Loetud
Vahepealsed kolm nädalat on toonud lugemisse ootamatuid pöördeid. Nimelt on kohkir tõttu olnud Pratcheti maania.
* "Johnny ja surnud" on 12-aastasest poisist, kes avastab, et ta näeb ja kuuleb surnuid. Loomulikult peab ta neid siis aitama, kuna nende elupaika ehk surnuaeda tahetakse ehitada väga kasulik hoone. Johnny koos sõpradega üritab asju nii ajada, et teda ennast hulluks ei peeta, aga samas ta saaks aidata neid, kes ise ennast aidata ei saa. See oli lõbus ulmeraamat, mis siis, et tegu on tõsise teemaga. Mu meelest sobib üsna kenasti juba umbes 6. klassi lastele, seda enam, et see seletab üsna pehmelt, et surm on loomulik.
Hinnang: 8/10st.
* "Relvis mehed" oli raamat, mida lugedes sain aru, et mulle meeldib Pratchett (jah, paar kuud tagasi ma soigusin, kui jama oli "Head ended"!). Igatahes Sam Vimes oli tegelane, kes suutis mind pidevalt naerma ajada. Sain teada, mida tähendab rahandus-geograafiline eriarvamus. See on teistsugune arusaam sellest, kus asjad, sh raha, peaksid olema: "Ta arvab, et see kõik peaks olema tema taskus." (lk 112) Või siis, miks inimesed naeravad, nähes klouni: "Ükski kloun polnud naljakas. Selles oligi klounide mõte. Inimesed naersid klounide üle, aga ainult närvilisusest. Klounide mõte oli selles, et pärast nende vaatamist tundus kõik nii nauditav. Tore oli teada, et kellelgi läheb sinust hullemini. Keegi pidi olema maailma tagumik." (lk 125)
Hinnang: 8/10st.
* "Öövahtkond" oli taas Sam Vimesist ja tema ajarännust. Õnneks lugesin raamatuid õiges järjekorras, nii et ma teadsin, kellest ja miks ta seal räägib. Võrreldes eelmisega pisut venivam teos, kahtlemata huvitav. Mental note: Pratcheti pealtnäha lihtsakoelised ja absurdsed raamatud õpetavad alati midagi. Kusjuures enamasti lihtsalt ja keerutamata, isegi pisut lapiti pähe lajatades. Headust ja hoolivust :D
Hinnang: 8/10st.
* "Eric" oli pubekast poisist, kes kutsus omast arust välja deemoni, et 1. saada rikkaks; 2. saada valitsejaks; 3. saada naisi. Kahjuks läks tal kõik untsu, kuna osava deemoni asemel sattus talle äpardunud võlur teele ette, keda kõigele lisaks jälitas tema sajajalgne pagas (pirnipuust kirst), mis tõttöelda üsna kasulikuks osutus, kuna aitas neid üsna mitmest äpardusest välja. Põgenedes igasugu sekelduste eest, mis muide oli võluräpu põhitöö, sattusid nad muuhulgas ka põrgusse, milles põrgut valitsev kuningas oli muudatusi läbi viinud ehk siis oli ta leidnud midagi, mis tõepoolest piinab ja kurnab - igavus.
"Nüüd ta mõistis, mis oli see, mis igavuse nii ahvatlevaks muutis. Selleks oli teadmine, et nurga taga toimub palju hullemaid, ohtlikult erutavaid asju, ja et sinuni need ei ulatu. Igavust saab nautida ainult siis, kui seda on võimalik millegagi võrrelda.
Siin aga oli lihtsalt igavus igavuse otsa, pidevalt edasiveniv tüdimus, mis muutus lõpuks suureks purustavaks sepahaamriks ja halvas iga mõtte ja taju ning tagus igaviku lõpuks millekski flanellitaoliseks." (125)
Aheldatud Prometheus oli hädas, et kotkas ta maksa ei nokkinud, vaid rääkis oma songa operatsioonist, Sisyphos pidi kuulama päevade kaupa suurte esemete tõstmist ja liikumist sätestavaid tervise- ja turvaeeskirju. Igavus!
Hinnang: 8/10st.
Ühesõnaga ma enam ei ütle, et Pratchett this and Pratchett that. Tegemist oli autoriga, keda tuli 1) lugeda palju; 2) lugeda järjest.
* Kohkir lainel taaslugemisel Eno Raua "Kalevipoeg" (õpetaja, mis ta nimi oli? ei, mis ta perekonnanimi oli?), mis oli nagu ikka kiire ja kerge.
Hinnang: 7/10st.
