Kuulge, lähme lasteaeda!
Oma suvepuhkuse ajal olen ma traditsiooniliselt juba 6 aastat mõned nädalad Tlnas olnud ja täitnud oma nn tädikohust, olnud oma õel külas ja nautinud (kujuteldavat) rahu ja vaikust koos perekondliku idülliga :D Kuna ajad muutuvad, mõned lapsed saavad suuremaks, rohi pole enam nii roheline jne, siis on muutused ka mujal. Igatahes olen ma kaks päeva veetnud E.-ga... lasteaias!
Ehk siis mina, kes ma üheksa kuud aastast tegelen sügavas teismeeas vingerdavate ja maailma avastavate pägadega, olen veetnud hommikud vabatahtlikult kahekümne tuterdava-taaruva-nutva-karjuva-kiikuva-kakleva-liiva pilduva/ sööva-üle aia roniva-rõõmust kilkava-pidevalt kihutava-emme/ vanaema/ issi küljes rippuva ilmakodanikuga. Ei saa öelda, et mul oleks igav, ei, mul ei ole igav. Tegelikult on päris huvitav jälgida, kuidas jupid endiga hakkama saavad, teisi endasarnaseid juppe avastavad ning omavahelisi suhteid paika panevad.
Lapsed on erinevas vanuses - mõni tundub olevat äsja aastaseks saanud ja samas mõni juba E.-vanune ehk siis kaks ja peale. Üllatav on muidugi see, et sõbralikust E.-st, kes meie peres kõige pisem ja hädisem ning kelle kaitseks on vaja pidevalt välja astuda, on lasteaias saanud suur individualist ja iseloomu näitaja. Kaks päeva on möödunud tõusude ja mõõnadega, alguses on kõik hästi, 30-45 minuti pärast järgneb suur jonnihoog, mis kõikide laste ehmunud ja lapsevanemate laitvad pilgud temale (ja minule) tõmbavad. Õnneks saab see poole tunniga läbi ja siis on jälle kõik hästi. Igatahes on tshikk pärast kahetunnist mängu ja tormamist nii väsinud, et tuterdab, jalad ristis, koju, sööb nii palju, kui ette antakse ja vajub siis söögitooli lääbakile, et sliipi tõmbama hakata :D Väga hull asi ei ole, aga enam-vähem nii küll. Hakkan juba ette kujutama, et sellise tempoga ringi joostes ja rabeledes jäävadki lapsed kenasti pärast keskpäeva magama ning tõusevad uuesti söömiseks ja rabelemiseks.
Mida teevad vanemad lasteaias? Noh, õigupoolest see polegi aed, see on sõim alles. Vanemad ja vanavanemad (ja tädi!) istuvad liivakasti äärel, toetavad seljaga vastu seina/aeda/treppi/mängumaja, nihelevad, käivad oma (lapse)lapsel sabas, puhuvad peale, annavad võitluses õiguse, noomivad, on eriliselt lahked kõikide võõraste laste suhtes, kuni nad nende lastega ei suhtle/kakle, valvavad kullipilguga, mida kasvataja(d) teeb (teevad), lehvitavad kenasti ja lahkuvad lapsi kaenlasse haarates enne lõunasööki. Kogu protsessi nimetatakse lasteaiaga harjumiseks. E. kasvataja, nähes täna E. kisa ja jonni, nentis, et vist läheb raskeks, sest tshikil on iseloomu.
Homme kavatasen ma hoovist lahkuda ning E. sinna üksinda enda eest võitlema jätta. Eks siis ole näha, kas pepu vahetatakse kuivaks, kõht saab täis ja sokid on kuivad, sest need on need toimingud, mida minu õde tahab, et tema lapsega kenasti tehakse. Nägin teda eile endast väljumas, kui rääkisin talle nähtud seigast, kus üks kasvataja käis garderoobist ühele õnnetukesele sokke otsimas (olid kuidagi märjaks saanud sandaalide sees) ja neid mitte leides tuli nõutult õue tagasi ja küsis teiselt, mis teha. Teine kasvataja ütles väga konkreetselt, et see ei ole nende mure, kõik vanemad teavad, mida peab lasteaeda kaasa tooma ja kui pole vahetusriideid jäetud, siis olgu märgade sokkidega. Minu tagasihoidlik õde karjus vapustatult: "Mida kuradit?! Kas on raske lapsel MÄRJAD sokid jalast ära võtta, et ta EI KÜLMETAKS?" No vat, sellest fraasist tuleb välja, et mul lapsi pole ja ilmselt kasvatajatel ka mitte, sest muidu nad ju teaks, et palja jalaga laps ei külmeta nii palju kui märja jalaga laps. Sellise õppetunni sain.
