Jooksen: Murakami "What I talk about when I talk about running"

Hooaja selgroog (kust ma seda võtan?) on ületatud, nii et panen mõned asjad kirja Kahjuks pole ma eriti järjekindel olnud, nii et nüüd tuleb kuskilt-ma-ei-tea-kust alustada. Praegusel kirjutamisel on 2 põhjust: 1. said mu jooksutossud aastaseks ja 2. lugesin ma Murakami raamatut "What I talk about when I talk about running". Niisiis.

Kõik algas loomulikult taas juba märtsivaheajal - see on kõige parem hooga alustamise aeg, ausalt. Enne seda olid mingid ponnistused, südametunnistuspiinad, lumi, jää, külm, vihm (loe: maa külmand ja kärss kärnas).

Märtsis nn soojendus 55,6 km (4x).
Aprillis puhas rõõm 131,4 km (11 x).
Mais pidurdamine 94,3 km (8 x).
Juunis täielik mandumine 80,3 km (7 x).
Juulis ideaalne klapp 162,7 km (13 x).

Kommentaariks nii palju, et alates 18. juunist olen saanud joosta :) Keegi ei takistanud mind ka enne, aga tegelikult võtab kogu see tervisesport ikka päris palju planeerimist. Selleks, et 1 tund joosta (minu miinimumaeg) kulub... Tunde. Peab planeerima söömisaja (ei saa vohmida ja samas ei saa ju ka tühja kõhuga tervist parandada) - vähemalt 2 tundi mõtestatud tegevust seega; edasi tuleb tegevus ise - vähemalt 1 tundi; sellele järgneb venitamine ja pesu - umbes 1 tund jälle. Märkamatult sain kokku 4 tundi. kui arvestada, et tööpäev kestab keskmiselt 8 tundi, umbes sama palju läheb aega magamisele jmt, siis jääb alles 8 tundi, millest 4 võtab ära tervisespordile mõtlemine. Seda nn oma aega jääb veel 4 alles. Aga sinna peavad mahtuma kõik elus olemisega seotud rutiinid ja samas ka kõik naudingud ja meelerahupakkujaid.

Ja siia lisanduvad igasugused kõrvalised, aga mitte vähem tähtsad faktorid, alates sellest, et lausvihmaga ei saa ikkagi välja minna ja lõpetades sellega, et kui suur varvas valutab, ei ole mõistlik seda piinama minna. Või kui ei jõua päeva ajal süüa. Või kui on liiga palju töid parandada. Või kui tahaks teatrisse-kinno minna. Või kui tahaks külla minna. Või kui tahaks lihtsalt olla.

Nii et mõnes mõttes ma saan aru Murakamist, kes tervisespordiga muutis elustiili või õigupoolest, kelle elu juhibki sport. Ei hakka teoretiseerima, kas ta on äärmusesse läinud-liialdanud. Ilmselgelt on tema puhul tegemist fanaatikuga, kelle jaoks jooksmine (ja vanuse lisandumisel triatlon) on olulised igapäevaelu osad. Sama loomulikud nagu hingamine, söömine, magamine ja kirjutamine.

Murakami ütleb jooksmisest kirjutamise kohta muuseas, et tal on hea meel, kui see on kellelegi inspiratsiooniks, kuid kindlasti tuleb teha ise oma valikud, nii nagu tema asjaolude kokkulangemise või just lahknemise tõttu tegi. Lugesin Murakamit ja mõtlesin, et ilmselt ma selle sama inspiratsiooni mõttes loen igasuguseid jooksublogisid (jah, on terve hulk harrastajaid ja ka tippe, kes oma vallutusi jäädvustavad). Kui ma muidu ei ole eriti võistlusaldis, mulle meeldib pigem iseennast ületada kui kellegi teise kõrval joosta, siis jooksujutte lugedes meeldib mulle mõelda iga kirjutaja taha lugu ning alateadlikult ikkagi asun end kirjutajaga võrdlema ehk siis kõige lihtsam näide: ma lähen välja ja jooksen, kui olen lugenud, et keegi just seda tegi :) Rääkimata sellest, et oma esimese (ja seni ainsa ametliku ajavõtuga) võistlusegi läbisin seetõttu, et lugesin Contra blogist, et ta jookseb maratone :) Nii et anonüümse (noh, Contra puhul mitte nii väga) kogemuse jälgimine annab vabaduse valida enda tempo, enda distants, enda eesmärgid ning samas on kuskil virtuaalselt olemas küünarnukitunne, mis ei takista liikumist, vaid pigem on raja kõrval olev ergutaja (reaalsuses mulle ei meeldi ergutajad, sest siis tunnen end kohustatuna veel rohkem liigutama, aga teatud hetkel pole "veel rohkem" enam võimalik).

Muidugi on mingil hetkel vajadus oma piire katsetada ning neid avardadagi. Kuskilt tuleb alustada ning kuskile ka jõutakse. Eelmisel aastal samal ajal mängisin ma mõttes poolmaratoniga. Jah, ma tegin selle läbi. Sain aru, et suudan (käesoleval aastal ametlikult jooksnud ei ole, aga endale tegin ühe juulikuise poolmaratoni, et katsetada, kas kõndimiseta saan hakkama - sain küll). Sel aastal olen mänginud maratonimõttega, mingil hetkel isegi kindel olnud, et teen selle ära. Kuna mulle jooksmine meeldib, siis sel aastal ma maratoni ette ei võta. Ma võiksin end sellest küünte ja hammastega läbi närida, aga maratoni tuleb nautida (Murakami on tabav). Kuna oma praeguse harrastuse baasil ma 42 195 meetrit järjest jooksusammul nautida ei suuda, siis ei ponnista. Tulevad ajad. Paremad.

Murakami oli alustades 33. Mul on veel aega.

P.S. Murakami raamat on sigahea. 10st 10.

P.P.S. Aastased tossud on jooksnud alla 1000 km. Palju õnne neile! Ma veel ei vaheta neid välja, vaid ostan teipi, millega kannad "joostavaks" teha.

Tee sporti!

Täiesti planeerimatult teen kaubamajale reklaami. Läksin täna pärast tööd läbi päikesest ja õietolmust kleepuva ja lõhnava lille kaupsi, et osta... See pole oluline, mille järgi läksin, igatahes nägi plaan ette kiiresti ühte 1. korruse poekesse ja siis koju, aga jalad viisid mind spordiosakonda. Seal, tuli välja, toimus üritus "Tee sporti!" Lühidalt öeldes tähendab see 25% soodustust kõikidele spordikaupadele tänasest pühapäevani. Ma ei ole just eriline kaupsi fänn, aga sellise ahvatleva pakkumise peale, otsustasin ringi vaadata. Värki, mida müüdi, oli palju ning imetabasel moel olid väljas ka käesoleva hooaja kaubad, kuigi tavaliselt allahindluste ajal neid meelsasti välja ei panda. Tõstsin hoolega jalanõusid ühest virnast teise, kiibitsesin jooksusärkide vahel, aga nende valik - mulle meelepärase firma osas - oli kuidagi kesisevõitu. Ah, mul pole mõtet asjadest rääkida, asjad olid... noh, tavalised. Oluline on hoopis see, mida nad lisaväärtusena pakkusid. Ehk siis oli kapsis kohal Asicsi esindaja koos jooksulindiga, ta tegi kiireid analüüse ja ülevaateid jooksust. Mõeldud, mõeldud, ronisin lindile, jooksin ja nägin üsna ettearvatavat pilti: jalad langevad maha sisekülje poole kallutatult, mis tähendab, et peaksin kasutama mingit tuge jalanõus. Ega see mingi uudis mulle olnud, kuna olen juba varemgi märganud, et jalanõud on ebaühtlaselt kulunud. See on ka põhjus, miks suur varvas valutab (jah, ta valutab endiselt, eriti siis, kui ma väsinud olen :)). Igatahes sain konkreetse sussisoovituse, vaatasin just veebist, et see pisike maksab mõnisada krooni üle kahe tuhande krooni. Mu praegused Nike´id vastavad tegelikult kõigile neile nõudmistele ja nõuannetele, mida Asicsi tüüp andis, aga ikkagi oli õpetlik. Olen Nike´idega jooksnud pisut alla 700 kilomeetri, mingeid tugesid kasutanud ei ole, jalatsitega olen kenasti ringi käinud, aga kui nüüd aus olla, siis tegelikult on sussid samamoodi sisekülgedelt lääpa tallatud ning asfaldil jauramisest on tald kohati sile. Igatahes. Ahjaa. Nike´id maksid uuena tuhatkond krooni vähem (sain need vist soodustusega, kui õigesti mäletan). Ma ütlen. Isu uute jalatsite järele tekkis küll, sest Asicsi tüüp ütles, et vahe on kohe tunda... Et kas suur varvas siis enam ei valuta?

