Lumevalgus... kanapimedus

Lörtsin klassikuid. Mul päris vähe käib pinda, et Kõrveküla kergliiklusteel on viimase kahe kuu jooksul põlenud tänavavalgustus täpselt iga kolmanda posti otsas. Tegemist ei ole Vene-aegsete hajusate plönnidega, vaid ultramoodsate ja übersäästlike punktvalgustitega. Mis tähendab, et nad valgustavadki pisikest punkti täpselt oma nina all. See selleks.

Ma olen juba harjunud oma kanapimedusega ja tean, et pisut kisub paremale, kui pimedas jooksma minna (kraavi poole), aga ma olen siiski arvestanud, et iga x meetri tagant põleb mingigi seasilm, mida ma orientiirina saan kasutada ehk siis saan selle põhjal aimata, kas keegi tuleb mulle suurel kiirusel vastu või kruiisin mina ainukese lollina. Tänane õhtu tegi nõutuks. Keegi härra või proua on võtnud nõuks kustuda esimeselt lõigult - esimene kilomeeter - tuled nii, et põlema on jäänud kolm laternat, kusjuures kolmas on tegelikult autotee ääres ning ei puutu üldse asjasse. Mul ei ole väljaõpet taolise taktikalise võitluse tarbeks! Ausalt. Täna kaalusin mõttes, et muretsen endale öövaatlusprillid ja hakkan vastutulijaid seega rohelistena nägema ning üsna pea iseennast mingi sõjamängu virtuaalse tegelaskujuga samastama. Ei taha tegeleda käsikaudu jooksmise ja lähivõitlusega selleks, et tervislikke eluviise harrastada ehk siis päevast stressi jooksurajal välja higistada. Päh.

Pange tuled põlema, ma ütlen. Mulle juba väiksena ei meeldinud, kui pimedaks läks ja tuled ära kustutati. Tuli pidi magamise ajal ka põlema, sest äkki ma oleks ärganud ja mitte midagi näinud, sest pimedus võrdub minu jaoks mitte midagi nägemisega. Nägemis- ja kuulmismeel on mul nimelt juhtivad ning igasugused häired nende töös, segajad jmt ajavad mu hulluks.

Tahan tagasi valgusreostuse aegu, kohe! Seda enam, et kergeka kõrval paistab üks pooleli jäänud kinnisvaraarendus, mille ees säravad keset middle of the nowhere´i kümneid tulesid... Rääkimata Klaabu lasteaia juurde paigutatud naeruväärsetest postidest, mis muudavad selle tänavalõigu seal valgemaks, kui see päeval on (kusjuures majas kaks sammu edasi ja tagasi jäävad viiekümne meetri pikkused pilkasesse pimedusse maetud tänavalõigud, kus ei ole kõnniteed ja mida kasutatakse aktiivselt, kuna inimesed liiguvad sealt kaudu poodi ja bussipeatusesse).

Ja pealegi. Peaminister tahab ka trenni teha, ta ei saa ometi pimedas käsikaudu suusatama hakata, lootes, et keegi ette ei jää, sest ta on peaminister ja teda näevad kõik niisama. Või on ta meil tõesti teiselt planeedilt ja helendab pimedas ning omab öönägemisvõimet spetsiaalse välispidise varustusetagi?