Hoffmanni lood
Neljapäeval, 24. septembril saalitäis tüüpe kuulamas kõigepealt Vanemuise kirjandusala juhatajat ja siis noortetöö juhti. Ega neil suurt midagi öelda olnud, va see, et tulge ikka lapsukestega teatrisse ja tulge ise ka teatrisse, sest meie oleme kõige paremad-vahvamad-ägedamad ja hoiame alal Eesti kultuuri. Vahele veel youtube´i stiilis klipikesi (Vanemuine on ikka rämedalt Linnateatri pealt selle videode tegemise kunsti maha viksinud. Mitte et teised ei teeks või nii, aga Linnakas oli selles vallas esimene ja mul päris vähe torkab). Igatahes tutvustati hooaega ja plaane, öeldi, et tuleb tulla loengutesse lastega enne etendusi. Kordagi ei mainitud, mida peale ooperi, balleti ja "Suurema kurbuseta" võiksid noored vaadata, laste jaoks on neil ju Lotte kandikule asetatud ja sellega saab vasemale ja paremale vehkida, nii et siinkohal nuriseda ei saa. Enivei.
Jacques Offenbach "Hoffmanni lood", lavastaja Dmitri Bertman. Kuna ma pole suurem ooperisõber, siis tekkis mul juba praegu probleem, keda veel nimetada peale lavastaja. Rohkem tähelepanu tõmbasid veel kostüümikunstnik Tatjana Tulubjeva ja koreograaf Polina Žukova töö, nii et olgu nemadki ära mainitud.
Tegu on 19. sajandi kirjaniku E. T. A. Hoffmanni elu ja loomingu põhjal kokku pandud looga, mille sünopsis on üsna lihtsakene, kuigi reaalsusega on sel vähe pistmist. Hoffmann joob ennast silmini täis ühe naisukese pärast ja hakkab siis meenutama kolme möödunud armulugu. Esimeses on tema ihalusobjektiks mehhaniseeritud tantsiv nukuke Olympia, teises kena lauluhäälega Antonia ja kolmandas kurtisaan Giulietta. Armulood lõppevad loomulikult õnnetult, sest Hoffmannil on üks võimas ja võigas vaenlane ja teda ei aita isegi tema truu muusa. Finaalis igatahes saab Hoffmann kõik, mis ta tahab - vähemalt mulle tundus nii.
Kui keegi väidab mulle, et ooper on midagi muud kui see, et paks mees karjub, siis on tal vaid osaliselt õigus. Paks mees tegi paar korda seda eriti iivlit naeru, mille tõttu ma juba varasest lapsepõlvest ooperisse suure ettevaatusega suhtun. Mitte nii paks naine tegi ka seda. See on see "Ha-ha-ha-haa," eriti jämeda häälega ja eriti võltsilt öeldult-retsiteeritult. Teiste sõnadega soon the world will be mine. Ma hakkasin igatahes nende kohtade peal naerma. Iseenesest oli lugu kena ja arusaadav, naljakas oli vaid see, et kuidas inimesed lihtlausetega üksteisega suhtlesid. Vähemalt tiitreid jälgides jäi selline mulje. Esialgu oli loomulikult kummaline kuulata prantsuskeelset laulu, aga sellegagi harjus. Ma millegi tõttu olen alati pidanud itaalia keelt rohkem ooperi keeleks kui ükskõik, millist teist keelt. Sai üle. Igatahes oli laval nagu ikka kahekordne rõduga ehitis, väike keerdtrepike, mõned pöörduksed, et kogu tegevus ikka kenasti ära mahuks. Oluliseks komponendiks oli ka selline pooliku dušikabiini sarnane moodustis, mida ringi aeti ja kus omakorda ringlevat peeglikesed sees. Meenutas püstist solaariumikabiini. Seal siis need naised ilmusid ja kadusid.
