Vaene loom vihma käes
Ilmselt on tegu väga suure laiskusega, sest ma pole viitsinud poole sõnagagi üles märkida teatrikülastusi...
8. oktoobril SAdamateatris Vanemuise "Vaene loom vihma käes". Lavastus, millele tehti palju reklaami - Londonist tulnud Eesti lavastaja Liisa Smith teeb Iiri lugu väga heade näitlejatega. Justkui kõik tingimused olemas, et sünniks hea lavastus. Tegelikult muidugi mitte.
Laskumata eriliselt detailidesse, peab märkima, et ainult kõrtsitoa kujutamisest, kus inimesed on lugusid räägivad, mulle küll teatrielamuse saamiseks ei piisa. Pisut sügavust tahaks. Lugudesse ja mängu. Kahjuks oli antud lugu suhteliselt keeruline jälgida, kuna lugu eriti ei olnudki. Olid monoloogid, mida ühendas süü- ja süütuse tunne, natuke labast nalja (mida Merle Jääger peale selle laval veel teha saab? või millal talle sellest erinev ülesanne anti?), uste prõmmimist, trepist trampimist, elavat juttu, mis kahjuks ei puudutanud, viletsad kostüümid ja ebamäärases suuruses jalanõud (see on see, kui istud esimeses reas ja iga kuradi detail silmaauku end puurib). Kujundus oli kõrtsituba-kihlveokontori eesruum, raustal suur tahvel, millele aeg-ajalt märkmeid tehti, kõrtsiaken, üks letike ja väike lugemisnurgake, kus vanu ajalehti ühest virnast teise tõsteti ja oma kurva saatuse üle kurdeti.
Tubateatri kujundus.
Lugu ise rääkis sellest, et ühes väikses sumbunud linnakeses elab türdruk (Ragne Pekarev) koos isaga (Jüri Lumiste) ja peab kihlveokontrorit. Isa ei naera kunagi, tütrel on aravõitu austaja (Martin Kõiv), nende juures töötab "kena" kitlis koristajadaam ()Merle Jääger, kes lapiga üle küüru virutab ja kuratlikult mürgine on. Linna naaseb tüdruku ema praegune mees (Hannes Kaljujärv) - kes on ühtlasi koristajamuti endine armastatu - ja kutsub tüdruku ema juurde, sest see on suures depressioonis. Nii et siis süütunne, kas minnna ja miks ja kuidas palju kannatanud isa maha jätta, lisaks tärganud armastus ka. Ahjaa seda kõike hoiab üleval tegelaskuju, kes on teinud linnakesse naasnud mehest oma iidoli - lapsepõlvesõber, kelle on rääkinud "üle lääne kangeks meheks" (Riho Kütsar). Ja nii ongi.
