Kuningas Richard Kolmas
Ilmselt olen ma maailma kõige aeglasem muljejäädvustaja. Käisin vaatamas täpselt kuu aega tagasi "Kuningas Richard Kolmanda" etendust (19.11.09 ajaloo tarbeks).
Nii. Inglane Barrie Rutter tuli ja tegi eestlastele vaatamaiseks ja osalemiseks oma kaasmaalase Williami tüki, teda assisteeris meie oma Williami parim asjatundja Maris Peters ning tal oli veel terve hulk igasuguseid muid asjamehi ja -naisi abiks, teiste seas Inglismaalt kaasa haaratud helilooja Conrad Nelson. Lavastamisprotsessis on olnud igatahes aukartusäratavalt suur hulk inimesi, sest ka tegelaste hulk on metsik - 19 näitlejat, kellele veel üks muusik lisandub. Sõnaga rahvahulgad saalivad Sadamateatris publiku vahel malelaual ning ikka vasakult sisse ja paremale ära või siis vahel harva vastupidi. Vasaku seina ääres rippusid kohe alguses ketid, millele hakati vastavalt reeturlike vandenõude arenemisele lisama märke sellest, kes parajasti tapetud on. Kahjuks olen nii rikutud vaataja, et arvasin kohe alguses, nähes osatäitjate ülikondadele - mehed nimelt kandsid pidulikke ülikondi, naised pidulikke kleite, sätitud siidsalle, et läheb sõlmimiseks. Sallid riputati kettide külge ja nii need laibad seal siis rippusid (noh, saadi vähemalt grotesksete nukkudeta hakkama). Totravõitu, aga visuaal erivärvilistest sallidest, mis kunstipäraselt õlgadele heidet või hõljuma riputet, seostus Pierre de Coubertin´i vaimuga ehk olümpiarõngad püha Shakespeare´i kastmes :D Need olümpiarõngad jäid mind segama algusest lõpuni ja seda lõppu ikka andis oodata. Lavastaja ütleb kavalehel, et ta jälgib teksti muusikat ning nii sünnivadki maailma eri paigus tema Shakespeare´id. Selle va teksti muusika tõttu olin terve esimese vaatuse sügavas hämmingus, kuna ma ei suutnud teksti mõista. Muidugi mõista olen tänu oma suurepärastele õppejõududele sünopsisega kursis, tean näitemängust pärit kujundeid ja tsitaate, aga see ei teinud konkreetse etenduse vaatamist nauditavamaks. Kuradi keeruline on jälgida, kui sõnu artikuleeritakse, nagu jumal juhatab ehk võõrkeelne lavastaja käsib. Täiesti otse öeldes ma haigutasin esimese vaatuse ajal ja samal ajal tundsin endale kaasa, et istun ja raiskan oma aega. Ma jõudsin selle jooksul üle lugeda kõik inimesed, kes saalis istusid, k.a publiku teenindajad, tegin väikese uurimuse ning avastasin, et minu vastas istuvate inimeste hulgas oli kaheksa meest, kaks inimest, kelle sugu ei olnud tuvastatav ning naisi vist 67 või 83 (vat olen nüüd kuuga unustanud). Sellel poolel, kus ma istusin ehk siis saali tulles vasakul, oli mehi tunduvalt rohkem, aga neid oli keeruline üle lugeda, sest ma istusin viimases reas ja enam-vähem eelviimasel kohal.
Teise vaatuse ajal ma enam inimesi üle ei lugenud, mind ei häirinud rippuvad olümpiarõngad, peategelase kohatised rollist välja langemised, suvalised retsiteerimised, mida ikka ette tuli. Teine vaatus oli kompaktsem ja läbi lavastatum, mängulisus tõusis keskmesse. Võib-olla see on loogiline, mida lõpule lähemale, seda pinevamaks, seda enam, et suhete ja salalepingute sõlimimine ei ole just kõige vaatemängulisem, vaid pigem salaja ja nn sahtliks tehtud, aga esimese vaatuse pettumus püsis kahjuks meeles. Keda esile tõsta ja keda jätta sellest 20-pealisest seltskonnast (etendus on nagu lohe, millel on päid nii palju kui sellega seotud inimesi, kusjuures päid tuleb kohe juurde, kui keegi maha võtta, tulevad kummituspead, mis küsivad, miks üks või teine tegelane on eemaldatud).