Teine asi, millest ma vaimustusin, oli TÜ kliinikumi spordimeditsiinikeskuse tutvustus. See tähendab, et mõõdeti vererõhku (oli 80/62 ehk ilmselgelt madal), kätejõudu (p 34, v 30 ehk mõlemas olematu), keha rasvaprotsenti (12,4 ehk siis liiga madal (väga hea oleks 19)), tehti südamefilmi (kõik oli korras, v.a see, et süda tuksub liiga aeglaselt 49 lööki minutis). Lisaks sain teada, kui palju arvatavalt kaalub pekk, mida ma kaasas kannan, vasakud ja parema jala ning käe kaalu. Mnjah. Ma olen täiesti terve inimene :D

Ja muidugi sai tasuta spordijooki ja Fittesti nädalase treeningkaardi. Oh. Sport on äge! Üritan unustada lauset "Sport on nõrkadele, tugevad teevad suitsu".

Tormasin täna iga vahetunni lõpus paljundama. Kuna ma tegin seda tõesti vahetunni lõpus, siis oli kole kiire ja olin hooletu. Astusin trepiastmest kuidagi kehvasti mööda ja lõin kanna ilge laksuga vastu betoonastet. Võttis korra kargu alt ära, aga kuna kuradi kiire oli, siis unustasin selle peagi ja tormasin edasi. Pärast õhtust pesu avastasin, et kand on kuidagi imelik. Rajakas on üles paistetanud ning mingi muna pressib esile.

Nii et mul on hea meel, et ma 1. ei maksnud maratoni eest; 2. ei teinud täna sporti. Homme on näha, mis saab.

Kuigi hull kiibitsemine ikka käib.

Jooksujuttu... Tuleb üks haldjas ja küsib

"Hei, poisid, kas olete valmis?" Mis ma oskan öelda, mõnikord on tunne, nagu oleksin, aga teinekord jälle tekivad teatud kahtlused ning väike hirm poeb hinge. Jutt käib nn üldistest asjadest (mulle meeldib sõna "üldine", kuna sellesse võib toppida põhimõtteliselt kõik maailmas olevad olendid, nähtused, tunded, tegevused, olemasoleva ja puuduva).

Ühesõnaga pika nädalavahetuse - ma ei oska muudmoodi nimetada nädalavahetust, mil ma tegelesin oma lemmiktegevustega 24 h ööpäevas - lõpetab tõdemus, et üldiselt on ju kõik hästi.

Aprillikuine jooksustatsitika on 131 kilomeetrit, kordi 11. Viimasega rahul, sest suutsin end kenasti ja väga regulaarselt õue vedada. Ilmad on olnud nii ilusad, et oleks patt olnud mitte joosta :)

Reedel tegin pärast tööd pika otsa, oli kolmepäevane paus olnud, võtsin veegi kaasa, kuna päike tundus olevat erakordselt ere. Kahest väiksest topsist jätkus 15 km kenasti, kiirus oli kõrgem kui tavaliselt, suur varvas ei valutanud, aga papude kinnisõlmimisega on mul ilmselgeid probleeme, panen kas liiga nõrgalt jalga, nii et toimub loksumine või siis tõmban sellise vihaga paelad sõlme, et jalad lihtsalt ära surevad. Härra peaminister oli ka Tallinnast koju lubatud ning rullis, arusaamatus näol, mööda teed edasi-tagasi, kusjuures turvamees sõitis samal ajal maanteel edasi-tagasi.

N. tänava jooksuhulle sel nädalal ei näinud, nende trennipäevad ja -ajad on ilmselt veel regulaarsemad kui minu omad. See-eest kaardistasin kergekal liikuvat seltskonda.

On terve kamp neiukesi-tädikesi, kes seal keppimisega tegelevad, enamasti liiguvad nad kahekesi, mõnel juhul pole neil keppe kaasas, aga hoogne käte liigutamine, nagu oleksid kepid käes, toimub ikka. Samal ajal vatrab suu lakkamatult. Ma kujutan ette, et kõik töökaaslased, naabrid, mehed, ämmad, sõbrannad ja nende mehed-lapsed, rääkimata avaliku elu tegelastest, saavad oma osa. Ja kui nad koju lähevad, siis hakkavad nad kiirelt saiakesi ja küpsiseid sööma, sest eks ole ju liigutatud ka.

Siis on paar rullivat tüüpi, kes samuti paari kaupa liiguvad, mõned tunduvad olevat noorsportlased, mõned aga ülesvuntsitud tervisesportlased. Esimesed liiguvad, sihikindel pilk silmis, raevukalt raiudes edasi, teised aga liuglevad suhteliselt laisalt jooksjani ning hakkavad seejärel "klassi" näitama, mõistmata, et jooksja ning rullija liiguvad eri kaalukategooriates.

Üksikult liikuvaid rullimehi on samuti kaht liiki: pekised terviseprodi harrastajad, kelle ees ma mütsi maha võtan, sest ma tean, kui kuradi kohutav on oma tagumik kodunt välja ajada ja hakata tegelema millegagi, mida alguses eriti ei oska. Need on ka ilmselt kogu ratastel liikuva kaadri kõige meeledivam osa. Head rahulikud tüübid on, ei ürita kellelegi otsa sõita, ei ürita kuklasse hingata, vaid teevad oma asja. Neile vastanduvad need spordimehed, kes üritavad igal sekundil endale ja teistele tõestada, et nad on parimad. Reeglina on need tüübid viimase moe järgi riietatud, neil on terve hulk vidinaid külge riputatud, nad loobivad rullides käed-jalad koos keppidega nii laiali, et asfaldist lenadb tükke ning sädemeid ning üleüldse üritavad nad mõista anda, et kõik teised on kergekal üleliigsed ja võiksid kuskile mujale minna. Vaatan neid mõtlen pidevalt, kust sellised mehed tulevad ning imestan, et ma ühtki sellist naist kohanud ei ole. Viimati nimetatud rühm spordimehi on tegelikult üks äärmiselt huvitav uurimisobjekt, nii et ma kavatsen edaspidigi oma tagasihoidlikel jooksuringidel nende tegemistel silma peal hoida.

Mõned emmed oma lastega on ka. Laps lohiseb reeglina emal järel, hõigub teda ja üritab mingit vestlust arendada, samal ajal kui ema üritab ahtri pealt pekki maha higistada, kuid see ei õnnestu, sest lapsel on vaja kädistada ning päris üksi teda ju jätta ei saa.

Lapsed omavahel õnneks liiguvad vaid kergeka esimese ja teise kilomeetri vahel ning lõpus, rohkem neid sebimas ei ole, oleks ikka suhteliselt hull, kui nad oma imemanöövreid igal pool täiskiiruses teeksid. Sportides ma igatahes kardan lapsi.

Jooksumehi ja -naisi on samuti terve hulk, aga ilmselgelt on nad vähemuses. Ma kahtlustan, et jooksusõbrad käivad kuskil mujal oma kirge rahuldamas, ilmselt on Tartus paremaid jooksukohti kui kergliiklusteed ja selle ääres asuv kõvaks tambitud kraaviperv. Jooksutüüpidele olen mõttes andnud nimed ning nad ära "märgistanud": on N. tänava jooksuhullud (naabrimees ja naabrinaine), üks tüüp, kes jookseb alati kapuuts peas (Rocky), jope ja lühikeste kossupükstega poiss, kes V. külla pöörab (Joonatan), peenikeste jalgade ja mustade krussis liibekatega noor poiss (Erki), vanem härrasmees, kel kiirus kuradi hea (Vaints)... Tüüpse on veel, aga need on praegu eriti silma jäänud. Nagu näha, liigun ma endiselt mugavustsoonis, sest muidu ei saaks ma mõttes märkmeid teha nende kohta, kes samal marsruudil liiguvad. Mnjah. Mõne kohta on mul juba lugu ka kuklas olemas, aga parem jätan need veidrused edaspidiseks. Väike vaatlus tuleb kasuks :D

Muide, märtsikuus sai täis aastajagu regulaarset jooksmist ja tervislikke eluviise :)

*** "Tuleb üks haldjas..." on pärit Johansonide "Lahtilükkamisest", mis mul postitust alustades taustana kõlas, innustust saanud lugemisel olevast Tolkienist. Raamatute lugemisega on väga pahad lood, aga ei põe, sest igasugust kräppi pean ma igapäevaselt siiski lugema. Raamatujuttu mõnes teises postituses.

