Lugesin...
I kohkir:
* Ray Bradbury "Vist on kuri tulekul" - ulme, mida oli sama keeruline lugeda kui Pratchetit viimati (hakitud laused, justkui juhtub ja samas ei juhtu ka midagi). Tegelasteks kaks poissi, kes näevad kurja tulemas (:D) ja asuvad selle eest põgenema/ vastu võitlema. Sekeldused jmt, kubises detailidest, mis mu enda alla matsid, andmata samas miskit asjalikku (loe: lisaväärtust).
Hinnang: 5. (Lapsed: igavuse tipp.)
* Ruvim Fraerman "Metsik koer dingo ehk Jutustus esimesest armastusest" - ei olnud aastatega paremaks muutunud, kuigi loota justkui võis. Miskit põrutavat ei olnud, tüütu ka mitte, aga kahjuks ei pakkunud sarnast elamust nagu kunagi teismelisena. Siis ma tundsin Tanjale kaasa ja arvasin, et ta elu on väga traagiline, nüüd tundus mulle, et Tanja oli vastik hellitatud plikatirts, kes omadega hakkama ei saanud. Loetud, loetud.
Hinnang: 6. (Lapsed: oli kah, aga midagi ei juhtunud, neiukesed: oi, kui ägeeee!)
* Arthur Conan Doyle "Etüüd punases" - lugesin kakskümmend lehte ja alles siis tuli meelde, mis edasi saab, aga siis juba kahjuks detailselt. Doyle´i raamatud on aga nii krdi hästi kirja pandud, et ma olen nõus neid korduvalt lugema ka siis, kui mõrtsuk ammu teada :D
Hinnang: 8. (Lapsed: nii põnev, et ei saanud käest ära panna!)
* Lydia Koidula "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola" - igal korral loen ja imestan, missuguse Venetsueela seebi kirjaneitsi kokku soperdas. Rahvusliku teatri algus on mul kuradi hästi selge, sest teatavasti pärast Koidulat järgnes allakäik, mis ilmselt siiani pole lõppenud :D
Hinnang: 8. (P.S. Lapsukesed ei saanud keelest aru, probleemid tundusid suhteliselt jaburad, aga lõppkokkuvõttes mulle tundub, et neile meeldis see näidend. Mis on iseenesest väga positiivne näitaja.)
II Midagi hingele:
* Eva Koff "Mirr".
Võiks vabalt jääda eelmisse jaotusse, aga ma ise vabatahtlikult võtsin selle rampsist. Lugesin ja mõtlesin, et kuidas krt seda küll mängiti ja mismoodi seda kunagi küll foorumi abil koostati. Lühidalt: tüdruk elab üksi (isa on filmimees ja kodus pidevalt ära, ema on abiellumas välismaal, vanaema on surnud), vanemad sõbrannad, süütuse kaotamine, peod, isa girlfriend, petturlus, lastekodu (kas pole mitte kentsakas, et Aidi "Mis teha, Ann?" kajastab samuti seda teemat. Kas on tegemist mingi trendiga Eesti noorsookirjanduses?) Igatahes läheb asi kuidagi diibiks ühel hetkel ja ma ei saagi aru, miks Mirr käitub, nagu ta käitub.
Hinnang: 7. (Ma tean teismelisi, kellele see peale läheb :D)
* Peeter Sauter "Hispaania saapad ja silmad".
Tõsiselt lahe raamat. Olen sattunud taas nn eluloo lainetesse, kusjuures Sauter sel korral alustajaks, otsa lahti tegijaks. Sauterit lugedes taban end sageli mõttelt, kui tolerantne peab olema tema partner, kui mõistvad tema lapsed, kuna see, mida ta puudutab on ju sügavalt intiimne ja isiklik. Võib-olla on tegu egoismiga, mis ei jätagi teistele ruumi öelda, et neile ei meeldi? Vaevalt, pigem on see siiski ma arvan mingi mitte-eestlaslik arusaamine, argipäevasus, valehäbitus (hea sõna!), mis laseb kirjutada nii, nagu asjad on või Peetrile näivad. Ega ma ole kunagi uurinud, kuidas tema loomeprotsess käib, kas naine-lapsed loevad ja tõmbavad räigelt maha või kaitseb herr kirjanik kiivalt iga kirjutet sõna. See polegi oluline. Mis Sauteri juures võlub, ongi tema otsekohesus, mõeldud-tehtud, kirjutatud-avaldatud stiil. Kindlasti ta veeretab sõnu, aga ma lugejana ei näe seda verd, higi ja pisaraid, mida ta on valanud. Ja hea ongi, tahaks ikka puhast ja hästi lõhnavat raamatut, mida on mugav käes hoida, sirvida, pilte vaadata ja mõttes õhata, on alles mees, selliseid asju teeb.