Tundub loo järgi, et miskit võiks justkui mängida olla. Või öelda. Kahjuks sellel konkreetsel etendusel, mida mina jälgisin, ei toimunud küll midagi. Ma suutsin seda kannatlikult jälgida, oodates veel midagi, aga see midagi jäi kenasti tulemata. Aga nagu ma juba siis mõtlesin - ja hiljem veelgi rohkem veendunud olen - need Iiri lood, mis eestlastele nii väga arvatakse meeldivat ja omased olevat, hakkavad end ammendama, kui sealt midagi uut tulemas ei ole. Ma olen nõus, et näitlejatööd olid kohati päris nauditavad - plusspunkte noorematele hulgaliselt. Martin Kõiv "särises" mu meelest ja seda oli päris kena vaadata, Ragne Pekarevil oli natuke kummaline roll ja ma ei saanudki päriselt aru, miks ta ära läks (eemaldumine pettumuse valmistanud esimesest armastusest või siiski emale järgnemine, et elu põnevamaks muuta). Hannes oli nagu ikka oma tuntud headuses, aga mul, kes ma ammu teda laval näinud polnud, oli päris huvitav ta tehtud ja tegemata vigureid vaadata. Riho Kütsar üllatas väga positiivselt - ta ongi nüüd jõudnud nende nn teatri vanade näitlejate hulka ning kannab selle rolli väärikalt välja. Põlvkondade vahetus oli selgesti jälgitav. Tema ind Danger Doyle´i kirjeldamisel oli super, kuigi teatud hetkedel - kui reaalne kohtumine aset leidis - oli see valusalt eluliseks mängitud. Ehk siis see ebamugavustunne, mis elus aeg-ajalt ette tuleb (mul bähemalt küll), kui kohtud kellegagi, kellest oled aastate kaupa idealiseerides mõelnud, arvates, et inimene pole aastatega üldsegi muutunud, oli vägagi reaalne. Piinlik oli vaadata, sest need hetked ongi piinikud. Ja kui juba vaatajana saan end tegelase esitatud tundega samastada - õigemini kui mind sellesse vastutahtmist tõmmatakse - siis on ju mäng kiitmist väärt?! Meisterlikult väldin Mercast ja Lumistest kirjutamist, kuna nad mängisid neid osi, mida neilt kõik ootavad. Ma hakkan midagi muud ootama, sest lärmitsevat ropu suuga mutti võin ma mujal ka vaadata. Või halli pingutatult tõsist keskeakriisis eesnäärmeprobleemidega meest. Hallus ei läinud ühesõnaga üldsegi peale. Liigne värvikus kah mitte. Nii tekkiski olukord, kus nagu midagi oleks, aga samas läksin sama targalt koju tagasi, andes endale aru, et ainuke fraas, mis mulle meelde jäi, oli "needitav liiper".
Ei liha, ei kala.
Hinnang: 6 10st, sest noh. Rohkema eest seal ju polnud midagi, aga samas olid näitlejad olemas, lava olemas, saal viimse pingini välja müüdud (enam-vähem stiilis: "Jam is good, meat is good... what´s not to like?" või kuidas see Joey fraas oligi).
8. oktoobril SAdamateatris Vanemuise "Vaene loom vihma käes". Lavastus, millele tehti palju reklaami - Londonist tulnud Eesti lavastaja Liisa Smith teeb Iiri lugu väga heade näitlejatega. Justkui kõik tingimused olemas, et sünniks hea lavastus. Tegelikult muidugi mitte.
Laskumata eriliselt detailidesse, peab märkima, et ainult kõrtsitoa kujutamisest, kus inimesed on lugusid räägivad, mulle küll teatrielamuse saamiseks ei piisa. Pisut sügavust tahaks. Lugudesse ja mängu. Kahjuks oli antud lugu suhteliselt keeruline jälgida, kuna lugu eriti ei olnudki. Olid monoloogid, mida ühendas süü- ja süütuse tunne, natuke labast nalja (mida Merle Jääger peale selle laval veel teha saab? või millal talle sellest erinev ülesanne anti?), uste prõmmimist, trepist trampimist, elavat juttu, mis kahjuks ei puudutanud, viletsad kostüümid ja ebamäärases suuruses jalanõud (see on see, kui istud esimeses reas ja iga kuradi detail silmaauku end puurib). Kujundus oli kõrtsituba-kihlveokontori eesruum, raustal suur tahvel, millele aeg-ajalt märkmeid tehti, kõrtsiaken, üks letike ja väike lugemisnurgake, kus vanu ajalehti ühest virnast teise tõsteti ja oma kurva saatuse üle kurdeti.
Tubateatri kujundus.
