eXTReMe Tracker

11. apr 2010

Totaalselt vana võlg: "Helesinine vagun"

17. veebruaril juhtus kuidagi nii, et sattusin Viljandi Ugalasse Kivirähki "Helesinist vagunit" vaatama. Taago Tubina lavastus esietendus juba 2003. aastal ja üleüldse oleks pidanud minu teadmiste kohaselt juba ammu mängukavast maas olema. Lisaks sellele kõlas meedias sel ajal järjekordne nutt ja hala teemal Ugalas on kõik nii halvasti, teater kukub kohe-kohe kokku, Sammul peaks asjad pakkima, Tammearuga on halvasti käitutud ja üleüldse teab kõike kõige paremini Jaak Allik. Selle viimase emotsioonitseva lause tõttu ma ei tahtnudki midagi kirja panna, oleks tähendanud mingit ma ei tea... reetmist. Ühesõnaga ma ei tea, keda või mida ma reetnud oleksin, aga tunne oli räbal. Kapi pealt raamatuid ühest virnast teise tõstes jäi see kava mulle taas pihku - ma ei pane kavasid enne ära, kui olen kas või ühe lause enda jaoks nähtust üles tähendanud - sain aru, et enam pole midagi edasi lükata ja reeta ei õnnestu ka kedagi.

(Ma absoluutselt aru ei saa, kuidas ma suudan selliseid sissejuhatusi kirja panna?! Paljusõnaliselt mitte midagi öelda ja ometi tekitada tunne, et nüüd on veel midagi tulemas. Enamasti ei ole.)

Ühesõnaga Ugala pisikeses saalis, kus ma kunagi teises elus vaatasin "Kroonu onu" ja alles eelmisel aastal (oli ikka?) "Kolme meest paadis" toimus üks vanainimeste korteripidu. Vanainimeste korteripidu tähendab seda, et kõik istuvad, joovad, lämisevad, aga ei oksenda. Indrek, Märt, Tõnu, Leopold, vana kooli Anton ja tibinakse Sirts tähistavad Intsu (!) sünnipäeva koos ohtra viina ja nostalgiliste meenutustega kooliajast, ajast, mil punane kaelarätt ning multikad olid au sees. Väga palju äratuntavat oli selles loos. Kahjuks taipasin, et olen nii vana, et jagada selle põlvkonna huumorit, tean peast Karlssoni kahe röövli nime ja arvan, et iga intelligentne inimene peaks seda teadma. See oli väga kivirähkilik lugu, kõik justkui päris ja naljakas, siis kübeke kurbust ja traagikat, jälle nalja ja naeru ning lõpuks... Deus ex machina ehk tegelane, kes osutub olevat teiselt planeedilt. Sõna otseses mõttes, mitte mahajääja nõukogude ajast. Vana ja uue aja inimeste ning veel uuemate ja veel vanemate vaheline lõhe oli esile toodud ning seltskonna kahemõttelised märkused ja mängud aitasid seda hõlpsalt jälgida.

Kuna oli korteripidu, kus igaühel oli oma lugu, siis arusaadavalt istuti tööka kodanlase elutoas, aeg-ajalt liiguti põrandaküttega vannituppa, siis tagasi stereosüsteemi ja läbikostvate seintega elutuppa. Ei puudunud altnaaber, moodne sisustus ja võikad kostüümipeo elemendid. Kõik oli justkui paigas ning kuradi omane Ugala teatrile. Ugala lõhnaga lavastus, ausalt.

Distantsilt annan au kogu näitetrupile, igati vinge seltskond. Aarne Soro püüdlik edukas ja samas parajalt maine Eestimees (!) oli minu jaoks leid, olen näitlejat laval vähe näinud, kuigi päris võõras ta ei ole. Eriline lemmik oli muidugi Gert Raudsepp, kes külalisena NOst kaasa tegi, temast ei saa ükskõikselt mööda vaadata, tüüp suutis irooniameele ja ajutiste "ärakukkumistega" igal sekundil köita. Meelis Rämmeldi aeg-ajalt hädaldav Tõnu tekitas ilmselget äratundmisrõõmu (amet ju selline!). Kata-Riina Luide sire tüdruk tekitas hüsteerilise naerukrambi, sest selliseid tšikke olen ma korduvalt näinud. Mnjah.

Et siis. Aeg-ajalt naersin ma täiesti hüsteeriliselt, sest tekst on... Kuradi hea. Finaali teatav ärakukkumine on arusaadav või vähemalt andestatav. Vinti saab seal liiga palju, aga egas kõik saagi õnnelikult lõppeda.

Sildid:

1 Comments:

Blogger Julius Arvas...

Tekitas minus huvi. Aitäh!

9:12 AM  

Postita kommentaar

<< Home