RE:

Nädalavahetus koos kintsi, pikema tudu, spordi, juutuubi, raamatu ja töödega. Ei usuks, kui ise ei kogeks. Neli ja pool pakki töid on parandatud, nüüd on neli lugemiskontrolli veel parandada, aga kuradi kurat, ma ei mäleta sellest raamatust mitte sõnagi, seega pean enne veel 140 lehekülge Helga Nõud läbi lugema.

Mul on tõsiselt hea meel, et juutuub olemas on, sest muidu oleks tänane päev kohe päris metsas olnud, nüüd vähemalt olen saanud päris mitu korda südamest naerda ("Eesti otsib superstaari", "Kreisiraadio" ja erinevad Jan Uuspõllu klipid). Mnjah. Mitte et lapsed vähem vaimukad oleksid.

Sport oli päris huvitav. Nimelt oli õues mingi ilge torm, alguses tuli pisut rahet ja ma kartsin, et ei tule spordist midagi välja, aga see lõppes sama kiiresti, kui oli alanud. Kõrvekast tagasi tulles tahtis tuul kraavi lükata, täiesti jube oli, rääkimata sellest, et kui see vahepeal liikumissuunale vastu puhus, siis oli tunne, nagu seisaks koha peal või liiguks mingite tibukatega edasi. Olen saanud kolm nädalat järjest väga regulaarselt joosta ning enesetunne on olnud enamasti kena, välja arvatud suure varba valu, mis kahel korral välja on löönud, aga ma pakun, et see on üleväsimusest valus olnud. Nüüd jätsin jooksude vahele kaks päeva ning varbavalust pole hetkel juttugi (on jah uskumatu, kui keegi ütleb, et suur varvas valutab, aga vat selline olukord on olemas). Pigem ohin praegu selja tõttu, mis kahest lamamis-istumis-juutuubipäevast on valusaks jäänud. Viljandisse ikkagi ei saa, mis tähendab, et järvesari jääb sel aastal tegemata. Kevadist poolmaratoni ei ole veel otsustanud, täna end tuules koju pressides mõtles, et pole mõtet minna. Lõin vedelaks ühesõnaga, aga õnneks on pisut aega, et mõelda ning ilmselt otsustan nädala pärast, kui muud jäägitut tähelepanu nõudvad probleemid lahendatud.

(Üritan pidevalt mingeid asju kuskile lükata ja ära unustada, kuid kahjuks see ei aita, eniveis tuleb need ära teha ja vastutada, seega üritan võimalikult kainelt mõelda, arutleda, mitte põdensit panna ning kaalutleda iga oma sammu, samas mitte üle mõelda, sest see ei tule hetkel mu vaimsele tervisele just kasuks, südame tervisele ka mitte. Paanikahooge pole olnud (veel?), kuid õhtune pulss on "parematel" päevadel 159 (sportides on 150 kandis), kõhus keerab, õlas tõmbleb, kõrvus kohiseb ja silme eest läheb mustaks. Ei, rahulik üritan olla, mhmh.)

Ahjaa. Eesti film kintsis. Rullnoksi moodi: sitaks head näitlejad (Avandi, Malmsten, Sarv, Oja, Ulfsakid (ma´i saa, Lemps oli täielik huumor!)), päris kena rebingut, kuigi lugu ennast eriti ei olnud. Eesti film ju ikkagi, aga nagu ma aru sain, siis Tõnu jääb siiski lowpointiks ning sellega võrreldes oli tegemist kinokunsti šedöövriga.

Tsiteerides klassikuid "Elu on ikka seiklus."

A. Mingid idud olid kahe päeva jooksul pargiäärsed puud maha saaginud?! Mitte ühe või kaks, vaid puhta töö teinud kergeka parklas. Ma olin siiras hämmingus ja ei saanud kohe üldse aru, kuhu ma sattund olen. Hüpotees nr 1 oli, et ju kukkus mõni rämakas kellegi bemmi või veel hullem rõuveri peale. Oh ajad, oh bussiliinid. Mis järgmiseks?

Talvel jooksma?

Nutt ja hala sellest, kuidas kõik on minu vastu.

Esiteks tuli detsember ja sellega koos s...kanti kiired ajad töö juures, millele lisandus minu pisut hirmunud olek külmaga õues käimise suhtes. Pärast mitut tippspordiga tegelevate titade küsitlemist (ei lasku detailidesse, aga ma ikka pinnisin neid) sain julgust ning natuke aega. Tulemus oli masendav: kanapimedus, orieneteerumishäired ning kesised 59 läbitud kilomeetrit kuu kohta (põhimõtteliselt neli jooksu üheksa päeva jooksul ja siis kuu lõpus üks veel).

Teiseks tuli jaanuar ja sellega koos s...kanti lund, millele üsna kiiresti järgnes külm. Mis tähendas, et enda poolt pandud piir ehk miinus kümme kraadi Celsiuse termomeetri põhjal jäi paika (kuigi nägin järjekindlaid jooksumehi ja -naisi mööda Tartut ringi lippamas ka miinus 24 kraadiga, mil mul isegi kõndida külm oli). Tulemus oli masendav: sain kohe pärast viimast jooksu... nohu. Kas ma juba mainisin, et enne oli olnud kahenädalane paus? Igatahes pidin ostma sadade kroonide eest nohutablette, olin sunnitud sööma neid üheksa päeva järjest ning siis oli asi kontrolli all ehk siis enam nina ei tilkunud, sai üle pika aja rahulikult nina kaudu hingata ning ühtlasi oli veebruar sujuvalt kätte jõudnud, selle kõige taustaks kogunes 51 kahvatut kilomeetrit jooksu, mis nelja korra peale 17 päeva vahele jäävad.

Kolmandaks on veebruar. Ravisin end jaanuarikuisest nohust terveks, sõin kaheksa päeva tablette, kulutasin energiat sellele, et mul nende korrapärane neelamine meeles oleks, talusin kõrvamõjusid, mida medikamendid endaga kaasa tõid. See kõik sihib ühte kohta. JOOKSIN esmaspäeval 10,9 kilomeetrit, tundsin ennast paganama hästi... HETKENI, mil sain aru, et see kuradi krae, mida mütsi-sallina kasutan, oli hingamisest mulle kaela peale rämesuure jääklombi tekitanud ning see hõõrus end kenasti vastu kõri. Tulemus: kolmapäeval kella 10.50 ja 11.55 vahel hakkas hääl krõbisema, 13.00 oli see kraapiv, aga sain puhata, 14.00 hakkas vaikselt "õõtsuma" ning õhtul kuue ajal oli alles krigisev sosin. Sosistasin eile terve päeva, täna olen krigisenud, kaks tundi tagasi algas kohutav köha, mis kõlab pigem nii, nagu oleks mul toitumishäired ning ma üritan lõuna-, õhtu- ja kõigist muudest söökidest vabaneda. Nii et ilmselt võin ma vist veebruari kokkuvõtted ära teha, sest sarnase tempoga jätkates jõuan ma võib-olla (kui ma järjekindlalt rohtu söön) veel korra 10,9-kilomeetrisele ringile ning siis on märtsini kõik.

Ma vist ei maininud, et täna leidsin töölt tulles postkastist uue Jooksja koos jooksukalendriga. Isu igale poole minna ja kohe kõike teha on nii-nii-nii suur, aga hetkel on kõik minu vastu. Kõige suurem vaenlane ilmselt ma ise, kes ei saa ikkagi aru, mil moel see talvel vabas looduses sportimine käib. Oleks juba märts! Ja aprill!! Ja mai!!! Ühesõnaga kõik need kuud, mil rahulikult joosta saab, kartmata, et mingi haiguseuss ninna-kurku-kõrva poeb.

Ma ju ei liialdanud? Kõik on hetkel minu vastu. Haigena spordile mõelda on ikka ilge piin.

It´s my party

Ehk siis esimene sissekanne 2010. aastal tuleb... jooksmise kohta.

November: 101 km, 6,05 min/km, 8 korda.
Detsember: 59 km, 6,01 min/km, 5 korda.

Ma ei jaksa praegu arvutada, kui palju ma eelmisel aastal kokku lidusin, aga seda on kindlasti rohkem kui paari eelmise aasta jooksul kokku.

