Kui noored kuked kirevad...

Järgnev võib, aga ei pruugi olla fiktsioonalne ja skisofreeniline minajutustus.

Läksin mina, läksin mina... noh enam-vähem kõige põnevamasse kohta, kuhu ma üleüldse sattuda olen lootnud. Ei tasu lootusi üles kütta, sest külaskäik, mida ma pikalt planeerinud ja millele kõvasti panustanud, kestis umbes 30 sekundit ja siis teine 30, et kiirelt lahkuda. Faktiliselt ei saanud see veel alatagi, enne kui oma õnnetu lõpu leidis.

Esialgu olen ma halva mängu juures näinud üsna mitut plussi. Näiteks jõudsin enne politseipatrulli tulekut osavalt kogu oma seltskonna uksest välja ning kohale kihutavast patrullautost vastassuunda minema toimetada. Siis pisike prügikasti trip, millele pidime jätku tegema, sest tavaline urn ei mahutanud kogu vedelat prügi, mida kivisööjad koos taaraga kaasa vedasid. Leidsin suurema kasti, sinna lendas pisut üle kuue liitri, ptüi ühiku, kangemat ja lahjemat prügi. Koos sajatustega, miks ometi tuleb linn puhtana hoida ning miks pole lubatud koha peal alaealisena ise prügikäitlemisega tegeleda. Leian, et päris osav meetod viinakuradiga võitlemiseks, ptüi, prügiga, on see prügikasti visata. Igatahes tahan ma siinkohal öelda, et keegi sai väga õnnelikuks, sest kasvavad organismid ja elusloodus oli säästetud. Iseasi on see, kas need üldse säästmist ja päästmist väärisid. Ahjaa. Ainult kaks inimest 13 ei osalenud antud aktsioonis. Seevastu sain teada, kes kui palju maksid, milliseid marke kivisööjad eelistavad.

Pisut alla tuhande krooni ja pisut üle kuue liitri prügi käideldud, sai edasi minna. Ma ei ole kokku lugenud, kui suureks osutus saak, aga see oli umbes nii... Noh, igale pisike näkku kinnist prügi, liiter kanget prügi, lugematul hulgal poolikuid prügisid. Pidu kestis kuuldavasti hommikul kella seitsmeni. Diskolooks siinkohal "Iga kukk ei nuta..."

Ah, et miks ma ikka veel ennast välja elan. Minnes pahaaimamatult küsima nende tervise järele, kes kuradi haiged olid, sain veel ühe prügi omanikuks. Sel korral liitrine, korkimata ja lahjendamata.

Emotsioonitsen ainult korra. Tehtud.

Suht selline tunne on, nagu oleks nägupidi sita sisse pistetud.

RE:

Nädalavahetus koos kintsi, pikema tudu, spordi, juutuubi, raamatu ja töödega. Ei usuks, kui ise ei kogeks. Neli ja pool pakki töid on parandatud, nüüd on neli lugemiskontrolli veel parandada, aga kuradi kurat, ma ei mäleta sellest raamatust mitte sõnagi, seega pean enne veel 140 lehekülge Helga Nõud läbi lugema.

Mul on tõsiselt hea meel, et juutuub olemas on, sest muidu oleks tänane päev kohe päris metsas olnud, nüüd vähemalt olen saanud päris mitu korda südamest naerda ("Eesti otsib superstaari", "Kreisiraadio" ja erinevad Jan Uuspõllu klipid). Mnjah. Mitte et lapsed vähem vaimukad oleksid.

Sport oli päris huvitav. Nimelt oli õues mingi ilge torm, alguses tuli pisut rahet ja ma kartsin, et ei tule spordist midagi välja, aga see lõppes sama kiiresti, kui oli alanud. Kõrvekast tagasi tulles tahtis tuul kraavi lükata, täiesti jube oli, rääkimata sellest, et kui see vahepeal liikumissuunale vastu puhus, siis oli tunne, nagu seisaks koha peal või liiguks mingite tibukatega edasi. Olen saanud kolm nädalat järjest väga regulaarselt joosta ning enesetunne on olnud enamasti kena, välja arvatud suure varba valu, mis kahel korral välja on löönud, aga ma pakun, et see on üleväsimusest valus olnud. Nüüd jätsin jooksude vahele kaks päeva ning varbavalust pole hetkel juttugi (on jah uskumatu, kui keegi ütleb, et suur varvas valutab, aga vat selline olukord on olemas). Pigem ohin praegu selja tõttu, mis kahest lamamis-istumis-juutuubipäevast on valusaks jäänud. Viljandisse ikkagi ei saa, mis tähendab, et järvesari jääb sel aastal tegemata. Kevadist poolmaratoni ei ole veel otsustanud, täna end tuules koju pressides mõtles, et pole mõtet minna. Lõin vedelaks ühesõnaga, aga õnneks on pisut aega, et mõelda ning ilmselt otsustan nädala pärast, kui muud jäägitut tähelepanu nõudvad probleemid lahendatud.

(Üritan pidevalt mingeid asju kuskile lükata ja ära unustada, kuid kahjuks see ei aita, eniveis tuleb need ära teha ja vastutada, seega üritan võimalikult kainelt mõelda, arutleda, mitte põdensit panna ning kaalutleda iga oma sammu, samas mitte üle mõelda, sest see ei tule hetkel mu vaimsele tervisele just kasuks, südame tervisele ka mitte. Paanikahooge pole olnud (veel?), kuid õhtune pulss on "parematel" päevadel 159 (sportides on 150 kandis), kõhus keerab, õlas tõmbleb, kõrvus kohiseb ja silme eest läheb mustaks. Ei, rahulik üritan olla, mhmh.)

