Igale eestlasele oma väliseestlane

Tallinnas olemise aega tuleb kasutada väga läbimõeldult ehk siis kindlasti tuleb käia turul - seda ei tee ma Tartus kunagi, aga Tallinnas alati -, hängida Comarketis - sedagi ei tee ma Tartus -, süüa igal hommikul putru ja röstsaia - kumbki tegevus ei kuulu mu Tartu ellu. Ja siis tuleb muidugi kõik muu.

Esmaspäeval kohtusin üle saja aasta tšikkidega ja nägin - samuti üle aastate - tervet hulka kodu-Eestisse saabunud välis-eestlasi. Eellugu oli muidugi selline, et kunagi ammu T.-le oli kerge öelda, jajah, ma tulen. Suure surmaga otsisin isegi vajaliku pildi välja ja tegin osalemiseks pangaülekande, aga kui päev käes, siis pidin paanikahoo saama. Hommikul olin kaetud lööbega, meeleolu oli mustemast mustem, hakkasin ise lampi nutma, nakatasin lapse samasugusesse meeleollu, nii et lõpuks olid mul südametunnistuspiinad, ärevushood, kõhulahtisus ja veel sada häda korraga. Mingil seletamatul kombel suutsin end maha rahustada, kui teele asusin, jäin viisakalt 15 minutit hiljaks, nii et ei pidanud mingeid meeletult piinlikke hetki üle elama.

Õhtusöök oli tore, kohtumiseda emotsionaalsed, chickad sama ägedad kui varemgi, välkarid sama hoogsad ja konkreetsed. Üks kutsus külla, üks rääkis, et tal oli ninavähk (ameeriklastel on keskmiselt rohkem vähki kui eestlastel?), üks rääkis, et tal oli armuvalu, üks rääkis, et õpib budistlikku tantsu (midaiganesseetähendab), üks ütles, et vahel ongi vaja Eesti asjast eemal olla, et siis hoo ja isuga tagasi tulla... Ja juttu jätkus päris kauaks, olin sunnitud ka kõigi ees paar lauset ütlema, tšikad tegid kõvasti nalja hiljem, aga see selleks. Igatahes ületasin teatud tõkked teelt, ei saanud paanikahoogu, ei öelnud kellelegi halvasti ja üleüldse suutsin ennast viisakalt üleval pidada, mis on ju ometi saavutus. Rääkimata small talkist, mis minu puhul on muidu täiesti välistatud. Tuleb välja, et õpetaja elukutse ja teatav aastaringide edenemine on oma jälje jätnud. Pärast ametlikku osa tiirutasime tunnikese Mustamäel, suundusime siis Vabadussamba juurde ja siis Saint Patrickusse kiiret öönapsi tegema. Ma olin juba ära unustanud, kui lahe on tšikkidega pläkutada (okei-okei, üks mees oli ka). Järgmise korrani ehk ei lähe nii palju aega. Paar korda tekkis koguni kiusatus järgmiseks nädalaks metsa minna, aga ma arvan, et see pole siiski kõige targem tegu, nii et olen arvatavasti siiski Tartus ja tegelen oma lemmiktegevustega.

Speaking about Tartu... Eile käisin hr P. palvel linnatuuri tegemas kahele noorele ühendriiklasele, mis tegelikkuses tähendas pisut trampimist linnas, paaritunniseid kohvikus käike - kuumal päeval tuleb ju ometi mitu kokteili juua - ja poodides ringlemist. Arvasin, et teeme väga lühidalt, pole ju suurt midagi praegu Tartus, aga läks pea kaheksa tundi ja ilmselt oleksin nendega ööni välja trallinud, kui poleks olnud vajadust kiirelt Tallinnasse tagasi tulla. Ma olen siiani siiralt ja positiivselt üllatunud, sest ma arvasin, et tunnen end kammitsetult, aga õnneks see nii ei olnud. Nagu ma härrale täna raporteerisin, mulle tundus, et I. ja A. nautisid ringkäiku ning neile jäi hea mulje (muuhulgas soetati suveniiride ja kingitustena narkootikumide suitsetamiseks vajalikku varustust, mis meite maal odav pidi olema).

Ma ei teagi, kuidas see juhtus, aga me läksime vist pärast tundi aega juba inglise keelele üle, nii et nüüd moodustan mõttes mingeid naljakaid lauseid, ma ei saa aru, kuidas see ikkagi nii kiiresti tuleb ja külge jääb. Mu lemmiklause eilsest päevast kõlas korduvalt A. suust: "I., why don´t you speak eesti keel?"

Nii et mul on nüüd kaks uut väliseestlasest tuttavat, kes imede ime, on minust kümme aastat nooremad, aga äärmiselt mõistlikud ja toredad inimesed. Ühest asjast ma ei saa aru, kuidas väliseestastel õnnestub iga Eestis käigu ajal - s.o. siis enam-vähem iga viie aasta tagant "tungida" Pika Hermani tippu, samal ajal kui mina pole sinna kordagi sattunud, isegi lossi aiast visati viimati välja. I. ja A. tuletasid mulle meelde ka neid asju, mida ma juba varem teadsin, aga mille üle alati endiselt imestan. Ehk siis väliseestlane, nähes ükskõikmillist sinimustvalgetes värvides asja-detaili, satub kohe eufooriasse, märkab seda ja näitab teistelegi, rääkimata sellest, et nende suurnurgad tõusevad momentselt kõrvuni ja see ei ole mingi kange keep smilingu naeratus, mis sinna kleebitakse, vaid siiras sisemine rõõm, lapselikkus, ütleksin ma ja seda nii vanema kui ka noorema generatsiooni seas. Kahjuks seda nn keskealiste põlvkonda ma ei tunne, ei tea nii täpselt. Võib-olla on nemad skeptilisemad - elumured on üle pea kasvanud -, aga see ei takista mind nautimast noorte ja vanade rahu ja rõõmu. I. rääkis ühest Ameerika reklaamist, kus suurem linnuke ajas väiksemat taga. Väike oli sinimustvalgetes värvides, suurem valge, sinise ja punase trikoloori tooni... Ja meil räägitakse, et välis-Eesti noored ei hooli eestlusest või ei mõista seda! Mõistavad ja on tähelepanelikumadki kui meie, aga nende maailmapilt on pisut teistsugusem - mitte avaram-kitsam-kõveram -, vaid erinev, kuna nende kogemused on teised. Õnneks oskavad nad hinnata Briti huumorit ja see näitab, et nad on sügaval sisimas ikka täiesti kindlasti eestlased, olgu nende nimed kuitahes keerulised ja võõrapärased, nahavärv tumedam, silmakaar mandlikujuline ning usutunnis erinev traditsioonilisest luterlusest. Isegi see pole oluline, et mõni ei tea, et Holland ja Netherland on üks ja seesama ning selle ühe ja sama maa peal asubki Amsterdam. Mina ka ei tea kõiki osariike peast, rääkimata nende pealinnadest.

Mulle meeldivad eestlased!