Tervis tuleb! 2010. aastal koos esimese maratoniga? Vaatame seda asja ;)

Lumevalgus... kanapimedus

Lörtsin klassikuid. Mul päris vähe käib pinda, et Kõrveküla kergliiklusteel on viimase kahe kuu jooksul põlenud tänavavalgustus täpselt iga kolmanda posti otsas. Tegemist ei ole Vene-aegsete hajusate plönnidega, vaid ultramoodsate ja übersäästlike punktvalgustitega. Mis tähendab, et nad valgustavadki pisikest punkti täpselt oma nina all. See selleks.

Ma olen juba harjunud oma kanapimedusega ja tean, et pisut kisub paremale, kui pimedas jooksma minna (kraavi poole), aga ma olen siiski arvestanud, et iga x meetri tagant põleb mingigi seasilm, mida ma orientiirina saan kasutada ehk siis saan selle põhjal aimata, kas keegi tuleb mulle suurel kiirusel vastu või kruiisin mina ainukese lollina. Tänane õhtu tegi nõutuks. Keegi härra või proua on võtnud nõuks kustuda esimeselt lõigult - esimene kilomeeter - tuled nii, et põlema on jäänud kolm laternat, kusjuures kolmas on tegelikult autotee ääres ning ei puutu üldse asjasse. Mul ei ole väljaõpet taolise taktikalise võitluse tarbeks! Ausalt. Täna kaalusin mõttes, et muretsen endale öövaatlusprillid ja hakkan vastutulijaid seega rohelistena nägema ning üsna pea iseennast mingi sõjamängu virtuaalse tegelaskujuga samastama. Ei taha tegeleda käsikaudu jooksmise ja lähivõitlusega selleks, et tervislikke eluviise harrastada ehk siis päevast stressi jooksurajal välja higistada. Päh.

Pange tuled põlema, ma ütlen. Mulle juba väiksena ei meeldinud, kui pimedaks läks ja tuled ära kustutati. Tuli pidi magamise ajal ka põlema, sest äkki ma oleks ärganud ja mitte midagi näinud, sest pimedus võrdub minu jaoks mitte midagi nägemisega. Nägemis- ja kuulmismeel on mul nimelt juhtivad ning igasugused häired nende töös, segajad jmt ajavad mu hulluks.

Tahan tagasi valgusreostuse aegu, kohe! Seda enam, et kergeka kõrval paistab üks pooleli jäänud kinnisvaraarendus, mille ees säravad keset middle of the nowhere´i kümneid tulesid... Rääkimata Klaabu lasteaia juurde paigutatud naeruväärsetest postidest, mis muudavad selle tänavalõigu seal valgemaks, kui see päeval on (kusjuures majas kaks sammu edasi ja tagasi jäävad viiekümne meetri pikkused pilkasesse pimedusse maetud tänavalõigud, kus ei ole kõnniteed ja mida kasutatakse aktiivselt, kuna inimesed liiguvad sealt kaudu poodi ja bussipeatusesse).

Ja pealegi. Peaminister tahab ka trenni teha, ta ei saa ometi pimedas käsikaudu suusatama hakata, lootes, et keegi ette ei jää, sest ta on peaminister ja teda näevad kõik niisama. Või on ta meil tõesti teiselt planeedilt ja helendab pimedas ning omab öönägemisvõimet spetsiaalse välispidise varustusetagi?

Ma ausõna ei käi kergliiklusteel kedagi stokkimas ega varitsemas, aga noh... Jälle oli peaminister rullimas. Ma alustasin, kui nägin bemmi ja jeepi parklas asjatamas, üks mees, kes parasjagu lõpetas, oleks endal kaela ära otsast nikastanud, kui peaministrit nägi. Map jäänud mitte passima ja jooksin edasi. Ilm oli ju ometi päikeseline ning kena laupäev alles poisike.

Kõrvekas oli herr peaminister mul sõna otseses mõttes kandades kinni. Muidugi raius ta end siis vastutuult minema... St et tema oli ju Tartus, kui K.-s rämedat vihma sadama hakkas. Igatahes on tal raudne tervis ja tahe, sest ma küll teisele ringile ei tahtnud lausvihmas minna, suure vaevaga sundisin end ligamärjana ja lirtsuvate tossudega linnaringile, sest muidu oleks kogu vettimine asjatu olnud.

A põhimõtteliselt võin väita, et käin peaministriga samas trennis :P Regulaarselt.

P.S. Andrusel puudus kiiver. Ai-ai, nii ei tehta!

P.P.S. Ja kui ma vaatasin Kroonikaid, kus on pahaaimamatult poes käivaid inimesi pildistatud - näitlejaid jt nn avaliku elu tegelasi -, siis ma sain aru, et mõni maniakk oleks raudselt oma mobiiliga higistavas A. A.-st pilti teinud ja selle mõnele ajakirjale viie sota eest maha ärinud... "Pildistasin kuulsust" või midagi sarnast. Seakari, mitte Tallinna raad :D

Traditsioonilisele pühapäevasele jooksule minnes nägin peaministrit. Eesti oma. Mina tegin alles teist kilomeetrit, aga tema ilmselgelt oli lõpetamas. Lükkas rahulike paaristõugetega end väiksest tõusust üles, vaatas mulle kurja näoga otsa... Ja läinud ta oligi. Lootsin küll, et äkki teeb veel mõne ringi, aga võta näpust. Võib-olla talle ei meeldinud, et kergekas oli pühapäevaselt rahvast täis? Oh, ta peaks nägema, mis seal kevadel ja suvel sünnib, siis pole ruumi astudagi, pidevalt on hirm, et keegi rammib täie p...ga selga, mõni koer võtab säärest kinni.

Ahjaa. Turvameeskonda polnud näha lähedal ega kaugel. Nood peaksid nagunii olema väga väge täis tüübid, sest teatavasti on Andrus Ansip väga heas füüsilises vormis ning näitab võistlustel suurele osale harrastajatele kandu. Muide, erinevalt kõikidest teistest rullikute või rulluiskudega sõitjatest, keda ma täna - ja üldiselt igal pühapäeval näen - kandis herr peaminister kiivrit. Nii et kui keegi peaks täie p...ga talle sisse sõitma hämarduval teel, seal nimelt hoitakse ikka väga kõvasti tänavavalgustuse pealt kokku: üle kahe posti põlevad mingi seasilmad, siis rumalaks ta ennast ei põruta :)

Ei tea, kas see on ilmne liialdus, kui ma ütlen, et olin Andrusega koos trennis? Oh, ajad, oh, bussiliinid... Sellest, kuidas me ühe teise Andrusega suvel enam-vähem samal kombel trenni tegime, ma vist juba kunagi kirjutasin. Eesti on väike, onju. Kuigi... Kunagi aastate eest ühele Norra väikelinnale ja seal asuvale järvele jalgrattaga ringi peale tehes nägin rahulikult rullivat Frode Estilit.

Oktoobrikuu jooksud

Nagu ma septembri kokkuvõtteid tehes arvasin, siis oktoober on üks nutune kuu. Statistika näitab, et treeningkordi kogunes 8, mis iseenesest ei ole ju paha, aga kvaliteediga on tõsiseid probleeme. Järjekindlusega ka. Olen leidnud sada vabandust, miks ei saa ühel või teisel ajal joosta. Ma tõesti ei saa aru, kust see aeg peaks tulema.

Nisiis. 8 korda, 451 minutit, 75,2 km. Viimane näitaja ongi see, mis mind kõige rohkem kurvastab - võrreldes augusti ja septembriga olen "ära andnud" pea veerandi oma treeningmahust. Keskmine kiirus on 5,59 minutit kilomeetrile, mis samuti on kuude kaupa langenud. See, et enesetunne võrreldes septembri lõpuga on paremaks läinud, ei lohuta eriti. Ahjaa. Treeningpäevik muide näeb välja selline, et kaks nädalat olid sellised, et tegin vaid kord nädalas lühikese jooksu, kuu alguses ja lõpus jooksin kolm korda nädalas. Seega ma ei teagi, kas ma mingist trennist enam saan rääkida. Pigem mingi hektiline tõmblemine ja stressi maandamine kord nädalas, aga eks seda ole ka vaja, nii et võtan veel rahulikult asja.

Eile lugesin paar tundi igasuguseid nõuandeid, muu hulgas ka seda, kuidas talveperioodil jooksmist siiski jätkata/ treeninguid mitte katkestada. Täna on 1. november ja sellega võiks justkui hooajale joone alla tõmmata, aga ma veel ei kipu seda tegema. Praegu on küll juba miinuskraadid ja maa valge, aga ma miinuskraadidega veel õue pole sattunud. Võib-olla homme hommikul teen väikse sutsaka, küll siis on näha, kui tark mõte see on. Tahaks ikka joosta.