Kindlasti ei saa mainimata jätta nimitegelase kehastajat Jüri Lumistet. Väga turvaline ja etteaimatav valik! Väline joonis, millega Richard vaataja ette toodi, oli tuttav ning kohati aimatav, ma saan täiesti aru, millises olukorras tuleb oma kätt nii kramplikult hoida, nagu seda tegi vigane Richard, vigase jala kohta ei arva ma midagi head, ma arvan nimelt, et siin oleks saanud kostümeerijad midagi paremat ette võtta, et näitlejat aidata. Lumiste oli tüüpiline Richard, kes ei üllatanud. Ma ei saanud päris täpselt aru, miks ta vandenõu ette võttis, ta tegi seda justkui ükskõikselt ja igavusest, suurema osa ajast tunduski ta igavlevat. Nii et salasepitsematus (!) oli tegelikult mõningane üllatus - eeldasin vist sirgjoonelist negatiivsust, aga seda ei tulnud. Mitte et oleks positiivsus olnud, ei. Oli ükskõiksus ja kohatine "ah, las minna".
Meeldejäävamaim osatäitmine oli Hannes Kaljujärve Buckingham (keda kutsutigi Buckinhamiks u-ga!), ehtkaljujärvlik lahendus, mida oli huvitav jälgida, mõned žestid ja näoilmed on siiani hästi meeles (Kaljujärve imestust ja mõistmist jäljendav nägu on vaatamist väärt, pöörded samuti). Kütsari Clarence oli hea, aga sellest midagi tagantjärgi välja tuua, on keeruline. Ahjaa, kaks "külameest" oli ka Augsburgi linnateatrist Toomas Täht ja Võru linnateatrist Tarmo Tagamets. Miks nad seal olid? Vat selles ma päris kindel ei ole - võib-olla kiilasus kui märk? Kui viimase kohta või öelda, et üsna huvitav, siis esimesest ei saanud kohe üldse aru - sõna otseses mõttes, kuna ta seda va musikaalset Shakespeare´i aktsendiga esitas.
Tjah. Naised olid nagu ikka Vanemuise naised... Ehk siis Barabanštšikova, Jääger, Adlas, Soomets tegemas... Iseendid. Samal ajal nähes šikid ja modernsed välja (v.a Merca, kellel järjekindlalt mingite rõlgete muttide sajatavaid osatäitmisi otsa lükatakse, laskmata tal midagi muud teha (ega ma tea, võib-olla ta ei tahagi muud, aga kaldun arvama, et tegemist on nii tugeva naisega, kes võiks siiski esineda, selle asemel, et üht ja sama osatäitmist erinevas sõnastuses kümme aastat järjest esitada)). Ühesõnaga näitlejate pealt just kokku ei hoitud, isegi kostüümid paistsid silma kvaliteediga, aga noh, nagu lavastaja va lapsesuu kavalehel oln öelnud, olid tal ka suhteliselt vabad käed finantside osas - siis võis ikka kvaliteetsest materjalist kleite-ülikondi õmmelda küll. Ülikondade osas on igatahes Vanemuine nüüd mõneks aastaks varustatud, kuna neid on kasutatud päris mitemetes viimasel ajal nähtud lavastustes.
Ahjaa. Richardi kostüümi kohta peab muidugi mainima, et ilmselt ma polnud ainus, kes selles teatud II maailmasõja veriste juhtide allusioone nägi (ma ei teagi kummaga see mul rohkem seostus, kas Mussolini või Hitleriga, mingeid elemente oli mõlemast, kusjuures see kostüüm on juba varem kuskil nähtud, kus ei suuda ma kohe meenutada, aga küllap see mul varsti meelde tuleb).
Meeldejäävamad stseenid olid lavastuse alguses ja lõpus - Lumiste ja Barabanštšikova ja Soomets ning lõpus Bosworthi lahing, mis aegluubis vaatajate ette toodi (malemängu kujund, näitlejad "sõitsid" ringi ja võitlesid). Kui lavastaja tahtis dünaamilisust, musikaalsust ja metalsust, siis minu arvates ta saavutas selle just neis mainitud stseenides. Enamasti jäi tema kavatsus aga realiseerumata. Antud etendus oli poolik. Kuni ma ei ole seda teist või kolmandatki korda näinud, et julge ma öelda, kas kogu lavastus oli poolik. Igatahes oli selles korraga liiga palju ja liiga vähe - inimesi ja punnitust palju, aga tulemust, mida nautida ja huviga jälgida vähe. Kui arvestada, et inimesed käivad siiski üht etendust vaid korra vaatamas, siis ilmselt nad ei saa sellest vau-elamust. Omamoodi märk on kindlasti maha pandud - ikkagi esimene inglane Eestis Shakespeare´i kallal. A tahaks veel midagi.