Hinnang: 8. No kes ei tahaks pärast lugemist Hispaaniasse põrutada?
* Lii Unt "Parim näitleja linnas".
Prohmakas: ma arvasin, et ta kirjutab pisut muudest asjadest ning seetõttu seisis see teos mul augusti lõpust saadik, järjehoidja umbes kolmanda lehe vahel, toanurgas ja ootas mu kannatlikku meelt. Ära ootas, kuigi ma vahepeal juba mõtlesin, et viin minema. India on nimelt räpane ja ükskõik kui veetlevalt Lii Unt seda ka ei kirjeldanud, see koht jäi endiselt räpaseks, haisvaks, ebameeldivaks ja üldse mitte kutsuvaks. Kirjeldustes oli stiili, seda tuleb tunnistada, ühel hetkel olin piisavalt harjunud, et mõista, mida ta õigupoolest teeb, aga kahjuks oma piiratuses ei saanud ma ikkagi aru, miks ta seda teeb.
Hinnang: 7. Liiga... Ma ei tea. Liiga vürtsine, karrine, soolane, riisine, haisev. Ja kui ma lõpetasin, siis kuulsin, et ta andis teise osa veel välja???????
* Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome".
Ma eriti ei armasta eellugusid, aga ma olen vaid üht "Minu..." lugu lugenud ja see mulle eriti ei meeldinud. Aga. Nähes antud raamatut eile päeval E. öökapil, ei saanud ma kiusatusele vastu panna. Esiteks, kaanekujundus on super. Puhas ja selge viide Soomele ja samas koputab kõvasti ka eestlaste rahvustundele. Tõsiselt. Teiseks, ma olen - mitte küll järjekindlalt - lugenud Kaja blogi. Teemad, millest ta kirjutab on aeg-ajalt üllatavad ning tabavad naelapead. Ühesõnaga. Alustasin lugemisega, kui tita-tita päevaunne läks ja jõudsin selle aja jooksul sadakond lehte alla neelata ning õhtul laksasin teise poole sinna otsa. Mul on tõsiselt hea meel, et ma seda raamatut lugesin. Mitte et ma nüüd mõistaksin soomlasi paremini, oh ei. Pealegi - miks ma peaksin mõistma neid, kellega ma kokku ei puutu? Küll aga mõistan ma nüüd paremini neid, kes on eemal. Ridade vahele kirjutatud igatsus, ridadesse seatud rituaalid, mille lahusolijad on sisse seadnud, olid valusad lugeda. Olen paar viimast kuud mõttes tegelenud sama probleemiga ja ei ole päriselt ikkagi suutnud seda tunnet sõnadesse panna või lõpuni mõista. Ega ma praegugi seda oska, aga samm lähemale on kindlasti tehtud. Eemalolemise probleemi kõrval pakkus mulle enam "pinget" see, kuidas autor oma töökohast ja töökaaslastest kirjutas. Mõtlesin mitmel korral (jälle!), kas ja kuivõrd ta oma kolleegidega arutas seda, mida ta kirja pani. Mõned seigad olid kirja pandud äärmise ettevaatusega, aga samas filigraanselt arvestades, et lugeja siiski üheselt asjadest aru saaks. Tundus lausa, et kasutatud oli seda va Eesti huumorit, millest ühegi teise rahvuse esindaja ka siis, kui talle asi sõna-sõnalt tõlkida aru ei saaks... Samas pole mul mingit põhjust Kajat ebasiiruses kahtlustada, nii et see on minu rikutus, mis kõneleb ja sõnade taga kahemõttelisi kuradikesi näeb. Ilmselt on siiski nii, et lugejana lahustasin enda jaoks raamatu nendeks osadeks-probleemideks, mis endal praegu kõige rohkem olemist ebamugavaks teevad. Nii kummaline kui see ka pole, aga tõesti tunnen, et see raamat kõneles. Millestki olulisest, millele ma uuesti ja uuesti mõtlen. Võib-olla tuleb siis raamatu juurde ka tagasi ja loen uuesti seda, mis kirjas 80. leheküljel. Seal on essence.
Hinnang: 9. Mhmh, ma olen vasikavaimustuses.
* Ray Bradbury "Vist on kuri tulekul" - ulme, mida oli sama keeruline lugeda kui Pratchetit viimati (hakitud laused, justkui juhtub ja samas ei juhtu ka midagi). Tegelasteks kaks poissi, kes näevad kurja tulemas (:D) ja asuvad selle eest põgenema/ vastu võitlema. Sekeldused jmt, kubises detailidest, mis mu enda alla matsid, andmata samas miskit asjalikku (loe: lisaväärtust).