Soetatud... sokid (ma tean, et sokid ei jookse minu eest, aga pehmem on ikka).

Septembris jooksin

Haa. Esmaspäeval individuaaltunni ajal vaatasin suures igavuses ja samas hasartselt septembri statistikat. Tulemused:

99,1 km jooksu, kokku kaheksal korral, mis teeb ühe jooksu keskmiseks 12,2 km. Kõige lühem maa oli 8 km (Kõrvekülla ja tagasi - mäest üles oli väga hea ja kerge joosta, väsimus tuli nagu ikka siis, kui pöörasin linna tagasi ja see va jube tuul ühel hetkel vastu hakkas puhuma, lisaks sadas räiget vihma). Pikim jooks oli sügisjooksu poolekas ehk elu esimene poolmaraton joostud, sel teemal olen siin juba muljetanud.

Pärast poolekat on olnud teatavaid tempo probleeme - jalg ei liigu eriti, kuigi nüüd viimasel korral sain juba suhteliselt kenasti end käima. On vist motivatsioon langenud, sest ma ju tean, et ma suudan, seega olen maandunud vastikusse mugavustsooni ja tegelen enese sealt välja toomisega. Hetkel muidugi on raskusi, et üldse jooksulainele jääda, sest õues on ju kakalt külm, kiiresti läheb pimedaks, tööd on palju, väsimus peal, padi paha ja tekk torgib. Ühesõnaga sada vabandust, aga veel ei loe hooaega lõpetatuks. Üritasin sättida nii, et oleks nädalas kaks jooksu - üks 8,7 ja teine 12,9, lisaks üks saalitrenn, aga juba eelmine nädal tõi minust mitte olenemata muutuse ja see lõi rütmi segamini. Oluline on, et ma ei põe ja ikkagi võimalusel lähen välja, sest "Joosta mulle meeldib," tsiteerides klassikuid.

Ahjaa. Kokku olen jooksusamme teinud kella järgi 566 minutit, aga sellest tuleb muidugi maha arvutada pooleka ajal kõnnitud minutid :P Kuna kaotasin septembri teise nädala alguses oma kõige armsama rekvisiidi ehk sammulugeja (nutt ja hala siiani!), siis olen sügavamalt juurelnud pulsikella ja muu sarnase relvastuse soetamise teemadel. Hetkel panen mõtte ikka veel kuskile riiulisse settima, sest nii palju mul õnneks veel mõistust on, et mitte oma viimase raha eest sarnast meelelahutust endale lubada. Esimesed nädalad sammulugejata olid aga väga nukrad, laenasin võõrutuse ajaks K. lugejat, sest tunne oli täitsa kaka. Selline tunne, nagu oleks poolalasti ringi kõndinud. Saan üle.

Soetatud varustus... Kindadad (häbenen silmad peast, sest ega kindad ju sporti tee).

Oktoober muidugi tuleb veel nutusem kuu, aga selle pärast muretsen siis, kui on aeg kokkuvõtted kirja panna. Kordan: "Joosta mulle meeldib."

Ja siis ma mõtlesin, et millistel töökohtadel töötavad need minu linnaosa kaks kõige järjekindlamat sportlast... Naine nimelt jookseb nüüd hommikuti mulle vastu, kui ma ulja (vahel mitte nii ulja) sammuga tööle ruttan. Mees tormas must nagu postist täna tõusu võttes mööda. Mnjah. Rahvasportlaste moodi nad küll enam ei tundu...

Rahvasportlased hoos

Ohoi. Poleks arvanud, et ma selle päevani elus jõuan, kus ma massidega koos liikuma hakkan. Seda sõna otseses mõttes. Igatahes tegin nn kontrollstardi võistlusolukorras, et aru saada, kas ma olen suuteline liikuma. Olin küll. Ma liikusin lõppkokkuvõttes täpselt selles tempos, nagu ma alati kodustel radadel liigun. Selle vahega, et ma ei kaotanud ühtegi minutit km peale lisaks, vaid tempo oli kogu aeg ühtlane :D

Haa ilmselge vale... Sest. Ma kasutasin seda taktikat, et kleepisin oma silmad ohvri kuklasse ja siis orienteerusin tema tempo järgi. See töötas hästi esimesel 8 kilomeetril, aga siis see tüüp, kelle kuklas ja vahepeal ka ees ma jooksin, kiirendas ning läinud ta oligi. Igatahes tahtis jupp Rannamäe tee - Pikk tänav - Laboratooriumi tee - Suurtüki tänav mul juba esimesel ringil hinge seest välja võtta. Esimesed sammud munakivisillutisel viisid minu esimese ringi vedaja kohe kiirelt mu eest ning nii ta nurga taha kadus ning vaid vilksas veel korra või paar mu ees, nägin teda ka siis uuesti, kui ta Pirita teel mulle nn vastu jooksis ehk ma alles minemas, ta juba tulemas teise ringiga. Hea samm oli tal :) Mul on kohe kahju, et ma ta sabas ei saanud edasi minna.

Mis ei tähenda, et ma üksi oleks jäänud, ei. Ma leidsin kohe endale teise jänese ette, kes vedas mind täpselt viimase joogipunktini, mis oli siis täpselt eelkirjeldet tänavate alguses. Seal ma kangestusin ja jäin lolli peaga, näoga või vali mis iganes kehaosa, seisma. Poleks pidanud seda tegema, sest ega mul veevajadust kui sellist olnud. Olgem ausad, vahepeal olin liigagi palju vett tarbinud, nii et ma ise ka kuulsin, kuidas see kõhus loksus - ma arvan, et see oli kõrvaljooksjatele ka kuulda :D Igatahes oli seal valus. Kohe väga. Ja siis ma kõndisin. Algul mõtlesin, et natuke. Üritasin joosta - lõppu oli umbes 3 km - ei õnnestunud. Ütlesin mõttes (ma vähemalt loodan seda) endale paar ropemat sõna, et vunki lisada ja oma lollus ikka endale meelde jätta. Kõndisin veel. Samal ajal möödus minust täie p...ga terve hulk sportlasi, teiste hulgas 10 km võitja koos tüüpidega, kes ka võita tahtsid. Väga kiired olid nad :) Ja siis muidugi veel teisi jooksjaid. Ma teen tagasihoidliku pakkumise, et neid oli vast nii sadakond, võib-olla veelgi rohkem. Igatahes jalutasin kenasti munakivitänavatele ja siis hakkasin vaikselt jooksma. Algul tasakesi ja siis hooga. Väga hea oli! Igatahes sain vungi uuesti üles, paarist inimesest sain veel Schnelli tiikide ääres mööda ja siis oli juba peaaegu kodu :) Kaarli kiriku ots oli ka vaevaline - väike tõus ju - aga sain hakkama.

Tempost ja ajast. See oli täpselt seesama keskmiselt, millega kodus jooksen. Küll aga tean ma, et teisest kaheksanda kilomeetrini oli tald ikka suht põhjas, jaksu ju oli, nii et läksin vooluga kaasa. Edasist juba kirjeldasin. Kui palju ma viimastel kilomeetritel kaotasin, ma täpselt ei tea. Vaadates protokolli, pakun, et see võis olla kuskil viie minuti kanti. See selleks. Kas ma sain seda, mida ma otsima läksin? Jah, sain ikka. Ma tean, et ma olen võimeline ennast kokku võtma ja tegema asju, mida ma eriti hästi teha ei oska või ei julge. Nii et väike õppimisaeg ja saab hakkama. Mis tähendab, et edaspidi ei ole mul tarvis minna rahvasportlaste vahele tunglema, vaid ma võin vabalt koduses Tartus sörkida, vaadata neidsamu tüüpe, kes rahvajooksudel käivad - ma nägin pea kõiki neid jooksjaid, keda ma alates kevadest olen järjekindlalt harjutamas olen jälginud - ja tunda end hästi. Mis ei tähenda, et ma enam rahvasportlaste hordidega ei ühine :D Kindlasti ühinen, sest koos pingutamine annab ikka rämedalt adrekat, nagu võistlussituatsioon ja kogu sellega kaasnev krempel.


Pilt http://drumlouder.ee/EA/sygisjooks2009/pages/image/imagepage6.html

Mis siis, et ma täna laipväsinud olen. Mis siis, et mul endiselt nohu ja köha on. Mis siis, et mu vasak jalg tundide kaupa krambis on.