* Samas sarjas Antoine de Saint-Exupery "Väike prints", mida ma nautisin. Nutsin ja nautisin. ON üks raamat, milles lihtsate sõnadega öeldakse palju ning tehakse seda armas süütul ja tagamõteteta moel. Muidugi seal on tagamõtted, peitpildid ja alltekstid, aga need on positiivse sõnumi edastamiseks. Igal korral kui seda loen, hakkan lõpuks nutma. Kui väike prints selgitab, et tema surm on loomulik, et sureb vaid kest, mitte hing, siis ei oska muud teha, kui pisaraid valada.
Hinnang: 10/10st.
* Mu hea kolleeg soovitas lugeda teost, mida ta ise lugenud ei olnud :P Jerry Spinelli "Tähetüdruk" kõneles koolis hakkama saamisest, teistsugune olemisest, vooluga kaasaminekust ja siis taas iseendaks saamisest. Mmm. Pisut lihtsustatud, aga iseenesest usutav. Kahjuks ma näen selliseid asju igapäevaselt. Ma saan vaid mõelda, et annan iga päev endast midagi, et olukord muutuks.
Hinnang: 7/10st.
* K. rääkis kunagi suvel, et ta luges üht raamatut, mis rääkis tema elust. Võtsin selle ette, aga lugema ei suutnud hakata. Paar nädalat tagasi "neelasin" korraga alla Dino Buzzati "Tatarlaste kõrb". Mnjah. Lugu noorest mehest, kes satub armeeteenistust pidama kõnnumaale, kõrbe servale. Mehed, kes seal pikemalt on olnud, on rutiinis, ei taba aastate möödumist, ootavad kõrbest rünnakut, pettuvad, kui seda ei tule, kaotavad sõpru, saavad halle juukseid. Elavad, ootavad, surevad. Vaadates ääretut kõrbe, kus liigub kõrberohi, ehitatakse tee ja lõpuks saabub vägi. Peategelane aga kuulsusrikkalt võidelda ei saa, tema elu on juba läbi. Ühesõnaga oodatakse midagi, mis ei tule, selle asemel on elu möödunud. Ma ei tea, kas tühja läinud... Ootusest, pettumusest ja igapäevasest sehkendamisest raamat räägibki. Kole, aga elu ongi selline... Veel üks raamat sarjast "Klõuni silmaga".
Hinnang: 7/10st.
* "Johnny ja surnud" on 12-aastasest poisist, kes avastab, et ta näeb ja kuuleb surnuid. Loomulikult peab ta neid siis aitama, kuna nende elupaika ehk surnuaeda tahetakse ehitada väga kasulik hoone. Johnny koos sõpradega üritab asju nii ajada, et teda ennast hulluks ei peeta, aga samas ta saaks aidata neid, kes ise ennast aidata ei saa. See oli lõbus ulmeraamat, mis siis, et tegu on tõsise teemaga. Mu meelest sobib üsna kenasti juba umbes 6. klassi lastele, seda enam, et see seletab üsna pehmelt, et surm on loomulik.
Hinnang: 8/10st.
* "Relvis mehed" oli raamat, mida lugedes sain aru, et mulle meeldib Pratchett (jah, paar kuud tagasi ma soigusin, kui jama oli "Head ended"!). Igatahes Sam Vimes oli tegelane, kes suutis mind pidevalt naerma ajada. Sain teada, mida tähendab rahandus-geograafiline eriarvamus. See on teistsugune arusaam sellest, kus asjad, sh raha, peaksid olema: "Ta arvab, et see kõik peaks olema tema taskus." (lk 112) Või siis, miks inimesed naeravad, nähes klouni: "Ükski kloun polnud naljakas. Selles oligi klounide mõte. Inimesed naersid klounide üle, aga ainult närvilisusest. Klounide mõte oli selles, et pärast nende vaatamist tundus kõik nii nauditav. Tore oli teada, et kellelgi läheb sinust hullemini. Keegi pidi olema maailma tagumik." (lk 125)
Hinnang: 8/10st.
* "Öövahtkond" oli taas Sam Vimesist ja tema ajarännust. Õnneks lugesin raamatuid õiges järjekorras, nii et ma teadsin, kellest ja miks ta seal räägib. Võrreldes eelmisega pisut venivam teos, kahtlemata huvitav. Mental note: Pratcheti pealtnäha lihtsakoelised ja absurdsed raamatud õpetavad alati midagi. Kusjuures enamasti lihtsalt ja keerutamata, isegi pisut lapiti pähe lajatades. Headust ja hoolivust :D
Hinnang: 8/10st.