Lastekambas viibimine paneb mind veel rohkem imetlema neid inimesi, kes väikeste pägadega päevast päeva koos on, nende järel kõnnivad, neid aia pealt maha kraabivad, nende peast liiva välja kammivad, valvavad, et nende kõhud täis, käed puhtad ja pepud kuivad on. Ja ma ei räägi emmedest-issidest ja kogu perekondlikust taagast, vaid ikka neist, kes for living selliste juppidega koos hängivad. Kannatlik meel on kaasa sündinud? Kui õues juhtus kogu aeg midagi, siis gardekas söögisaali suminat kuulates sain aru, et nad kõik - täiskasvanud (kasvataja ja söögitädi) - on väga rahulikud ja mõjuvad oma rahuga ka lastele samamoodi. Noh, see on nende töö, aga sellega on ju alati nii, et mõni sobib justkui paremini seda tegema ja teine... mitte nii hästi.
Ma ei oska tegelikult lasteaedniku ja kooliõpetaja tööd kõrvutada - kuigi enamik inimesi kindasti oskab hinnanguid vasemale ja paremale pilduda - need tunduvad väga erinevad ja vaid teatud joontes sarnased: inimesed usaldavad oma kõige kallimad aarded ehk lapsed nende hoole alla, teadmata, mis nende silmateradega toimub, kuidas nad hakkama saavad, kas neile tehakse piisavalt pai või kas nendega pahandatakse. Hirmutav mõelda, aga just usaldus ongi see, mille ümber kogu tants käib. Loomulikult tuleb see ära teenida ja mitte kurjasti kasutada. Igatahes olen ma kahe päevaga saanud väga palju mõtteainet ja seda mitte ainult seoses oma pisikese sugulase või potentsiaalse isikliku lapse peale mõeldes.
Lasteaed rokib!
Ehk siis mina, kes ma üheksa kuud aastast tegelen sügavas teismeeas vingerdavate ja maailma avastavate pägadega, olen veetnud hommikud vabatahtlikult kahekümne tuterdava-taaruva-nutva-karjuva-kiikuva-kakleva-liiva pilduva/ sööva-üle aia roniva-rõõmust kilkava-pidevalt kihutava-emme/ vanaema/ issi küljes rippuva ilmakodanikuga. Ei saa öelda, et mul oleks igav, ei, mul ei ole igav. Tegelikult on päris huvitav jälgida, kuidas jupid endiga hakkama saavad, teisi endasarnaseid juppe avastavad ning omavahelisi suhteid paika panevad.
Lapsed on erinevas vanuses - mõni tundub olevat äsja aastaseks saanud ja samas mõni juba E.-vanune ehk siis kaks ja peale. Üllatav on muidugi see, et sõbralikust E.-st, kes meie peres kõige pisem ja hädisem ning kelle kaitseks on vaja pidevalt välja astuda, on lasteaias saanud suur individualist ja iseloomu näitaja. Kaks päeva on möödunud tõusude ja mõõnadega, alguses on kõik hästi, 30-45 minuti pärast järgneb suur jonnihoog, mis kõikide laste ehmunud ja lapsevanemate laitvad pilgud temale (ja minule) tõmbavad. Õnneks saab see poole tunniga läbi ja siis on jälle kõik hästi. Igatahes on tshikk pärast kahetunnist mängu ja tormamist nii väsinud, et tuterdab, jalad ristis, koju, sööb nii palju, kui ette antakse ja vajub siis söögitooli lääbakile, et sliipi tõmbama hakata :D Väga hull asi ei ole, aga enam-vähem nii küll. Hakkan juba ette kujutama, et sellise tempoga ringi joostes ja rabeledes jäävadki lapsed kenasti pärast keskpäeva magama ning tõusevad uuesti söömiseks ja rabelemiseks.