P.S. Muide, kole keeruline on ikka värsskõnet edastavat näitlejat USKUDA.
Nii. Inglane Barrie Rutter tuli ja tegi eestlastele vaatamaiseks ja osalemiseks oma kaasmaalase Williami tüki, teda assisteeris meie oma Williami parim asjatundja Maris Peters ning tal oli veel terve hulk igasuguseid muid asjamehi ja -naisi abiks, teiste seas Inglismaalt kaasa haaratud helilooja Conrad Nelson. Lavastamisprotsessis on olnud igatahes aukartusäratavalt suur hulk inimesi, sest ka tegelaste hulk on metsik - 19 näitlejat, kellele veel üks muusik lisandub. Sõnaga rahvahulgad saalivad Sadamateatris publiku vahel malelaual ning ikka vasakult sisse ja paremale ära või siis vahel harva vastupidi. Vasaku seina ääres rippusid kohe alguses ketid, millele hakati vastavalt reeturlike vandenõude arenemisele lisama märke sellest, kes parajasti tapetud on. Kahjuks olen nii rikutud vaataja, et arvasin kohe alguses, nähes osatäitjate ülikondadele - mehed nimelt kandsid pidulikke ülikondi, naised pidulikke kleite, sätitud siidsalle, et läheb sõlmimiseks. Sallid riputati kettide külge ja nii need laibad seal siis rippusid (noh, saadi vähemalt grotesksete nukkudeta hakkama). Totravõitu, aga visuaal erivärvilistest sallidest, mis kunstipäraselt õlgadele heidet või hõljuma riputet, seostus Pierre de Coubertin´i vaimuga ehk olümpiarõngad püha Shakespeare´i kastmes :D Need olümpiarõngad jäid mind segama algusest lõpuni ja seda lõppu ikka andis oodata. Lavastaja ütleb kavalehel, et ta jälgib teksti muusikat ning nii sünnivadki maailma eri paigus tema Shakespeare´id. Selle va teksti muusika tõttu olin terve esimese vaatuse sügavas hämmingus, kuna ma ei suutnud teksti mõista. Muidugi mõista olen tänu oma suurepärastele õppejõududele sünopsisega kursis, tean näitemängust pärit kujundeid ja tsitaate, aga see ei teinud konkreetse etenduse vaatamist nauditavamaks. Kuradi keeruline on jälgida, kui sõnu artikuleeritakse, nagu jumal juhatab ehk võõrkeelne lavastaja käsib. Täiesti otse öeldes ma haigutasin esimese vaatuse ajal ja samal ajal tundsin endale kaasa, et istun ja raiskan oma aega. Ma jõudsin selle jooksul üle lugeda kõik inimesed, kes saalis istusid, k.a publiku teenindajad, tegin väikese uurimuse ning avastasin, et minu vastas istuvate inimeste hulgas oli kaheksa meest, kaks inimest, kelle sugu ei olnud tuvastatav ning naisi vist 67 või 83 (vat olen nüüd kuuga unustanud). Sellel poolel, kus ma istusin ehk siis saali tulles vasakul, oli mehi tunduvalt rohkem, aga neid oli keeruline üle lugeda, sest ma istusin viimases reas ja enam-vähem eelviimasel kohal.
Teise vaatuse ajal ma enam inimesi üle ei lugenud, mind ei häirinud rippuvad olümpiarõngad, peategelase kohatised rollist välja langemised, suvalised retsiteerimised, mida ikka ette tuli. Teine vaatus oli kompaktsem ja läbi lavastatum, mängulisus tõusis keskmesse. Võib-olla see on loogiline, mida lõpule lähemale, seda pinevamaks, seda enam, et suhete ja salalepingute sõlimimine ei ole just kõige vaatemängulisem, vaid pigem salaja ja nn sahtliks tehtud, aga esimese vaatuse pettumus püsis kahjuks meeles. Keda esile tõsta ja keda jätta sellest 20-pealisest seltskonnast (etendus on nagu lohe, millel on päid nii palju kui sellega seotud inimesi, kusjuures päid tuleb kohe juurde, kui keegi maha võtta, tulevad kummituspead, mis küsivad, miks üks või teine tegelane on eemaldatud).