* "Eric" oli pubekast poisist, kes kutsus omast arust välja deemoni, et 1. saada rikkaks; 2. saada valitsejaks; 3. saada naisi. Kahjuks läks tal kõik untsu, kuna osava deemoni asemel sattus talle äpardunud võlur teele ette, keda kõigele lisaks jälitas tema sajajalgne pagas (pirnipuust kirst), mis tõttöelda üsna kasulikuks osutus, kuna aitas neid üsna mitmest äpardusest välja. Põgenedes igasugu sekelduste eest, mis muide oli võluräpu põhitöö, sattusid nad muuhulgas ka põrgusse, milles põrgut valitsev kuningas oli muudatusi läbi viinud ehk siis oli ta leidnud midagi, mis tõepoolest piinab ja kurnab - igavus.
"Nüüd ta mõistis, mis oli see, mis igavuse nii ahvatlevaks muutis. Selleks oli teadmine, et nurga taga toimub palju hullemaid, ohtlikult erutavaid asju, ja et sinuni need ei ulatu. Igavust saab nautida ainult siis, kui seda on võimalik millegagi võrrelda.
Siin aga oli lihtsalt igavus igavuse otsa, pidevalt edasiveniv tüdimus, mis muutus lõpuks suureks purustavaks sepahaamriks ja halvas iga mõtte ja taju ning tagus igaviku lõpuks millekski flanellitaoliseks." (125)
Aheldatud Prometheus oli hädas, et kotkas ta maksa ei nokkinud, vaid rääkis oma songa operatsioonist, Sisyphos pidi kuulama päevade kaupa suurte esemete tõstmist ja liikumist sätestavaid tervise- ja turvaeeskirju. Igavus!
Hinnang: 8/10st.
Ühesõnaga ma enam ei ütle, et Pratchett this and Pratchett that. Tegemist oli autoriga, keda tuli 1) lugeda palju; 2) lugeda järjest.
* Kohkir lainel taaslugemisel Eno Raua "Kalevipoeg" (õpetaja, mis ta nimi oli? ei, mis ta perekonnanimi oli?), mis oli nagu ikka kiire ja kerge.
Hinnang: 7/10st.
* Samas sarjas Antoine de Saint-Exupery "Väike prints", mida ma nautisin. Nutsin ja nautisin. ON üks raamat, milles lihtsate sõnadega öeldakse palju ning tehakse seda armas süütul ja tagamõteteta moel. Muidugi seal on tagamõtted, peitpildid ja alltekstid, aga need on positiivse sõnumi edastamiseks. Igal korral kui seda loen, hakkan lõpuks nutma. Kui väike prints selgitab, et tema surm on loomulik, et sureb vaid kest, mitte hing, siis ei oska muud teha, kui pisaraid valada.
Hinnang: 10/10st.
* Mu hea kolleeg soovitas lugeda teost, mida ta ise lugenud ei olnud :P Jerry Spinelli "Tähetüdruk" kõneles koolis hakkama saamisest, teistsugune olemisest, vooluga kaasaminekust ja siis taas iseendaks saamisest. Mmm. Pisut lihtsustatud, aga iseenesest usutav. Kahjuks ma näen selliseid asju igapäevaselt. Ma saan vaid mõelda, et annan iga päev endast midagi, et olukord muutuks.
Hinnang: 7/10st.
* K. rääkis kunagi suvel, et ta luges üht raamatut, mis rääkis tema elust. Võtsin selle ette, aga lugema ei suutnud hakata. Paar nädalat tagasi "neelasin" korraga alla Dino Buzzati "Tatarlaste kõrb". Mnjah. Lugu noorest mehest, kes satub armeeteenistust pidama kõnnumaale, kõrbe servale. Mehed, kes seal pikemalt on olnud, on rutiinis, ei taba aastate möödumist, ootavad kõrbest rünnakut, pettuvad, kui seda ei tule, kaotavad sõpru, saavad halle juukseid. Elavad, ootavad, surevad. Vaadates ääretut kõrbe, kus liigub kõrberohi, ehitatakse tee ja lõpuks saabub vägi. Peategelane aga kuulsusrikkalt võidelda ei saa, tema elu on juba läbi. Ühesõnaga oodatakse midagi, mis ei tule, selle asemel on elu möödunud. Ma ei tea, kas tühja läinud... Ootusest, pettumusest ja igapäevasest sehkendamisest raamat räägibki. Kole, aga elu ongi selline... Veel üks raamat sarjast "Klõuni silmaga".
Hinnang: 7/10st.
Sildid: lugeja sünd
Kirjutas Kriux kell 7:06 PM