Ja nii palju ilusaid spordiriideid ja jalatseid kui nädalavahetusel Tallinnas, pole ma kunagi näinud. Ja kujutage ette, need kõik olid aktiivses kasutuses! Ma ei tea, mis eesmärgil, aga vägi oli asjas sees ja see on alati vägev kogemus.

Seda ka, et ilmselt ei oleks ma elus kunagi jooksnud poolmaratoni, kui ma ei oleks suitsetanud ja siis otsustanud lõpetada. Kas ma jõuan ka maratonile, mis oli jooksma hakkamise ajendiks, ma ei tea. Nüüd ma juba tean, et see on hull idee - poole lühema maa läbimine õpetas seda. Teisalt. Süües kasvab isu. Võib-olla mitte panustada pikale maale, vaid hoopis kiirusesse ja sihtida just sellist pealt kahekümnest distantsi. Veel ei tea, mida teha, aga maitse sain suhu ja see maitse on hea :)

Augustikuu jooksud

Kokku napilt alla 100 km - 98,5 km - ja seda 9 korral, mis teeb keskmiseks 10,94 km. Aega kulus selleks 582 minutit ehk 9,7 tundi, keskmine kiirus oli 5,9 minutit kilomeetri kohta. Ilusad numbrid!

Enesetunne on enam-vähem hea olnud, eriline heameel on selle üle, et suudan linnas oma tavalisel ringil kenasti tempot hoida, st teine ja kolmas ring samas tempos, millega läbin esimesegi. Muret teeb see, et ma ei suuda algustempot all hoida - maanteel sellega probleeme pole olnud, aga linnas joostes ma lihtsalt ei suuda end nii palju tagasi hoida. Tulemus on see, et vahepeal läheb jalg töntsiks ja ma pean peale passima, et edaspidi tempos püsida. On ette tulnud jookse, kus omast arust on jalg jummala kerge ja hingamine hea, aga kella vaadates pean kahe käega peast kinni haarama ja siis kiirelt kaotatud kompenseerima hakkama. Ega mulle selline tõmblemine eriti ei istu, aga tahaks oma kilomeeter kuue minutiga graafikus siiski püsida.

Hakkasin täna mõtlema, kas ma ikka jooksen seetõttu, et mulle meeldib joosta või on põhjused muutunud. Kas mul on vaja endale midagi tõestada, kellelegi teisele või on lihtsalt fun-fun-fun? Tundub, et pilk on hägustunud, igasugused jutud on viinud mu tähelepanu peaeesmärgist - end hästi tunda - kõrvale. Kahju. Loodan, et see tunne läheb üle, sest see röövib jooksurõõmu. Iseendaga on kõige parem võidu joosta. Täna nt jäin endale alla, sest olek kiskus hõredaks ning jooksin ühe ringi vähem. Võin ju vabandada, et käisin reedel verd andmas ja võib-olla pole kõige targem end lõpuni ketiks tõmmata, aga see on vabandus. Teine vabandus on veel - juba teist korda tundsin, et vasak suss paneb näkku. Midagi on päkaga lahti, esialgu tundus, et olen paelad liiga nõrgalt sidunud, siis mõtlesin, et sisetallaga on mingi jama, täna tundus, et Nike´i vidina koht kummib. Mingi 5-6 km läheb see üle, aga seni segab kohutavalt ja ma märkasin täna, et ma hoian jalga kuidagi kangelt, et seda ebamugavustunnet vähendada.

Tegelikult on muidugi hästi.

P.S. Tallinna nädalal tegin vaid ühe 7,5 km jooksu ja sattusin Pääsküla metsa :D

P.P.S. Igas seltskonnas on keegi, kes jookseb. Huvitav, kas jooksjaid on alati nii palju olnud või on spordiarmastus kuidagi eriliselt nüüd esile tulnud?

Jooksujuttu, südamest

Tegin täna (jälle) kokkuvõtteid (pidevalt tahaks mingeid jooni kuskile alla tõmmata ja lahtisi otsi kokku sõlmida; lõpetatuse tunne puudub?). Jooksukordi 7 ja kilomeetreid 56,7, mis tähendab, et keskmiselt korraga 8,1 km (lühemad jooksud Tlnas 6,4 km, pikim maal 11 km). Kui kogu kevade jooksin regulaarselt 3 korda nädalas ja aeg-ajalt ka 4, siis kaks esimest juuli nädalat tõid... kaks jooksu.

Mul on pidevalt olnud äärmiselt keeruline kodust eemal olles distsiplineerida või jooksumõnu nautida. Lihtsalt mulle on tundunud, et jooksuasju on kole palju. Vale puha, need mahuvad kõik ühte riidekotti ja seda kaasas kanda ei ole tülikas - mis saab olla tülikat ühe väikse särgi, lühkarite, pikkade pükste, tuuleka, sokkide, pesu ja papude kaasas kandmises! Ühesõnaga. Murdsin end välja probleemist nimega pakid... Ja sattusin teise probleemi. Kuidas saab sekkuda kellegi teise reaalsusesse ja hakata ümberkorraldusi tegema alates söögiajast ja lõpetades sooja veega boileris?! Kole ebameeldiv, aga pärast kaht nädalat, mil sain vaid kahel korral kodunt välja, sain aru, et nii ei saa. Ehk siis otsustasin tekitada endale nui neljaks kaks korda nädalas aega, et joosta. Trtus olles ei tekkinud muret - sain kenasti oma linnatiirudega hakkama, maanteele ei kippunud, sest jalad olid endiselt juubelilaulupeol käimisest pisut villis (olgem ausad, viimased vigastused on alles siiani)... Ja siis kerkis karjuvalt esile probleem nimega papud. Olen nimelt seni enamasti jooksnud Nike üldtreeningujalatsiga, mis aga 1. kiirelt kuluma hakkas; 2. liiga väikseseks osutus; 3. muutusid kiiresti tülgastavalt eemaletõukavateks juustudeks (asi ei olnud hügieenis, vaid vanusega seotud ealistes iseärasustes). Seega. Tan-ta-ra-raa! Minnes enne juulikuu viimast ja ühtlasi pikimat (ja kiireimat) jooksu maale, võtsin eesmärgiks endale uus papu muretseda ja tänu venna vastutulelikkusele, raske tööga teenitud rahale ja ilusale ilmale (sest seda on poes käimise nautimiseks vaja) soetasin endale sussid Nike+ Pegasus. Ahjaa. Enne seda olin ma ju soetanud endale uued lühkarid (Craft), mis end jooksu ajal üles ei keri (samast poest kavatsen homme-ülehomme ka uue särgi osta :P). Nii. Mu sooritusvõime paranes märgatavalt, sest mu jalgadele ei tekkinud ühtki uut villi, sussid ei tekitanud vastupandamatut tülgastust ja ma ei näe joostes välja nagu purjus pornokunn.

Ah et kas seda kõike on vaja? Või et kas sellest peab rääkima? Jah, peab küll. Ma tean, et maailmas on tähtsamaid probleeme kui varbaalune vill või üleskerivad lühkarid, aga mulle tundub, et vaimse tervise huvides on parem tegeleda just viimati nimetatutega. Ilmselt on see kompenseerimine, las olla. Ma ei teegi ise jooksust suurt numbrit, aga inimesed, kes julgustavad jooksujuttu kas või viisakusest, peavad paratamatult leppima tõsiasjaga, et ma olen sõltlane, kes nikotiini asendas jooksuga ning hoiab end nendeks kaheks korraks nädalas, millele peagi (juba kuu aja ja nädala pärast) lisandub veel mõni. Võimaluse tekkides tahan sellest naudingut saada sellest rääkideski. Kuni see kestab, on see ilus ja ilust on hea mõelda ja rääkida, seda võib isegi patta panna :D

Igatahes olen ma nüüd graafikus

Another summer... On väljasõiduaeg. Natuke Lõuna-Eestit, pisut Kesk-Eestit ja ees seisab Ida-Eesti.

Mis elult muud tahta?

Ainukesed kirjandusteosed, mida sirvinud, on legendaarne "Kaika Lainest Vangani" (kas te ikka teadsite, et iga päev peab sööma ühe õuna, neelama lusikatäite kaupa erinevaid õlisid (rapsi-, oliivi-, linaseemne-, päevalilleõli ja ilmselt oli veel üht-teist) - hea mitu tundi sai naerda jaburuste üle, mida raamatusse raiutud ja mida mõni inimene ilmselt ka tõe pähe võtab ja kodus proovima hakkavad. Lisaks muidugi mälumänguraamatud, sest pole midagi paremat pikal autosõidul kui pimedad kanad, kes tera leiavad.

