Lumi pasteldes

Imetlusväärse järjekindluse - nii lolliks juba läinud, et imetlen iseennast - tagajärjel sain pühapäeva õhtuks Orhan Pamuki "Lumega" ühele poole. Lugema hakkasin juba augusti alguses, vahele tuli terve hulk teisi teoseid, millest kunagi juba kirjutanud olen, aga nüüd võtsin uuesti kätte, sest mulle üldiselt ei meeldi raamatuid pooleli jätta.

Et siis. Ma ei tea, miks see teos nii kuradi kõrgelt hinnatud on. Lugu: Ka Karsis lumevangis kirjutamas luulekogu "Lumi" ja armunud Ipekisse, taustaks absurdsevõitu riigipööre tähtsusetus väikelinnas näitleja poolt juhituna ja lõpuks on luulekogu kadunud, armastus otsas ja riigipööre ebaõnnestunud. Rahvustevaheline vaen, erinevate uskudega seotud küsimused. Väga loogiline ja samas mitte midagi ütlev. Meenutas mulle "Anili vaimu", aga erinevalt tollest oli käesolev... igav. Mulle ei meeldi, kui ma loen 500 lehte nn puhast kulda ja see ei paku mulle elamust. Suhteliselt rumalana tunnen end.

Hinnang 5 punkti (sest ma lugesin ju lõpuni ja päris appi see raamat karjuma ei pannud, kuigi tuleb tunnistada, et ma lõin seda pärast lõppu jalaga). Ei taha halvast raamatust kirjutada.

Leida Tigase "Seitse pastlapaari"
oli K. soovitus ja osutus päris toredaks lugemiseks. Ehk siis karjatüdruku suvi Tondil, kus Peeter, Leo, Alviine, Taali, Paul, koer Vesta ja lehmad Mustik ja Roosa põhitegijad. Maavillane huumor, mis praegu eriti kenasti peale läks, seda enam, et kõik oli nii positiivselt kajastatud (maailm on ilus ja hea).

Hinnang 7 punkti (sest ega seal mingit üleloomulikku puudutust sees ei olnud).