Rõduga seoses meenub ka koor, kes proloogi ajal üleval oli ning kätega suitsuklaasile mustreid joonistasid, päris huvitav leid, esimesel korral. Pärast tulid nad sealt alla, käed seoti kummide külge ja nad kehastusid ümber marionettideks, keda nukujuht omatahtsi lükkas ja tõmbas. Mingil hetkel said nad lihtsalt Michael Jacksoniteks, kellel ühes käes must ja teises valge kinnas (kaabud peas, mustad püksid-pintsakud seljas, läikivad särgid hõlmade vahelt välkumas). Näomaskid olid neil ka ühes kohas :D Koori liikumist vaatasin esialgu pisut umbusklikult, sest mulle tundus neid kuradi palju olevat, nad võtsid kogu lava enda alla ja ei jätnud solistidele ruumi, aga hiljem sain aru, et nii pidigi olema. Solistidel oli väike hingetõmbepaus :) Koori liikmeid oli ikka pisut tantsima ka õpetatud, pisut võõristav oli, aga no olgem ausad, mis ooperi puhul ei ole võõristav? Mul nimelt on selline kiiks, et ma ei suuda laval laulvaid inimesi eriti loomulikena võtta - mitte, et sõnateater oleks midagi loomulikku, oh ei - ei ole ju normaalne, kuidas paks mees laulab: "Oh, kuidas ma siin praegu hakkan kannatama," (liialdasin pisut, nii pikki lauseid seal ei ole, aga mõte on enam-vähem selge)?!
Paksud mehed ja mitte nii paksud naised olid iseenesest toredad, ma päris täpselt ei saanud aru, miks Olympia ema-isa (ma ei tea, kuidas seda tegelast nimetada) oli naiseriietes mees... Sellest sain küll aru, miks ilus Olympia muutus ühel hetkel roheliset savimaski plörakaga koletiseks (ehk siis üks kõhn meesterahvas, kelle roided olid toonitatud sama roheliseks kui ta nägu ja kleit tantsis kena Olympia asemel Hoffmanniga, kuni see hingetuna - loe kaltsunukuna - maha varises). Olid head leiud, olid. Oh, ja siis oli veel üks huvitav stseen, milles osales klaverit häälestav Antonia isa - ka selle rätikusega näo ees, mida eelnevalt juba koori juures mainisin (äkki mul on valesti meeles ja kooril ei olnud siiski rätte, olid ainult Antonial ja tema isal?) - kulunud võte see räti näo ette panemine, aga töötas päris kenasti (surm-elu).
Kuna ma ei tea midagi sellest, mida ooperi puhul tegelikult hinnatakse ja esile tõstetakse, siis minu tähelepanekud sellisteks jäävadki. Ahjaa. Päris vähe hakkas kummitama proloogi ja epiloogi ajal esitatud laul küürakast Kleinsackist. Üldse tundub praegu naljakas, et ma ooperist nii kaua eemale olen hoidnud. Proua P., keda teatris kohtasin, ütles, et ta vaatab teist korda, aga ikka veel aru ei saa ja meeldima pole hakanud :) Mulle täitsa meeldis. Oma absurdsuses ja jaburuses oli see tore. Arvestades, et ma ei oodanud mitte kui midagi, sain ma hea tuju ja elamuse.
Jacques Offenbach "Hoffmanni lood", lavastaja Dmitri Bertman. Kuna ma pole suurem ooperisõber, siis tekkis mul juba praegu probleem, keda veel nimetada peale lavastaja. Rohkem tähelepanu tõmbasid veel kostüümikunstnik Tatjana Tulubjeva ja koreograaf Polina Žukova töö, nii et olgu nemadki ära mainitud.
Tegu on 19. sajandi kirjaniku E. T. A. Hoffmanni elu ja loomingu põhjal kokku pandud looga, mille sünopsis on üsna lihtsakene, kuigi reaalsusega on sel vähe pistmist. Hoffmann joob ennast silmini täis ühe naisukese pärast ja hakkab siis meenutama kolme möödunud armulugu. Esimeses on tema ihalusobjektiks mehhaniseeritud tantsiv nukuke Olympia, teises kena lauluhäälega Antonia ja kolmandas kurtisaan Giulietta. Armulood lõppevad loomulikult õnnetult, sest Hoffmannil on üks võimas ja võigas vaenlane ja teda ei aita isegi tema truu muusa. Finaalis igatahes saab Hoffmann kõik, mis ta tahab - vähemalt mulle tundus nii.
