Selle nädala jooksud

Et siis kolm jooksu, mis üksteisest erinesid selle poolest, kui tugev oli tuul, kui kõvasti lõhnas sibul, kui pehme oli jalg ja kui suured olid kohatud koerad.

Teisipäev 52/8250 - sibul oli tappev. Mõtlesin, et see tuleb kutseka sööklast, kuid mingil ajal sain aru, et ilmselt on hoopis Salvestis mingi sibulaaeg peale hakanud ja seal topitakse seda suures koguses purkidesse-kottidesse, aga hais lastakse Tartu peale lahti.

Neljapäev 52/7936 - sibul oli endisel tappev. Meeleolu oli suhteliselt madal, kuna jooksin pärast pikka ja äärmiselt kurnavat tööpäeva (prognoos oli aeglasem ja olin meeldivalt üllatunud, kui nii kiiresti koju tagasi jõudsin). Kutsa, keda kohtasin oli vasikasuurune, õnneks oli ta õpetatud ja reageeris käemärgile, omanik oli samuti hästi dresseeritud ning korjas koirakese jala juurde. Aga veel kord: väga hea jooks oli, õues oli külm (paks fliis ja kindad olid omal kohal). Tuul vastu mäest üles tulles...

Laupäev 52/8668 - sibul hakkab kaduma, kahjuks, sest nüüd ma saan aru, et see andis päris tubli energialaksu :D Tuul oli vali ja mulle tundus, et on külm, viie minutiga sain aru, et tegelikult ei ole... Seega oli palav ja aeg-ajalt silme ees mustad täpikesed. Tegin viimase kilomeetri tempot omast arust ehk siis tahtsin tekitada seda tunnet, et olen täiesti läbi, ainus, mis juhtus, oli see, et hakkasin lõõtsutama. Kuigi mulle tundus, et tempo oli kõrge, oli aeg kuradima täpselt sama, mis alati sellel lõigul! Jooksul tervikuna ka.

Ahjaa. Terve nädala jooksin kaks nn pikka ringi korraga, mis tähendab jooksu ajal kaks korda üle tee minekut ja külmalt lõõtsutamist. Mõtlemapanev: jooksmist alustades tegin ühe sellise ringi 29-32 minutiga.

Ja kui homme tuul nii kõvasti ei keeruta, lähen maanteele :)

Ühtlasi. Eelmisel nädalavahetusel liikusin läbi suitsu, tundmata mingitki kiusatust süüdata sigarett. Koju jõudes tundsin kõikjal suitsuhaisu. Aeg-ajalt esineb deja vu. Hommikuti tõuseb ikka ninna suitsukas, eile hommikul oli köögis tunne, nagu oleks keegi just hommikuse sigareti seal lõpetanud (mis on aga vist võimatu?). Loomulikult sellest kirjutamine toob taas selle päevakorrale ja ninna. Isu konitada, muide ei ole. Kummaline.