Eile tegin augustikuu esimese jooksu (13,2 km), oli täitsa hea, arvestades, et jooksin võõras kohas, esialgu sadas vihma, siis paistis lämmatav päike ja seejärel tuli jälle värskendav füüsikat eirav vihmasabin. Aega võttis (6,6 km 38,58 (minu kella järgi 40), edasi natsa aeglasemalt, suutsin ka teelt eksida, nii et kokku 83 minutit minu kella põhjal). Uued jooksujalatsid jooksevad ise :D Nii et pisut üle kuu on aega, et end poolmaratoniks valmis seada. Positiivne programm on 2.06, reaalne ilmselt kuskile 2.20 kanti, ebaõnnestumine on ilmselt mitte lõppu jõudmine.

Peab ikka treenuma?!

Nagu olekski suvi

Eesti kliima on viimastel päevadel üllatanud - on paistnud palav päike... ja ongi paistnud ja sellega asi piirdub, st ei mingit vihma, rahet ja muud rõvedust, mida tavaliselt ilusa ilma puhul varem või hiljem (tavaliselt ikka varem) taevast alla sajab.

Esimese sooja päeva ehk esmaspäeva veetsin rannas.
Teise sooja päeva ehk teisipäeva sünnipäevitasin, sõitsin bussiga, lõuna ajal "spurtisin" mööda Riia tänavat (kaupsist Lõunakasse 35 minutit).
Kolmandal soojal päeval olin juba Tlnas ja sama ka neljanda sooja päevaga. Kaua veel? Sooja, ma pean silmas. Hakka või arvama, et meie kliimavöötmes on ka olemas päikesevõtu (mitte naha seljast võtmise) ilmad. Igatahes. Lõunauinakute ajal olen lugenud läbi kaks raamatut.

Tarmo Vahter "Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik"
oli üks neist, millest ma lootsin palju. Kunagi ammu ilmunud-loetud Oplatka sulest ilmunud Lennarti "Eestile elatud elu" on ilmselt üks mõjuvamatest raamatutest, mida ma lugenud olen. Lugesin seda Vahteri "uurimust" Lennarti pere kohta ja mõtlesin, et kuidagi sujuvalt ja märkamatult on temast saamas mingi müütiline kuju. Võrdlus Jaan Krossiga on ilmselt päevakorral - kõik teavad, et oli olemas, raamatuid on lugenud vähesed ja milles tema tähtsus seisneb, on enamikule arusaamatu. Või siis. Vahteri vaimus pigem nagu Ivan Orav. Noh. Aatemees, kellest juba eluajal anekdoote loodi, kusjuures nagu teos jutustas, Lennarti enda teamdisel ja suleviibutusel (just lugesin Ekspressist Michael Jacksoni lugu ja teatav paralleel tekkis - ei tea, kas väljaanne on raamid autoritele ette andnud või surun mina nad olematutesse, ent ahistavatesse piiridesse?).

Mis puutub selle raamatu väljanägemisse, siis ma ei saa aru, miks kuradi päralt on sellele sisule lisatud klantspaberil ja kulukad kaaned? Raamat on kollase paberi peal, mis on küll paks ja ei jäta niisketele sõrmedele trükivärvi, kuid on näpu vahel oi-oi kui ebameeldiv. Kuidagi väga fääänsid kaaned maavillase sisu ümber. Rääkimata sellest, et valitud font, pealkirjade asetus ja paberi tekstuur tekitab minus mingi vana mälestuse. Jah, kunagi trükiti "Nibelungide laul" samasuguse paberi peale, rääkimata Suure Isamaasõja ülevaatealbumitest ja Mattiseni Tartu rahu monograafiast. Nii et siis lisaks kuulmis-, nägemis- ja lõhnamälule, tuleb välja, on mul ka näpa hästi arenenud kompamismälu, seda eriti sõrmeotstes, mis raamatulehti pööravad.

Sisuliselt ei saanud ma vist midagi uut teada, aga mällu kinnistus Lennarti kantselei (Reinsalu juba täitsa unustanud jne), käekiri ja hulk teravmeelsusi või siis inimlikke küsimusi (a la kas ikka surnut tasub majoriks teha jmt). Paaritunniseks lugemiseks on raamat väga okei, aga nooremal põlvkonnal selle teose järgi iseseisvalt ja ainult nii Lennartit tundma õppida ei soovitaks, kuna siit tekib liiga ivanoravlik pilt EV presidendist.

Hinnang 7,5.

Maire Aunaste "Viis aastat peidus"
oli üllatavalt normaalne raamat, kui ma asetan selle Reet Linna ja Katrin Karisma foonile (nende kohta olen kunagi eelmisel aastal samal ajal või pisut varem arvamust avaldanud). Arvestades et tegemist, on ühe lõiguga 50-aastase naise elust, on tegemist hästi jälgitava ja teatava arenguga teosega. Selles mõttes arenguga, et asi jõuab oma loogilise lõpuni ehk siis kujutatakse seda, milliste ootuste-lootusega saab minna inimene, kellel on kellelegi toetuda, kes läheb kellegagi koos ning lõpetatakse sellega, mille eest tasub kas või üksinda, saba jalgade vahel või siis hoopis nina uhkelt püsti, tagasi tulla. Kummaline, et on teemasid, millest autor kiirelt üle libiseb, et siis asuda mingi muu, mitte vähem tähtsa või olulise kallale. On argipäeva kirjeldust, aga täpselt nii palju, et seda on veel põnev lugeda (ahaa-efekt), mitte tüdimuseni korduvate tegevuste, vaid ikka markantsemate näidete esile toomist. Või täpsem olles on need argipäeva rutiinid antud osavalt edasi ühe-kahe tegevuse ja üllatuse esitamisega ja nii jääbki. On enesehaletsust ja tunnistamist, et enesehaletsust oli, aga see on ka loomulik, kuna selleta jääks raamat kuivaks aruandluseks. Emotsiooni on nii ehk nii tagasi hoitud. Kirjeldatud ilmselt ausalt ja valuga, aga lugejana tundub, et mõne koha peal on autor ausalt ja mõnuga märkimisväärse raamatusse raiunud. Telestaar on inimlikustatud, võib-olla liigagi räigelt, aga lugejanumbrid olid ka sellega kindlustatud - arvestades, et neid aurot taga ajas. Või siis mingid muud ja idealistlikumad eesmärgid? Mine tea, millist puhastustuld see poseerimist ilmselgelt nautiv naisterahvas ihaldas.

Ja selle raamatu klantspaberilt haakus trükivärv sõrmede külge, lehtedele jäid koledad näpujäljed, mis sest et omad. Millest ma aga aru ei saa, on eestlaste kõvakaanelisuse lembus... Miks-miks-miks? Kui mujal maailmas maksab kõva kaas kordades rohkem kui paper-back, siis miks meil nii ei ole? Minul nagu paljudel teistelgi on raske raamatut käes hoida - käsi lihtsalt sureb ära. Egas eestlane ei loe ju laua ääres!

A tegelt oli tore raamat ja mitte millegi poolest halvem-parem eilsest lugemisest.
Hinnang 7,5.

******
Muidu on rahulik, oleme kaks päevakest E.-ga kenasti hakkama saanud, eile käisime turul maasikaid ostmas, täna tõime peotäie herneid, millelt ma pika naaksumise järel pidin eemaldama need mikroskoopilised "jalakesed", millega need kauna külge kinnitusid. E. nimelt leidis, et tegemist on prügiga, mida ei saanud süüa ega rahus kõrvale jätta. Seega puhastasin tema herneid kaks korda :D Palav ilm teeb tallegi liiga, aga ta on seni väga tubli olnud. Naljakas, et igal suvel Tlnasse tulles tekib kiiresti-kiiresti mingi rutiin, millesse ma juba tean, et võibki end unustada. Nüüdki on kahe päevaga asjad täiesti paika loksunud.

Eile tegin väikse jooksu mööda Vabakat, kuidagi aeglaselt läheb see mul ja teatav rahutus on seeõttu sisse tulnud - hing justkui nõuab, aga keha on nõder. Või on just meelekindlusest puudu, mine, võta kinni. Oma 20-kilomeetrist pole ma ikka veel teinud. Hakkab väike paanika tekkima. Samas on vabandusi oi-oi kui palju. Näiteks praegu on mu vasaku talla all-küljes 6 erineva suurusega villi-haavandit, parema all ainult kaks! Nii et natuke võib laiselda? Eelmise nädala toitumiskava viisin kindla lõpuni, sel nädalal on kavas lubada endale kõike, mille järgi isu ja just nii suurtes kogustes, kui on isu. Eks see on näha, millal täiesti üle olen tõmmanud.

