Idiootne otsus

Olles veendunud oma teatavas võimekuses, otsustasin täna minna maanteele jooksma. Tegin ka pisut eeltööd ehk siis märkisin kaardil ringi, mida enam-vähem tean ja mille pikkus oli samuti ette teada. Ühesõnaga planeerisin ühe tavalise tunnise, ainult et teises keskkonnas.

Iseenesest algas kõik kenasti, maanteel oli hea joosta, vaatamata sellele, et päike lagipähe paistis ja kärbsed silma ja suhu lendasid - leidsin pärast ripsmetesse pesa teinud loomakesi päris mitu :( Nii. Maantee oli kena, aga siis ma jõudsin popile kergliiklusteele, kust pidin tagasi linna jooksma. Ma olen küll oma tavalisel ringil alatasa rinda pistnud kilomeetrise lõiguga, kus tuul alati räigelt vastu on (läbin seda 2-3 korda jooksul), aga selleks, mis seal oli, ma küll valmis polnud. Tuul lihtsalt surus kopsud kinni ja pani jalad all tuterdama. Jah, tore, et päikesele pisut leevendust sai, aga füüsiliselt oli see suur pingutus. Vahepeal mõtlesin, et hakkan kõndima, õnneks terve mõistus võitis ja võtsin lihtsalt tempo nii maha, kui veel jooksmise jätkamiseks võimalik oli. Kergliiklusteel oli 3 kilomeetrit puhast piina, millest viimase ajaks olin õnneks juba nii harjunud, et ei pannud enam midagi tähele... Lõdvestuseks jooskin kilomeetri koduni ja siis otsustasin veel keskmise ringi ka otsa teha. Tulemus oli 69 minutit/11 618. Jei-esimest korda üle 10 tuhande!!! Igatahes... See maanteering tuleb kõne alla ainult teistpidi joostuna.

Loo moraal: ära hüppa vette tundmatus kohas ja kui ka kohta tunned, mine ikkagi ettevaatlikult, et veenduda, kas tegemist on ikka vee, mitte mingi muu tundmatu ollusega.