Septembris jooksin

Haa. Esmaspäeval individuaaltunni ajal vaatasin suures igavuses ja samas hasartselt septembri statistikat. Tulemused:

99,1 km jooksu, kokku kaheksal korral, mis teeb ühe jooksu keskmiseks 12,2 km. Kõige lühem maa oli 8 km (Kõrvekülla ja tagasi - mäest üles oli väga hea ja kerge joosta, väsimus tuli nagu ikka siis, kui pöörasin linna tagasi ja see va jube tuul ühel hetkel vastu hakkas puhuma, lisaks sadas räiget vihma). Pikim jooks oli sügisjooksu poolekas ehk elu esimene poolmaraton joostud, sel teemal olen siin juba muljetanud.

Pärast poolekat on olnud teatavaid tempo probleeme - jalg ei liigu eriti, kuigi nüüd viimasel korral sain juba suhteliselt kenasti end käima. On vist motivatsioon langenud, sest ma ju tean, et ma suudan, seega olen maandunud vastikusse mugavustsooni ja tegelen enese sealt välja toomisega. Hetkel muidugi on raskusi, et üldse jooksulainele jääda, sest õues on ju kakalt külm, kiiresti läheb pimedaks, tööd on palju, väsimus peal, padi paha ja tekk torgib. Ühesõnaga sada vabandust, aga veel ei loe hooaega lõpetatuks. Üritasin sättida nii, et oleks nädalas kaks jooksu - üks 8,7 ja teine 12,9, lisaks üks saalitrenn, aga juba eelmine nädal tõi minust mitte olenemata muutuse ja see lõi rütmi segamini. Oluline on, et ma ei põe ja ikkagi võimalusel lähen välja, sest "Joosta mulle meeldib," tsiteerides klassikuid.

Ahjaa. Kokku olen jooksusamme teinud kella järgi 566 minutit, aga sellest tuleb muidugi maha arvutada pooleka ajal kõnnitud minutid :P Kuna kaotasin septembri teise nädala alguses oma kõige armsama rekvisiidi ehk sammulugeja (nutt ja hala siiani!), siis olen sügavamalt juurelnud pulsikella ja muu sarnase relvastuse soetamise teemadel. Hetkel panen mõtte ikka veel kuskile riiulisse settima, sest nii palju mul õnneks veel mõistust on, et mitte oma viimase raha eest sarnast meelelahutust endale lubada. Esimesed nädalad sammulugejata olid aga väga nukrad, laenasin võõrutuse ajaks K. lugejat, sest tunne oli täitsa kaka. Selline tunne, nagu oleks poolalasti ringi kõndinud. Saan üle.

Soetatud varustus... Kindadad (häbenen silmad peast, sest ega kindad ju sporti tee).

Oktoober muidugi tuleb veel nutusem kuu, aga selle pärast muretsen siis, kui on aeg kokkuvõtted kirja panna. Kordan: "Joosta mulle meeldib."

Ja siis ma mõtlesin, et millistel töökohtadel töötavad need minu linnaosa kaks kõige järjekindlamat sportlast... Naine nimelt jookseb nüüd hommikuti mulle vastu, kui ma ulja (vahel mitte nii ulja) sammuga tööle ruttan. Mees tormas must nagu postist täna tõusu võttes mööda. Mnjah. Rahvasportlaste moodi nad küll enam ei tundu...