Kui keegi väidab mulle, et ooper on midagi muud kui see, et paks mees karjub, siis on tal vaid osaliselt õigus. Paks mees tegi paar korda seda eriti iivlit naeru, mille tõttu ma juba varasest lapsepõlvest ooperisse suure ettevaatusega suhtun. Mitte nii paks naine tegi ka seda. See on see "Ha-ha-ha-haa," eriti jämeda häälega ja eriti võltsilt öeldult-retsiteeritult. Teiste sõnadega soon the world will be mine. Ma hakkasin igatahes nende kohtade peal naerma. Iseenesest oli lugu kena ja arusaadav, naljakas oli vaid see, et kuidas inimesed lihtlausetega üksteisega suhtlesid. Vähemalt tiitreid jälgides jäi selline mulje. Esialgu oli loomulikult kummaline kuulata prantsuskeelset laulu, aga sellegagi harjus. Ma millegi tõttu olen alati pidanud itaalia keelt rohkem ooperi keeleks kui ükskõik, millist teist keelt. Sai üle. Igatahes oli laval nagu ikka kahekordne rõduga ehitis, väike keerdtrepike, mõned pöörduksed, et kogu tegevus ikka kenasti ära mahuks. Oluliseks komponendiks oli ka selline pooliku dušikabiini sarnane moodustis, mida ringi aeti ja kus omakorda ringlevat peeglikesed sees. Meenutas püstist solaariumikabiini. Seal siis need naised ilmusid ja kadusid.
Rõduga seoses meenub ka koor, kes proloogi ajal üleval oli ning kätega suitsuklaasile mustreid joonistasid, päris huvitav leid, esimesel korral. Pärast tulid nad sealt alla, käed seoti kummide külge ja nad kehastusid ümber marionettideks, keda nukujuht omatahtsi lükkas ja tõmbas. Mingil hetkel said nad lihtsalt Michael Jacksoniteks, kellel ühes käes must ja teises valge kinnas (kaabud peas, mustad püksid-pintsakud seljas, läikivad särgid hõlmade vahelt välkumas). Näomaskid olid neil ka ühes kohas :D Koori liikumist vaatasin esialgu pisut umbusklikult, sest mulle tundus neid kuradi palju olevat, nad võtsid kogu lava enda alla ja ei jätnud solistidele ruumi, aga hiljem sain aru, et nii pidigi olema. Solistidel oli väike hingetõmbepaus :) Koori liikmeid oli ikka pisut tantsima ka õpetatud, pisut võõristav oli, aga no olgem ausad, mis ooperi puhul ei ole võõristav? Mul nimelt on selline kiiks, et ma ei suuda laval laulvaid inimesi eriti loomulikena võtta - mitte, et sõnateater oleks midagi loomulikku, oh ei - ei ole ju normaalne, kuidas paks mees laulab: "Oh, kuidas ma siin praegu hakkan kannatama," (liialdasin pisut, nii pikki lauseid seal ei ole, aga mõte on enam-vähem selge)?!
Paksud mehed ja mitte nii paksud naised olid iseenesest toredad, ma päris täpselt ei saanud aru, miks Olympia ema-isa (ma ei tea, kuidas seda tegelast nimetada) oli naiseriietes mees... Sellest sain küll aru, miks ilus Olympia muutus ühel hetkel roheliset savimaski plörakaga koletiseks (ehk siis üks kõhn meesterahvas, kelle roided olid toonitatud sama roheliseks kui ta nägu ja kleit tantsis kena Olympia asemel Hoffmanniga, kuni see hingetuna - loe kaltsunukuna - maha varises). Olid head leiud, olid. Oh, ja siis oli veel üks huvitav stseen, milles osales klaverit häälestav Antonia isa - ka selle rätikusega näo ees, mida eelnevalt juba koori juures mainisin (äkki mul on valesti meeles ja kooril ei olnud siiski rätte, olid ainult Antonial ja tema isal?) - kulunud võte see räti näo ette panemine, aga töötas päris kenasti (surm-elu).
Kuna ma ei tea midagi sellest, mida ooperi puhul tegelikult hinnatakse ja esile tõstetakse, siis minu tähelepanekud sellisteks jäävadki. Ahjaa. Päris vähe hakkas kummitama proloogi ja epiloogi ajal esitatud laul küürakast Kleinsackist. Üldse tundub praegu naljakas, et ma ooperist nii kaua eemale olen hoidnud. Proua P., keda teatris kohtasin, ütles, et ta vaatab teist korda, aga ikka veel aru ei saa ja meeldima pole hakanud :) Mulle täitsa meeldis. Oma absurdsuses ja jaburuses oli see tore. Arvestades, et ma ei oodanud mitte kui midagi, sain ma hea tuju ja elamuse.
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 10:58 AM