Hinnang: 5. (Lapsed: igavuse tipp.)
* Ruvim Fraerman "Metsik koer dingo ehk Jutustus esimesest armastusest" - ei olnud aastatega paremaks muutunud, kuigi loota justkui võis. Miskit põrutavat ei olnud, tüütu ka mitte, aga kahjuks ei pakkunud sarnast elamust nagu kunagi teismelisena. Siis ma tundsin Tanjale kaasa ja arvasin, et ta elu on väga traagiline, nüüd tundus mulle, et Tanja oli vastik hellitatud plikatirts, kes omadega hakkama ei saanud. Loetud, loetud.
Hinnang: 6. (Lapsed: oli kah, aga midagi ei juhtunud, neiukesed: oi, kui ägeeee!)
* Arthur Conan Doyle "Etüüd punases" - lugesin kakskümmend lehte ja alles siis tuli meelde, mis edasi saab, aga siis juba kahjuks detailselt. Doyle´i raamatud on aga nii krdi hästi kirja pandud, et ma olen nõus neid korduvalt lugema ka siis, kui mõrtsuk ammu teada :D
Hinnang: 8. (Lapsed: nii põnev, et ei saanud käest ära panna!)
* Lydia Koidula "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola" - igal korral loen ja imestan, missuguse Venetsueela seebi kirjaneitsi kokku soperdas. Rahvusliku teatri algus on mul kuradi hästi selge, sest teatavasti pärast Koidulat järgnes allakäik, mis ilmselt siiani pole lõppenud :D
Hinnang: 8. (P.S. Lapsukesed ei saanud keelest aru, probleemid tundusid suhteliselt jaburad, aga lõppkokkuvõttes mulle tundub, et neile meeldis see näidend. Mis on iseenesest väga positiivne näitaja.)
II Midagi hingele:
* Eva Koff "Mirr".
Võiks vabalt jääda eelmisse jaotusse, aga ma ise vabatahtlikult võtsin selle rampsist. Lugesin ja mõtlesin, et kuidas krt seda küll mängiti ja mismoodi seda kunagi küll foorumi abil koostati. Lühidalt: tüdruk elab üksi (isa on filmimees ja kodus pidevalt ära, ema on abiellumas välismaal, vanaema on surnud), vanemad sõbrannad, süütuse kaotamine, peod, isa girlfriend, petturlus, lastekodu (kas pole mitte kentsakas, et Aidi "Mis teha, Ann?" kajastab samuti seda teemat. Kas on tegemist mingi trendiga Eesti noorsookirjanduses?) Igatahes läheb asi kuidagi diibiks ühel hetkel ja ma ei saagi aru, miks Mirr käitub, nagu ta käitub.
Hinnang: 7. (Ma tean teismelisi, kellele see peale läheb :D)
* Peeter Sauter "Hispaania saapad ja silmad".
Tõsiselt lahe raamat. Olen sattunud taas nn eluloo lainetesse, kusjuures Sauter sel korral alustajaks, otsa lahti tegijaks. Sauterit lugedes taban end sageli mõttelt, kui tolerantne peab olema tema partner, kui mõistvad tema lapsed, kuna see, mida ta puudutab on ju sügavalt intiimne ja isiklik. Võib-olla on tegu egoismiga, mis ei jätagi teistele ruumi öelda, et neile ei meeldi? Vaevalt, pigem on see siiski ma arvan mingi mitte-eestlaslik arusaamine, argipäevasus, valehäbitus (hea sõna!), mis laseb kirjutada nii, nagu asjad on või Peetrile näivad. Ega ma ole kunagi uurinud, kuidas tema loomeprotsess käib, kas naine-lapsed loevad ja tõmbavad räigelt maha või kaitseb herr kirjanik kiivalt iga kirjutet sõna. See polegi oluline. Mis Sauteri juures võlub, ongi tema otsekohesus, mõeldud-tehtud, kirjutatud-avaldatud stiil. Kindlasti ta veeretab sõnu, aga ma lugejana ei näe seda verd, higi ja pisaraid, mida ta on valanud. Ja hea ongi, tahaks ikka puhast ja hästi lõhnavat raamatut, mida on mugav käes hoida, sirvida, pilte vaadata ja mõttes õhata, on alles mees, selliseid asju teeb.
Hinnang: 8. No kes ei tahaks pärast lugemist Hispaaniasse põrutada?
* Lii Unt "Parim näitleja linnas".