Ahjaa. Eesti film kintsis. Rullnoksi moodi: sitaks head näitlejad (Avandi, Malmsten, Sarv, Oja, Ulfsakid (ma´i saa, Lemps oli täielik huumor!)), päris kena rebingut, kuigi lugu ennast eriti ei olnud. Eesti film ju ikkagi, aga nagu ma aru sain, siis Tõnu jääb siiski lowpointiks ning sellega võrreldes oli tegemist kinokunsti šedöövriga.

Tsiteerides klassikuid "Elu on ikka seiklus."

A. Mingid idud olid kahe päeva jooksul pargiäärsed puud maha saaginud?! Mitte ühe või kaks, vaid puhta töö teinud kergeka parklas. Ma olin siiras hämmingus ja ei saanud kohe üldse aru, kuhu ma sattund olen. Hüpotees nr 1 oli, et ju kukkus mõni rämakas kellegi bemmi või veel hullem rõuveri peale. Oh ajad, oh bussiliinid. Mis järgmiseks?

Totaalselt vana võlg: "Helesinine vagun"

17. veebruaril juhtus kuidagi nii, et sattusin Viljandi Ugalasse Kivirähki "Helesinist vagunit" vaatama. Taago Tubina lavastus esietendus juba 2003. aastal ja üleüldse oleks pidanud minu teadmiste kohaselt juba ammu mängukavast maas olema. Lisaks sellele kõlas meedias sel ajal järjekordne nutt ja hala teemal Ugalas on kõik nii halvasti, teater kukub kohe-kohe kokku, Sammul peaks asjad pakkima, Tammearuga on halvasti käitutud ja üleüldse teab kõike kõige paremini Jaak Allik. Selle viimase emotsioonitseva lause tõttu ma ei tahtnudki midagi kirja panna, oleks tähendanud mingit ma ei tea... reetmist. Ühesõnaga ma ei tea, keda või mida ma reetnud oleksin, aga tunne oli räbal. Kapi pealt raamatuid ühest virnast teise tõstes jäi see kava mulle taas pihku - ma ei pane kavasid enne ära, kui olen kas või ühe lause enda jaoks nähtust üles tähendanud - sain aru, et enam pole midagi edasi lükata ja reeta ei õnnestu ka kedagi.

(Ma absoluutselt aru ei saa, kuidas ma suudan selliseid sissejuhatusi kirja panna?! Paljusõnaliselt mitte midagi öelda ja ometi tekitada tunne, et nüüd on veel midagi tulemas. Enamasti ei ole.)

Ühesõnaga Ugala pisikeses saalis, kus ma kunagi teises elus vaatasin "Kroonu onu" ja alles eelmisel aastal (oli ikka?) "Kolme meest paadis" toimus üks vanainimeste korteripidu. Vanainimeste korteripidu tähendab seda, et kõik istuvad, joovad, lämisevad, aga ei oksenda. Indrek, Märt, Tõnu, Leopold, vana kooli Anton ja tibinakse Sirts tähistavad Intsu (!) sünnipäeva koos ohtra viina ja nostalgiliste meenutustega kooliajast, ajast, mil punane kaelarätt ning multikad olid au sees. Väga palju äratuntavat oli selles loos. Kahjuks taipasin, et olen nii vana, et jagada selle põlvkonna huumorit, tean peast Karlssoni kahe röövli nime ja arvan, et iga intelligentne inimene peaks seda teadma. See oli väga kivirähkilik lugu, kõik justkui päris ja naljakas, siis kübeke kurbust ja traagikat, jälle nalja ja naeru ning lõpuks... Deus ex machina ehk tegelane, kes osutub olevat teiselt planeedilt. Sõna otseses mõttes, mitte mahajääja nõukogude ajast. Vana ja uue aja inimeste ning veel uuemate ja veel vanemate vaheline lõhe oli esile toodud ning seltskonna kahemõttelised märkused ja mängud aitasid seda hõlpsalt jälgida.

Kuna oli korteripidu, kus igaühel oli oma lugu, siis arusaadavalt istuti tööka kodanlase elutoas, aeg-ajalt liiguti põrandaküttega vannituppa, siis tagasi stereosüsteemi ja läbikostvate seintega elutuppa. Ei puudunud altnaaber, moodne sisustus ja võikad kostüümipeo elemendid. Kõik oli justkui paigas ning kuradi omane Ugala teatrile. Ugala lõhnaga lavastus, ausalt.

Distantsilt annan au kogu näitetrupile, igati vinge seltskond. Aarne Soro püüdlik edukas ja samas parajalt maine Eestimees (!) oli minu jaoks leid, olen näitlejat laval vähe näinud, kuigi päris võõras ta ei ole. Eriline lemmik oli muidugi Gert Raudsepp, kes külalisena NOst kaasa tegi, temast ei saa ükskõikselt mööda vaadata, tüüp suutis irooniameele ja ajutiste "ärakukkumistega" igal sekundil köita. Meelis Rämmeldi aeg-ajalt hädaldav Tõnu tekitas ilmselget äratundmisrõõmu (amet ju selline!). Kata-Riina Luide sire tüdruk tekitas hüsteerilise naerukrambi, sest selliseid tšikke olen ma korduvalt näinud. Mnjah.

Et siis. Aeg-ajalt naersin ma täiesti hüsteeriliselt, sest tekst on... Kuradi hea. Finaali teatav ärakukkumine on arusaadav või vähemalt andestatav. Vinti saab seal liiga palju, aga egas kõik saagi õnnelikult lõppeda.