp on ikka väga lähedal. Kuidas selle kohta öeldaksegi - kui nüüd ka ei aita, siis mina ei tea, mis aitab. Noh, tegelikult hakkab mõnele mehele ainult üks häirekell tööle ja need on reaalsed mitterahuldavad tunnistusel. Oi, ma ei taha seda koosolekut, kus ma pean oma klassi õppeedukusest või siis õigupoolest õppeedutusest rääkima. Ma ikka mõtlen, et millas neil ometi aru pähe tuleb. Millal reality kikib munadesse, et nüüd ongi jama majas. 3-aastasele Enrikole ütlen pidevalt, et kui seda teed, siis on jama majas ja ta saab aru, jätab tegemata. 14-aastastele aga see enam ei mõju. 11st mitterahuldavast on saanud sujuvalt 12 mitterahuldavat. Mida värki??? Nojah, homme on suurpäev, kus kõik peaksid minema Carmelita juurde kontrolltöid tegema. Eks näis, palju neid sinna tegelikult kohale jõuab... Mis ma sest koolist ikka räägin-kirjutan. Olen täna kulutanud päris palju kroone, et ikka oma tööd teha. Kui jagataks töö punalipu ordeneid, siis ma peaks selle saama. Töö hulga eest. Kvaliteet, njah. Töö tellija materjalist, ütlevad kogenud pedagoogid. Vihkan seda sõna ja mõtteviisi. Usun, et midagi saab muuta, kurat, kui ei saa, siis on mu töö ju pointless. Aga ma pole tühja jutu rääkija ja tühja tuule tallaja. Teen ikka kasudega kaupa. Ei anna oma prognoosis enne järele, kui asjad korda saavad. Peavad saama. Kedagi kuskile ei saada, aga no kuulge, nali tuleb lõpetada ja käised üles käärida. Mängime räpast mängu, mille nimi on õppimine. Kahjuks aga see mäng otsustab kenade noorte inimeste tuleviku. Mina kooli ei leiutanud, aga see, kes leiutas, oli hea inimene. Õppimisvõime, ma usun, on kõige kasulikum võime maailmas. Kasulikum kui suhtlusvõime, sest kui sul esimene olemas, siis ju võid teise endale juurde õppida!

Kallid maailmale, täna taas.

Eile rääkisin miss Englishiga MSN-is. Tore-tore oli. Tahaks ka lennata. Oi kuidas tahaks oma vaheaeg Londonis veeta, aga kahjuks pole pileti raha, isegi mitte üheks otsaks ja vanemad ka sel korral aidata ei saa. Pank nõuab ju oma. Reisiplaanid tulevikku. Nagu paljud muudki asjad.

Täna olen hetkel rahul. Väike pea- ja kurguvalu on mu elus juba tavaline nähtus. Sõjakirves on püsti ja selle sama kirvega hakkab päid lendama, kui asjad korda ei saa. Peavad saama, sest ma töötan selle nimel. Prognoosid on paigas, kusjuures tänase sõnumite arvu korral kui kas või kaks inimest ennast liigutavad, säilivad shansid.

One life, keep it.