Lugu ise rääkis sellest, et ühes väikses sumbunud linnakeses elab türdruk (Ragne Pekarev) koos isaga (Jüri Lumiste) ja peab kihlveokontrorit. Isa ei naera kunagi, tütrel on aravõitu austaja (Martin Kõiv), nende juures töötab "kena" kitlis koristajadaam ()Merle Jääger, kes lapiga üle küüru virutab ja kuratlikult mürgine on. Linna naaseb tüdruku ema praegune mees (Hannes Kaljujärv) - kes on ühtlasi koristajamuti endine armastatu - ja kutsub tüdruku ema juurde, sest see on suures depressioonis. Nii et siis süütunne, kas minnna ja miks ja kuidas palju kannatanud isa maha jätta, lisaks tärganud armastus ka. Ahjaa seda kõike hoiab üleval tegelaskuju, kes on teinud linnakesse naasnud mehest oma iidoli - lapsepõlvesõber, kelle on rääkinud "üle lääne kangeks meheks" (Riho Kütsar). Ja nii ongi.
Tundub loo järgi, et miskit võiks justkui mängida olla. Või öelda. Kahjuks sellel konkreetsel etendusel, mida mina jälgisin, ei toimunud küll midagi. Ma suutsin seda kannatlikult jälgida, oodates veel midagi, aga see midagi jäi kenasti tulemata. Aga nagu ma juba siis mõtlesin - ja hiljem veelgi rohkem veendunud olen - need Iiri lood, mis eestlastele nii väga arvatakse meeldivat ja omased olevat, hakkavad end ammendama, kui sealt midagi uut tulemas ei ole. Ma olen nõus, et näitlejatööd olid kohati päris nauditavad - plusspunkte noorematele hulgaliselt. Martin Kõiv "särises" mu meelest ja seda oli päris kena vaadata, Ragne Pekarevil oli natuke kummaline roll ja ma ei saanudki päriselt aru, miks ta ära läks (eemaldumine pettumuse valmistanud esimesest armastusest või siiski emale järgnemine, et elu põnevamaks muuta). Hannes oli nagu ikka oma tuntud headuses, aga mul, kes ma ammu teda laval näinud polnud, oli päris huvitav ta tehtud ja tegemata vigureid vaadata. Riho Kütsar üllatas väga positiivselt - ta ongi nüüd jõudnud nende nn teatri vanade näitlejate hulka ning kannab selle rolli väärikalt välja. Põlvkondade vahetus oli selgesti jälgitav. Tema ind Danger Doyle´i kirjeldamisel oli super, kuigi teatud hetkedel - kui reaalne kohtumine aset leidis - oli see valusalt eluliseks mängitud. Ehk siis see ebamugavustunne, mis elus aeg-ajalt ette tuleb (mul bähemalt küll), kui kohtud kellegagi, kellest oled aastate kaupa idealiseerides mõelnud, arvates, et inimene pole aastatega üldsegi muutunud, oli vägagi reaalne. Piinlik oli vaadata, sest need hetked ongi piinikud. Ja kui juba vaatajana saan end tegelase esitatud tundega samastada - õigemini kui mind sellesse vastutahtmist tõmmatakse - siis on ju mäng kiitmist väärt?! Meisterlikult väldin Mercast ja Lumistest kirjutamist, kuna nad mängisid neid osi, mida neilt kõik ootavad. Ma hakkan midagi muud ootama, sest lärmitsevat ropu suuga mutti võin ma mujal ka vaadata. Või halli pingutatult tõsist keskeakriisis eesnäärmeprobleemidega meest. Hallus ei läinud ühesõnaga üldsegi peale. Liigne värvikus kah mitte. Nii tekkiski olukord, kus nagu midagi oleks, aga samas läksin sama targalt koju tagasi, andes endale aru, et ainuke fraas, mis mulle meelde jäi, oli "needitav liiper".
Ei liha, ei kala.
Hinnang: 6 10st, sest noh. Rohkema eest seal ju polnud midagi, aga samas olid näitlejad olemas, lava olemas, saal viimse pingini välja müüdud (enam-vähem stiilis: "Jam is good, meat is good... what´s not to like?" või kuidas see Joey fraas oligi).
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 8:18 AM
