Let the 40´ies begin

Ei teinud mingeid kokkuvõtteid aasta lõpus ning ka uue eluaasta saabumist üritasin osava manöövri abil ignoreerida. Ei õnnestunud, ikka tuli. Veksleid ei visanud, lubadusi ei pildunud, kingitusi ei nurunud, pidusid ei pidanud.

Sellegipoolest helises telefon lakkamatult, sõnumid siia-sinna, pähe ronisid suured mõtted ja põhjapanevad järeldused, justkui ma nüüd teaks, mis see elu on (sic!), valgustus vägisi ronis pähe (aga võib-olla oli see hirmtarkade inimeste seltskonnast?), kingitused leidsid ikkagi tee, väikesed piduidud organiseerisid end ise.

olles nüüd juba ankeetide väärikamasse kasti jõudnud (vanus 30-40), saan aru, et aastaplaane pole vajadust enam teha, kõik need linnutiivul ja väle põder kõlisevad väljendid on kuradi õigeid, seega hakkan viisaastakutes mõtlema :D Seda enam, et üks viisaastak mu elus sel kevadel läbi saabki. Võib-olla teen kokkuvõtteid.

Mine isahane tea.

Seda mu luban küll, et endiselt loen läikpildilisi informatiivseid väljaandeid. Noh ja mõnikord piltideta ja hoopis kehvema kvaliteediga paberil jutukesi ka. Ja mõne jooksuringi ikka teen ja vahel mõne pikemagi. Kassile olen uksehoidjaks ja vahel kutsun inimesi ka sisse.

P.S. Nüüd saan uhkusega öelda, et pärast 18. eluaastat olen suutnud ühe aasta olla ühegi sigaretita. 2. jaanuaril täitus mälestusväärsest päevast, mil pliidisuu ees küürutades kaks viimast Marlboro lightsi sisse imesin, aasta. Ilmselt võin endale väikse auhinna anda. Premeerida end suitsuga? Mnjah. Elu on ikka seiklus.