Ürgmees
Esmaspäeval, 2. novembril istusin (lõpuks!) Vanemuise väikeses majas maha ja ootasin nabani nalja. Selles mõttes, et Jan Uuspõllu ja Monoteatri lavastusest "Ürgmees" olen ma kuulnud juba aastate kaupa, pileteid samuti jahtinud rohkem kui ühel korral. Nalja saigi, kas nüüd just nabani, aga parasjagu küll. Muidugi stand-up komöödiatesse on sisse kirjutatud, et publiku irvitab, aga kahjuks on alati publikus mõni idioot, kes nii ennastunustavalt irvitab, et teistel naer kõrri kinni jääb. Nii ka sel korral ning see persoon - naisterahvas - istus mulle suhteliselt lähedal, nii et mu kulm oli vahepeal ikka üsna kortsus.
Etendusest. Kõik keerles küsimuse ümber, miks naised väidavad, et mehed on sitapead ning vastusena pakkus Jan, et naised ja mehed on erinevate kultuuride, keelte ja kommetega ning on sellistena eksisteerinud juba ürgajast peale. Ürgmees, keda pealkirjas mainitakse on siis Jani alter ego (mida fraasi!), kes aeg-ajalt pead tõstad, käteräti laokile jätab, telekapuldiga kanaleid surnuks laseb, võileibu mugib ning koristada ei oska.
Jan on väga hea näitleja ning üksinda laval seista ning justkui iseenda nimel rääkida - tegelaskuju Jan - on ilmselgelt keeruline. Aeg-ajalt tundus, nagu vaataks näitleja punlikust mööda, st väldib mõtet sellest, et ta üksi seal seisab, aga see ei häirinud (väga), kuna vaadata-kuulata oli palju. Ma ei tea, kas asi on minus, aga mul oli alguses kole keeruline kuulata, Jan rääkis väga palju ning kiiresti, teise vaatuse ajal olin tema tempoga juba enam-vähem harjunud, aga ikka sattus sisse selliseid kohti, kus oleks tahtnud öelda, oot, misse nüüd oli... Kui etendus läbi sai, selgus, et näitleja oligi kiirustanud, kuna etendus lõppes umbes 15 minutit varem, kui välja kuulutatud. Noh, umbes nii et tal vaja Tallinna bussile kiirutstada :) (Ja ma ei pillu siin mingeid suvalisi mõtteid, kunagi ammu Draamateatris oli samamoodi, et etendus lõppes varem ära ja kui me viinapoodi jõudsime, oli üks peaosalistest seal juba ees, et end tankida ja siis trammile kiirustada, laupäeva õhtu oli...)
Monoteater kava ei olnud valmis meisterdanud - millest on äärmiselt kahju, sest mulle väga meeldib endale ülehinnatud paberit koju kokku vedada... Lava oli äärmiselt lihtne, nagu stand-upides ikka, lavastuslikkust oli suhteliselt tagasihoidlikult (Mati Unt/ Andrus Vaarik), pigem oli ikkagi keskmeks näitleja ja tema väljendusvahendid, eelkõige hääl, intonatsioon, miimika, keha.
Vaata seda ja seda
Aitäh K.-le, kes teatrisse kutsus!
P. S. Mul on üks naiskolleeg, kes kunagi rääkis oma muljetest ning kui ma laval Jani vaatasin, tuli see mulle väga selgelt silmade ette. K. K. on väga hea parodeerija, eriti hästi oskab rullnokka teha :D
P. P. S. Deja vu hetki oli ka ja mitte vähe.
Etendusest. Kõik keerles küsimuse ümber, miks naised väidavad, et mehed on sitapead ning vastusena pakkus Jan, et naised ja mehed on erinevate kultuuride, keelte ja kommetega ning on sellistena eksisteerinud juba ürgajast peale. Ürgmees, keda pealkirjas mainitakse on siis Jani alter ego (mida fraasi!), kes aeg-ajalt pead tõstad, käteräti laokile jätab, telekapuldiga kanaleid surnuks laseb, võileibu mugib ning koristada ei oska.
Jan on väga hea näitleja ning üksinda laval seista ning justkui iseenda nimel rääkida - tegelaskuju Jan - on ilmselgelt keeruline. Aeg-ajalt tundus, nagu vaataks näitleja punlikust mööda, st väldib mõtet sellest, et ta üksi seal seisab, aga see ei häirinud (väga), kuna vaadata-kuulata oli palju. Ma ei tea, kas asi on minus, aga mul oli alguses kole keeruline kuulata, Jan rääkis väga palju ning kiiresti, teise vaatuse ajal olin tema tempoga juba enam-vähem harjunud, aga ikka sattus sisse selliseid kohti, kus oleks tahtnud öelda, oot, misse nüüd oli... Kui etendus läbi sai, selgus, et näitleja oligi kiirustanud, kuna etendus lõppes umbes 15 minutit varem, kui välja kuulutatud. Noh, umbes nii et tal vaja Tallinna bussile kiirutstada :) (Ja ma ei pillu siin mingeid suvalisi mõtteid, kunagi ammu Draamateatris oli samamoodi, et etendus lõppes varem ära ja kui me viinapoodi jõudsime, oli üks peaosalistest seal juba ees, et end tankida ja siis trammile kiirustada, laupäeva õhtu oli...)
Monoteater kava ei olnud valmis meisterdanud - millest on äärmiselt kahju, sest mulle väga meeldib endale ülehinnatud paberit koju kokku vedada... Lava oli äärmiselt lihtne, nagu stand-upides ikka, lavastuslikkust oli suhteliselt tagasihoidlikult (Mati Unt/ Andrus Vaarik), pigem oli ikkagi keskmeks näitleja ja tema väljendusvahendid, eelkõige hääl, intonatsioon, miimika, keha.
Vaata seda ja seda
Aitäh K.-le, kes teatrisse kutsus!
P. S. Mul on üks naiskolleeg, kes kunagi rääkis oma muljetest ning kui ma laval Jani vaatasin, tuli see mulle väga selgelt silmade ette. K. K. on väga hea parodeerija, eriti hästi oskab rullnokka teha :D
P. P. S. Deja vu hetki oli ka ja mitte vähe.
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 10:40 AM