Kindlasti ei saa mainimata jätta nimitegelase kehastajat Jüri Lumistet. Väga turvaline ja etteaimatav valik! Väline joonis, millega Richard vaataja ette toodi, oli tuttav ning kohati aimatav, ma saan täiesti aru, millises olukorras tuleb oma kätt nii kramplikult hoida, nagu seda tegi vigane Richard, vigase jala kohta ei arva ma midagi head, ma arvan nimelt, et siin oleks saanud kostümeerijad midagi paremat ette võtta, et näitlejat aidata. Lumiste oli tüüpiline Richard, kes ei üllatanud. Ma ei saanud päris täpselt aru, miks ta vandenõu ette võttis, ta tegi seda justkui ükskõikselt ja igavusest, suurema osa ajast tunduski ta igavlevat. Nii et salasepitsematus (!) oli tegelikult mõningane üllatus - eeldasin vist sirgjoonelist negatiivsust, aga seda ei tulnud. Mitte et oleks positiivsus olnud, ei. Oli ükskõiksus ja kohatine "ah, las minna".
Meeldejäävamaim osatäitmine oli Hannes Kaljujärve Buckingham (keda kutsutigi Buckinhamiks u-ga!), ehtkaljujärvlik lahendus, mida oli huvitav jälgida, mõned žestid ja näoilmed on siiani hästi meeles (Kaljujärve imestust ja mõistmist jäljendav nägu on vaatamist väärt, pöörded samuti). Kütsari Clarence oli hea, aga sellest midagi tagantjärgi välja tuua, on keeruline. Ahjaa, kaks "külameest" oli ka Augsburgi linnateatrist Toomas Täht ja Võru linnateatrist Tarmo Tagamets. Miks nad seal olid? Vat selles ma päris kindel ei ole - võib-olla kiilasus kui märk? Kui viimase kohta või öelda, et üsna huvitav, siis esimesest ei saanud kohe üldse aru - sõna otseses mõttes, kuna ta seda va musikaalset Shakespeare´i aktsendiga esitas.
Tjah. Naised olid nagu ikka Vanemuise naised... Ehk siis Barabanštšikova, Jääger, Adlas, Soomets tegemas... Iseendid. Samal ajal nähes šikid ja modernsed välja (v.a Merca, kellel järjekindlalt mingite rõlgete muttide sajatavaid osatäitmisi otsa lükatakse, laskmata tal midagi muud teha (ega ma tea, võib-olla ta ei tahagi muud, aga kaldun arvama, et tegemist on nii tugeva naisega, kes võiks siiski esineda, selle asemel, et üht ja sama osatäitmist erinevas sõnastuses kümme aastat järjest esitada)). Ühesõnaga näitlejate pealt just kokku ei hoitud, isegi kostüümid paistsid silma kvaliteediga, aga noh, nagu lavastaja va lapsesuu kavalehel oln öelnud, olid tal ka suhteliselt vabad käed finantside osas - siis võis ikka kvaliteetsest materjalist kleite-ülikondi õmmelda küll. Ülikondade osas on igatahes Vanemuine nüüd mõneks aastaks varustatud, kuna neid on kasutatud päris mitemetes viimasel ajal nähtud lavastustes.
Ahjaa. Richardi kostüümi kohta peab muidugi mainima, et ilmselt ma polnud ainus, kes selles teatud II maailmasõja veriste juhtide allusioone nägi (ma ei teagi kummaga see mul rohkem seostus, kas Mussolini või Hitleriga, mingeid elemente oli mõlemast, kusjuures see kostüüm on juba varem kuskil nähtud, kus ei suuda ma kohe meenutada, aga küllap see mul varsti meelde tuleb).
Meeldejäävamad stseenid olid lavastuse alguses ja lõpus - Lumiste ja Barabanštšikova ja Soomets ning lõpus Bosworthi lahing, mis aegluubis vaatajate ette toodi (malemängu kujund, näitlejad "sõitsid" ringi ja võitlesid). Kui lavastaja tahtis dünaamilisust, musikaalsust ja metalsust, siis minu arvates ta saavutas selle just neis mainitud stseenides. Enamasti jäi tema kavatsus aga realiseerumata. Antud etendus oli poolik. Kuni ma ei ole seda teist või kolmandatki korda näinud, et julge ma öelda, kas kogu lavastus oli poolik. Igatahes oli selles korraga liiga palju ja liiga vähe - inimesi ja punnitust palju, aga tulemust, mida nautida ja huviga jälgida vähe. Kui arvestada, et inimesed käivad siiski üht etendust vaid korra vaatamas, siis ilmselt nad ei saa sellest vau-elamust. Omamoodi märk on kindlasti maha pandud - ikkagi esimene inglane Eestis Shakespeare´i kallal. A tahaks veel midagi.
P.S. Muide, kole keeruline on ikka värsskõnet edastavat näitlejat USKUDA.
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 2:06 PM
