Lugemisjääkide likvideerimine, et minna raamatukokku, kus teatavasti käib palju rahvast ja menukite järjekorrad ulatuvad saja lugemishuviliseni (tänasest Postimehest lugesin, seda artiklit sai isegi netist lugeda!). Ja lisaks avastasin postkastist kirja, mis teatas, et iga raamatu pealt tuleb päevas kroon viivist maksta. Ma olen neile pisut alla sota juba võlgu :(

Mihkel Mutt "Siseemigrant"
on naljakas novellikogu, kus juba alapealkirjas mainitakse kedagi Ruid, kes lugusid kommenteerima asub. Noh, need kommentaarid on just seda stiili, mida enamik meist purjus- ja mõned kahjuks ka kainespäi suust välja ajavad. Rõhtutatud räigus, aga mitte roppus või eemaletõukamine töötab väga hästi, pannes lugejana tundma piinlikkust, et ma seda paska naudin ja ikka edasi loen (teate küll seda varajast vuarjerismi, mis teatud eas enam-vähem kõiki tabab - on põnev ja keelatud ja samas ikkagi). Peldikubaari huumor lõikab läbi ülevad tunded ja toob ikka ja jälle tagasi selle peamiseni ehk siis keskmine inimene (keda pole olemas, aga kellelegi ju "Võsareporterit" tehakse ja sajad tuhanded ju ometi istuvad ja irvitavad seda vaadates) saab väikse äratundmislaksu. Kõik taandub ikka... iseendani. Nii et jah. Tean minagi Peldikubaari ja olen sinna kunagi punastades sisse astunud (välja ka sama kiiresti), kuulnud legendaarseid ja legendilaadseid lugusid. Ah, mis sest ikka. Muti novellid on igatahes lahedalt lahendatud (öäk) - ehk siis üllatuslik lõpp, mis tegelikult üsna kiiresti ei olegi enam üllatuslik, sest sama motiivi kasutatakse kõigi lugude lõpus - on saavutatud robustsevõitu madalalaubalise Rui sekkumisega. Ja kõige masendavam on see, et ma peaaegu ei mäletagi seda, mis eelnes Rui sekkumistele (kuradi deus ex machina, ma ütlen). Ja üldsegi kaldun ma nende idikate poole, kes nüüd Mutile mõeldes mõtlevad Mihklile, kes viina järel käis. Vaata siis sõna jõudu.

Hinnang 7 punkti.

Mehis Heinsaar "Rändaja õnn"
oli samasugune lühijutukogumik, mida ma alles äsja lugesin ("Vanameeste näppaja"). Ja kuigi ma mõtlesin jälle pikalt selle peale, et maagiline realism pole minu jaoks, saavutasin ma endalegi ootamatult (taas) selle seisundi, kus Heinsaare raamatut oli kuradi põnev lugeda. Kõik oli nii ilusti kirja pandud. Ma tõsimeeli istusin täna aias, külmetasin päikese käes (paradoks) ja kujutasin endale ette, kuidas üks mees nii ilusaid lauseid moodustab. Ilusaid ja loomulikke. Ja veel tekkis mul küsimus, kas Heinsaar veeretab sõnu sõrmede-pastapliiatsi-klaviatuuri-mõtte abil enne, kui need paberile kirja saavad ja kas need saavad kirja järjest ja muutusi vajamata... Ühesõnaga lugesin ja mind hakkas huvitama, kust need lood tulevad ja kuidas. Kuidas saab kurb jutt olla ilus ja tunduda rõõmus? Mitte laskudes lõpututesse küsimustesse või mõtetesse, mis varem või hiljem ja pigem ikka varem mind täiesti segadusse viivad... Heinsaar oskab lugeja endaga kaasa haarata, keerutab vaikselt, midagi paha ütlemata, midagi halba tegemata ning lugeja on uppunud.

Hinnang 8 punkti.

Birk Rohelend "Enesetapjad"
oli mul kunagi juuli alguses rannas kaasas ja jäi siis Tallinnasse mineku tõttu koju järjehoidjastatult ootama. Kui ma Tartusse tagasi tulin, oli ma täiesti unustanud, millest see raamat rääkis, ainus, mida ma mäletasin oli täielik nõutus. Selgitan.

""Ma ei ela kellegi pärast," ütles Piia hääl kuskilt kauguste tagant. "Ma lihtsalt elan."
"Valetad!" käratas Liv haavunult. "Alati elatakse kellegi pärast. Ära tule mulle ütlema, et sa suudaksid üksi olla! Keegi ei suuda üksi olla. Kõik tahavad kellegi juurde kuuluda."" (lk 86)
"Sõnad kõhvitsesid Piia pinda otsekui näljane nirk küüneotsaga jääd" (lk 87)
"hääles helises šokolaad" (lk 88)
"Sõnad voolasid tema sõrmeotstest nagu ürgmust tint" (lk 88)
"su embus on kui jääaeg" (lk 89)
"Lapsena oli Harald unistanud kosmonaudiks saamisest. Seda tegid vist kõik. Poisid tahtsid saada kosmonaudiks, tüdrukud baleriiniks. Või rongijuhiks ja printsessiks. Siis kasvasid nad suureks ja neist said hoopis luuserid, narkomaanid ja väikeametnikud. Kui naeruväärselt suured olid unistused ja kui näruselt pisike tegelikkus!" (lk 100)
"Selleks, et inetu naisena ellu jääda, peab olema mehe mõistus" (lk 129)

Need on mõned katkendid, mis rannas raamatut lugedes mu närvid üles kruttisid. Teoses ei ole lugu, mis kindlast punktist lahti kerides jõuab lõpuks kindlasse punkti välja. On palju erinevaid kombinatsioone ja lahtisi otsi igapäevast äraolemist ja äraelamist ja üleelamist kogevatest poistest ja tüdrukutest, kes tegelikult ei tea või ei tahagi teada või siis hoopis eitavad poisiks või tüdrukuks olemist. Lisaks muidugi näpuga suhteid vanematega (halvad-halvad), õpetajatega (friiki?!), pisut narkot, seksi, keemiat ja muud taolist. Ühesõnaga sellest lasteraamatus on kõike. Natuke. Palju. See tähendab, et ootamatud kõnekujundid (vt eest), diibimast diibid mõtted-mõtisklused ja siis ebaloogiline lõpp, mis ei vii tegelikult mitte kuhugi. Ma tean, et ma pole selle raamatu sihtgrupp, aga ma tean, et minul on võim see raamat sihtgrupini juhtida või nad sellest eemale hoida. Hetkel ma ei saa aru, kumb tee oleks õigem. Õigem oleks muidugi lasta ise otsustada ja uskuda neid, kes selle raamatu on välja valinud, auhinnanud, trükkinud jne. Samas. Terve mõistus swunnib mind olema vait. Ehk siis. Mina ei soovita ja mina ei keela. Liiga lahtised otsad ei sobi noortekasse? Või alahindan ma neid? Või ei saa ise neist aru? Omamata neid kogemusi? Huh. Nii diibiks on Eesti noortekirjandus läinud, et hoia ja keela. Kahjuks. Lisaks lugematud trafaretsed-banaalsed väljendid (klišeed-klišeed).

Aga võib-olla on sealt veel midagi tulemas?

Hinnang 5.