Samet ja saepuru

Märkamatult jõudis see hetk kätte, kui Leelo Tungal esitles järge oma mälestusteraamatule "Seltsimees laps". Nüüd siis "Samet ja saepuru", alapealkirjaks "Seltsimees laps ja kirjatähed". Raamat on sama ilus kui eelmine (kunstnik Urmas Viik), tonaalsus on pisut erinev eelmisest - pildid pole padupunase värviga visandatud, vaid pigem rohekad ja kollakad, palju kollaaži ja lapse käega kirjutatud katkeid.

Teose alapealkiri ütleb, et väike Leelo õppis lugema, aga lisaks lugemisele koondus tema tähelepanu endiselt tädi Anne toodud raadiole ja sellele, mida pioneerid hoogsalt laulsid. Kui "Seltsimees laps" oli igal lehel traagiline ja pisaraid kiskuv (no tõsiselt, kui ma nutma hakkasin, siis ikka pool tundi järjest), siis "Samet ja saepuru" on teistsugune. Ei, pisarad tulid ikka - jõudsin selle leheni, kus Eesti raamatukogud templi löövad ehk siis lk 17, kui esimest korda neelatasin ja siis muidugi järgmised neli lehte nutsin lohutamatult, vaese kommunistist neegri, toimeka tädi Anne, hakkama saava isa ja magama minekut kartva Leelo pärast. Tavaliselt saab end raamatuid lugedes või filme vaadates korrale kutsuda - see ei ole ju päris - aga siin ei saa. See oligi päriselt, ükskõik, kas täiskasvanute maailm on mälestusi mõjutanud või mitte. Ma tean, et pole mõtet küsida, kuidas sai ilmakorraldus nii ebaõiglane olla, aga ikkagi tahaks küsida. Ikka tahaks, et keegi oleks süüdi, kuigi see ei aita kedagi. Kas pole mitte nii, et järeltulevad põlved ei pea mitte eelnevate pahategude süüdlasi otsima ja ohvreid lohutama, vaid kindlustama, et eelnevate vigu enam ei tehta? Mine ja võta kinni.

Igatahes on "Samet ja saepuru" väärikas järg esimesele raamatule ja erinevalt eelmisest kodusem-argisem-toimekam, täis igapäevaelu, mis enam ahhaatama ei pane, kuid päris loogiline siiski ei toimu. Naljakas on, et elu ei jäägi seisma, vaid läheb ikka edasi, tuues kaasa uusi ootamatuid olukordi, absurdsusi, tuttavalikkust, korduvaid ja kordumatuid motiive. Ma tean, et ühel hetkel sureb Stalin ära, Moskvast ei tooda enam Lenini pildiga keeduvorsti ja mustad mehed ei kummita kapi taga ning elu tõi veel kummalisi olukordi, millest praegu - viiekümneaastaselt distantsilt on ehk keerulinegi aru saada. Ikkagi. Ootan järge, kuna raamat on südamlik, soe ja kodune. Selline, mis peab olemas olema.

Hinnang 10.