Mida teevad vanemad lasteaias? Noh, õigupoolest see polegi aed, see on sõim alles. Vanemad ja vanavanemad (ja tädi!) istuvad liivakasti äärel, toetavad seljaga vastu seina/aeda/treppi/mängumaja, nihelevad, käivad oma (lapse)lapsel sabas, puhuvad peale, annavad võitluses õiguse, noomivad, on eriliselt lahked kõikide võõraste laste suhtes, kuni nad nende lastega ei suhtle/kakle, valvavad kullipilguga, mida kasvataja(d) teeb (teevad), lehvitavad kenasti ja lahkuvad lapsi kaenlasse haarates enne lõunasööki. Kogu protsessi nimetatakse lasteaiaga harjumiseks. E. kasvataja, nähes täna E. kisa ja jonni, nentis, et vist läheb raskeks, sest tshikil on iseloomu.
Homme kavatasen ma hoovist lahkuda ning E. sinna üksinda enda eest võitlema jätta. Eks siis ole näha, kas pepu vahetatakse kuivaks, kõht saab täis ja sokid on kuivad, sest need on need toimingud, mida minu õde tahab, et tema lapsega kenasti tehakse. Nägin teda eile endast väljumas, kui rääkisin talle nähtud seigast, kus üks kasvataja käis garderoobist ühele õnnetukesele sokke otsimas (olid kuidagi märjaks saanud sandaalide sees) ja neid mitte leides tuli nõutult õue tagasi ja küsis teiselt, mis teha. Teine kasvataja ütles väga konkreetselt, et see ei ole nende mure, kõik vanemad teavad, mida peab lasteaeda kaasa tooma ja kui pole vahetusriideid jäetud, siis olgu märgade sokkidega. Minu tagasihoidlik õde karjus vapustatult: "Mida kuradit?! Kas on raske lapsel MÄRJAD sokid jalast ära võtta, et ta EI KÜLMETAKS?" No vat, sellest fraasist tuleb välja, et mul lapsi pole ja ilmselt kasvatajatel ka mitte, sest muidu nad ju teaks, et palja jalaga laps ei külmeta nii palju kui märja jalaga laps. Sellise õppetunni sain.
Lastekambas viibimine paneb mind veel rohkem imetlema neid inimesi, kes väikeste pägadega päevast päeva koos on, nende järel kõnnivad, neid aia pealt maha kraabivad, nende peast liiva välja kammivad, valvavad, et nende kõhud täis, käed puhtad ja pepud kuivad on. Ja ma ei räägi emmedest-issidest ja kogu perekondlikust taagast, vaid ikka neist, kes for living selliste juppidega koos hängivad. Kannatlik meel on kaasa sündinud? Kui õues juhtus kogu aeg midagi, siis gardekas söögisaali suminat kuulates sain aru, et nad kõik - täiskasvanud (kasvataja ja söögitädi) - on väga rahulikud ja mõjuvad oma rahuga ka lastele samamoodi. Noh, see on nende töö, aga sellega on ju alati nii, et mõni sobib justkui paremini seda tegema ja teine... mitte nii hästi.
Ma ei oska tegelikult lasteaedniku ja kooliõpetaja tööd kõrvutada - kuigi enamik inimesi kindasti oskab hinnanguid vasemale ja paremale pilduda - need tunduvad väga erinevad ja vaid teatud joontes sarnased: inimesed usaldavad oma kõige kallimad aarded ehk lapsed nende hoole alla, teadmata, mis nende silmateradega toimub, kuidas nad hakkama saavad, kas neile tehakse piisavalt pai või kas nendega pahandatakse. Hirmutav mõelda, aga just usaldus ongi see, mille ümber kogu tants käib. Loomulikult tuleb see ära teenida ja mitte kurjasti kasutada. Igatahes olen ma kahe päevaga saanud väga palju mõtteainet ja seda mitte ainult seoses oma pisikese sugulase või potentsiaalse isikliku lapse peale mõeldes.
Lasteaed rokib!
Kirjutas Kriux kell 3:51 PM