Prohmakas: ma arvasin, et ta kirjutab pisut muudest asjadest ning seetõttu seisis see teos mul augusti lõpust saadik, järjehoidja umbes kolmanda lehe vahel, toanurgas ja ootas mu kannatlikku meelt. Ära ootas, kuigi ma vahepeal juba mõtlesin, et viin minema. India on nimelt räpane ja ükskõik kui veetlevalt Lii Unt seda ka ei kirjeldanud, see koht jäi endiselt räpaseks, haisvaks, ebameeldivaks ja üldse mitte kutsuvaks. Kirjeldustes oli stiili, seda tuleb tunnistada, ühel hetkel olin piisavalt harjunud, et mõista, mida ta õigupoolest teeb, aga kahjuks oma piiratuses ei saanud ma ikkagi aru, miks ta seda teeb.
Hinnang: 7. Liiga... Ma ei tea. Liiga vürtsine, karrine, soolane, riisine, haisev. Ja kui ma lõpetasin, siis kuulsin, et ta andis teise osa veel välja???????
* Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome".
Ma eriti ei armasta eellugusid, aga ma olen vaid üht "Minu..." lugu lugenud ja see mulle eriti ei meeldinud. Aga. Nähes antud raamatut eile päeval E. öökapil, ei saanud ma kiusatusele vastu panna. Esiteks, kaanekujundus on super. Puhas ja selge viide Soomele ja samas koputab kõvasti ka eestlaste rahvustundele. Tõsiselt. Teiseks, ma olen - mitte küll järjekindlalt - lugenud Kaja blogi. Teemad, millest ta kirjutab on aeg-ajalt üllatavad ning tabavad naelapead. Ühesõnaga. Alustasin lugemisega, kui tita-tita päevaunne läks ja jõudsin selle aja jooksul sadakond lehte alla neelata ning õhtul laksasin teise poole sinna otsa. Mul on tõsiselt hea meel, et ma seda raamatut lugesin. Mitte et ma nüüd mõistaksin soomlasi paremini, oh ei. Pealegi - miks ma peaksin mõistma neid, kellega ma kokku ei puutu? Küll aga mõistan ma nüüd paremini neid, kes on eemal. Ridade vahele kirjutatud igatsus, ridadesse seatud rituaalid, mille lahusolijad on sisse seadnud, olid valusad lugeda. Olen paar viimast kuud mõttes tegelenud sama probleemiga ja ei ole päriselt ikkagi suutnud seda tunnet sõnadesse panna või lõpuni mõista. Ega ma praegugi seda oska, aga samm lähemale on kindlasti tehtud. Eemalolemise probleemi kõrval pakkus mulle enam "pinget" see, kuidas autor oma töökohast ja töökaaslastest kirjutas. Mõtlesin mitmel korral (jälle!), kas ja kuivõrd ta oma kolleegidega arutas seda, mida ta kirja pani. Mõned seigad olid kirja pandud äärmise ettevaatusega, aga samas filigraanselt arvestades, et lugeja siiski üheselt asjadest aru saaks. Tundus lausa, et kasutatud oli seda va Eesti huumorit, millest ühegi teise rahvuse esindaja ka siis, kui talle asi sõna-sõnalt tõlkida aru ei saaks... Samas pole mul mingit põhjust Kajat ebasiiruses kahtlustada, nii et see on minu rikutus, mis kõneleb ja sõnade taga kahemõttelisi kuradikesi näeb. Ilmselt on siiski nii, et lugejana lahustasin enda jaoks raamatu nendeks osadeks-probleemideks, mis endal praegu kõige rohkem olemist ebamugavaks teevad. Nii kummaline kui see ka pole, aga tõesti tunnen, et see raamat kõneles. Millestki olulisest, millele ma uuesti ja uuesti mõtlen. Võib-olla tuleb siis raamatu juurde ka tagasi ja loen uuesti seda, mis kirjas 80. leheküljel. Seal on essence.
Hinnang: 9. Mhmh, ma olen vasikavaimustuses.
Sildid: lugeja sünd
Kirjutas Kriux kell 6:40 PM
aitähh, ja sa said sealt ridade vahelt just täpselt neid asju aru, mis sinna peidetud olid... filigraannne!
Ma loen muudkui neid kahte lauset:
"Mitte et ma nüüd mõistaksin soomlasi paremini, oh ei. Pealegi - miks ma peaksin mõistma neid, kellega ma kokku ei puutu?"
ja tegelikult ei mõista päris hästi. Kas sa seletaksid natukene enam lahti, minus on lihtsalt põhjatu uudishimu mõista asju, millest ma aru ei saa ja seda, millega ma kokku ei puutu (seda ka, millega puutun, aga seda on lihtsam mõista) :)