Traditsioonilisele pühapäevasele jooksule minnes nägin peaministrit. Eesti oma. Mina tegin alles teist kilomeetrit, aga tema ilmselgelt oli lõpetamas. Lükkas rahulike paaristõugetega end väiksest tõusust üles, vaatas mulle kurja näoga otsa... Ja läinud ta oligi. Lootsin küll, et äkki teeb veel mõne ringi, aga võta näpust. Võib-olla talle ei meeldinud, et kergekas oli pühapäevaselt rahvast täis? Oh, ta peaks nägema, mis seal kevadel ja suvel sünnib, siis pole ruumi astudagi, pidevalt on hirm, et keegi rammib täie p...ga selga, mõni koer võtab säärest kinni.

Ahjaa. Turvameeskonda polnud näha lähedal ega kaugel. Nood peaksid nagunii olema väga väge täis tüübid, sest teatavasti on Andrus Ansip väga heas füüsilises vormis ning näitab võistlustel suurele osale harrastajatele kandu. Muide, erinevalt kõikidest teistest rullikute või rulluiskudega sõitjatest, keda ma täna - ja üldiselt igal pühapäeval näen - kandis herr peaminister kiivrit. Nii et kui keegi peaks täie p...ga talle sisse sõitma hämarduval teel, seal nimelt hoitakse ikka väga kõvasti tänavavalgustuse pealt kokku: üle kahe posti põlevad mingi seasilmad, siis rumalaks ta ennast ei põruta :)

Ei tea, kas see on ilmne liialdus, kui ma ütlen, et olin Andrusega koos trennis? Oh, ajad, oh, bussiliinid... Sellest, kuidas me ühe teise Andrusega suvel enam-vähem samal kombel trenni tegime, ma vist juba kunagi kirjutasin. Eesti on väike, onju. Kuigi... Kunagi aastate eest ühele Norra väikelinnale ja seal asuvale järvele jalgrattaga ringi peale tehes nägin rahulikult rullivat Frode Estilit.