Homme tuleb K., siidripurk näpus, plätad varba otsas :D

Täna keerasin ukse enda selja taga lukku ja teen selle uuesti lahti augustikuu kolmandas kolmandikus. Lilled tassitud, koogid jagatud, kased ehitud, toolid tõstetud, inimesed solvatud, kallid kallistatud, jutud räägitud, natuke röögitud, tort söödud, vein joodud. Nuttusid ei nutnud, juukseid ei katkunud, lahke ei olnud.

Kuradi raske on olla hoolimatu m...b...a...

Tulemas kunagi siia lehele: "Švejk", "Üheksateist minutit", "Samet ja saepuru", "Wargamäe Wabariik", uus jooksurada, pisut niitmist, kruiisimist ja turisti panemist.

I hope, there´s more for me to come.

P.S. Eile tahtsin suitsutada. Panin Cameli põlema, hea oli alla tõmmata esimest mahvi, aga kui see alla jõudis, ei meeldinud kohe üldse. Vaatasin suitsevat sigarit... ja kustutasin selle ära. Pesin hambad-käed ja olin siiralt ja südamest rõõmus, et mind pidevalt ümbritsev suits ei ole mind oma otsust muutma pannud ja ilmselt lähitulevikus ei panegi.

P.P.S. Regasin jooksule. Tundub kuidagi lihtsam nii kirjutada ja mõelda, selle asemel, et põdeda poolmaratoni hirmu. Järgmisel nädalal teen ühe lühikese jooksu (kui on võimalik) ja nädalavahetusel lähen loodetavasti pikema distantsi kallale (kallele:D).

Kevad teisiti?

Sel aastal pole kevad teisiti tulnud, ikka on tööl mingi mökutamine ja passimine. Ainus, mis on erinev eelnevatest tööaastatest, on, et mul ei ole sel aastal lõpetajaid. Mis tähendab, et ma ei pea enam nädal aega pabistama.

Kõik oleks väga kena, kui ei oleks juhtunud seda, mis eelnevatel aastatel pole juhtunud ehk siis mul on esmakordselt suvetöölised (noh, tegelikult mul esimesel aastal oli ka üks, aga siis ma olin ise nii sooda, et ma ei teadnud, mida see tegelikult tähendab ja üleüldse on seda väga piinlik meenutada). See omakorda tähendab, et alates esmaspäevast hakkan lapsukestega õppima aasta jooksul läbitud materjali ja siis ilusti-kenasti algusest peale (mis omakorda sunnib mind koostama plaane-töölehti-tunniplaani). Ise olen loll, aga muud moodi ei oska enam.

Mulle lihtsalt tundub, et hea inimene olemisest ei piisa, et lapsukesed targemaks saaksid (öelgu psühholoogid, mis nad tahavad). Ja ma ei ole päris kindel, kas see, et kellelgi on keeruline kodune olukord, on piisav põhjus last mitte suvetööle jätta. Täna otsustasin, et ei ole. Küll ma alles põdesin - panin ju viimase veerandi hinnete hulka ka kahtesid.

Räme hala. Tunnen ennast süüdi (äkki oleks ikka ilusate silmade eest ja sooja südamega inimesena pidanud positiivsed tulemused joonistama?) ja samas olen rahul, et päriselt iseennast maha ei salga (mul on kohustus õpetada ja kui selles ebaõnnestunud olen, siis järelikult pean uuesti õpetama).

Samas on kõik kuradi tuttav... Viimased tõmblused, viimased korraldused, viimased mängud, viimased koristused, viimased puudumised, viimased aruanded, viimased plaanid, viimased šokolaadid, viimased saiakesed...

Emotsioonitsemine ja väsimus. Rõõmustavat: nädalavahetusel oli üritus, meeskond jäi rahule (:D), ise ei käinud (tegin aruannet ja siis veel aruannet ja siis eksamitööd ja siis ühe perekondliku kokkusaamise).

Sport: 17.05. 69/11328, 19.05. 54/8884, 21.05. 52/8487, 24.05. 68/11008, 26.05. 68/11124. Viimane kord kasutasin esmakordselt uut ja uhket niisutusvööd (mhmh) - arvestades, et plusskraade oli üle 20, töötas väga hästi. Kuna ma tegin eelmisel nädalal seoses endale seatud eesmärkidega teatud uurimistööd, sain teada, et olen natuke valest otsast alustanud treenimist. Nii et nüüd üritan ree peale uuesti hüpata ;) Aega tagasi ei keera, aga mis sest ikka. Igatahes üritasin jälgida tempot ja avastasin, et kõige aeglasem olen ma umbes 4-5,5 kilomeetril, kus ma sõna otseses mõttes pargin (kõndides vist jõuaks kiiremini). Samas suutsin teise, kolmanda, kuuenda, seitsmenda ja viimase kilomeetri läbida väga viisakas tempos. Nüüdseks olen ma aru saanud, et usaldada ei saa sammulugejat ega Regio kaarti, seega üritan kuskile nende keskele oma märgid maha panna (väga mööda ju ei saa panna?!) Eelneva tõttu ma maanteel kilomeetriposte passingi.

Oh. Ma võiksingi jooksujuttu rääkima jääda. Kui eelmisel nädalal oli kogu üritus täielik piin, siis eile oli jälle tore. Nautisin iga läbitud meetrit. Ikka üles ja alla :)

Rohkem ikka üles ;)

Selle nädala jooksud

Et siis kolm jooksu, mis üksteisest erinesid selle poolest, kui tugev oli tuul, kui kõvasti lõhnas sibul, kui pehme oli jalg ja kui suured olid kohatud koerad.

Teisipäev 52/8250 - sibul oli tappev. Mõtlesin, et see tuleb kutseka sööklast, kuid mingil ajal sain aru, et ilmselt on hoopis Salvestis mingi sibulaaeg peale hakanud ja seal topitakse seda suures koguses purkidesse-kottidesse, aga hais lastakse Tartu peale lahti.

Neljapäev 52/7936 - sibul oli endisel tappev. Meeleolu oli suhteliselt madal, kuna jooksin pärast pikka ja äärmiselt kurnavat tööpäeva (prognoos oli aeglasem ja olin meeldivalt üllatunud, kui nii kiiresti koju tagasi jõudsin). Kutsa, keda kohtasin oli vasikasuurune, õnneks oli ta õpetatud ja reageeris käemärgile, omanik oli samuti hästi dresseeritud ning korjas koirakese jala juurde. Aga veel kord: väga hea jooks oli, õues oli külm (paks fliis ja kindad olid omal kohal). Tuul vastu mäest üles tulles...

Laupäev 52/8668 - sibul hakkab kaduma, kahjuks, sest nüüd ma saan aru, et see andis päris tubli energialaksu :D Tuul oli vali ja mulle tundus, et on külm, viie minutiga sain aru, et tegelikult ei ole... Seega oli palav ja aeg-ajalt silme ees mustad täpikesed. Tegin viimase kilomeetri tempot omast arust ehk siis tahtsin tekitada seda tunnet, et olen täiesti läbi, ainus, mis juhtus, oli see, et hakkasin lõõtsutama. Kuigi mulle tundus, et tempo oli kõrge, oli aeg kuradima täpselt sama, mis alati sellel lõigul! Jooksul tervikuna ka.

Ahjaa. Terve nädala jooksin kaks nn pikka ringi korraga, mis tähendab jooksu ajal kaks korda üle tee minekut ja külmalt lõõtsutamist. Mõtlemapanev: jooksmist alustades tegin ühe sellise ringi 29-32 minutiga.

Ja kui homme tuul nii kõvasti ei keeruta, lähen maanteele :)

Ühtlasi. Eelmisel nädalavahetusel liikusin läbi suitsu, tundmata mingitki kiusatust süüdata sigarett. Koju jõudes tundsin kõikjal suitsuhaisu. Aeg-ajalt esineb deja vu. Hommikuti tõuseb ikka ninna suitsukas, eile hommikul oli köögis tunne, nagu oleks keegi just hommikuse sigareti seal lõpetanud (mis on aga vist võimatu?). Loomulikult sellest kirjutamine toob taas selle päevakorrale ja ninna. Isu konitada, muide ei ole. Kummaline.