Nagu olekski suvi
Eesti kliima on viimastel päevadel üllatanud - on paistnud palav päike... ja ongi paistnud ja sellega asi piirdub, st ei mingit vihma, rahet ja muud rõvedust, mida tavaliselt ilusa ilma puhul varem või hiljem (tavaliselt ikka varem) taevast alla sajab.
Esimese sooja päeva ehk esmaspäeva veetsin rannas.
Teise sooja päeva ehk teisipäeva sünnipäevitasin, sõitsin bussiga, lõuna ajal "spurtisin" mööda Riia tänavat (kaupsist Lõunakasse 35 minutit).
Kolmandal soojal päeval olin juba Tlnas ja sama ka neljanda sooja päevaga. Kaua veel? Sooja, ma pean silmas. Hakka või arvama, et meie kliimavöötmes on ka olemas päikesevõtu (mitte naha seljast võtmise) ilmad. Igatahes. Lõunauinakute ajal olen lugenud läbi kaks raamatut.
Tarmo Vahter "Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik"
oli üks neist, millest ma lootsin palju. Kunagi ammu ilmunud-loetud Oplatka sulest ilmunud Lennarti "Eestile elatud elu" on ilmselt üks mõjuvamatest raamatutest, mida ma lugenud olen. Lugesin seda Vahteri "uurimust" Lennarti pere kohta ja mõtlesin, et kuidagi sujuvalt ja märkamatult on temast saamas mingi müütiline kuju. Võrdlus Jaan Krossiga on ilmselt päevakorral - kõik teavad, et oli olemas, raamatuid on lugenud vähesed ja milles tema tähtsus seisneb, on enamikule arusaamatu. Või siis. Vahteri vaimus pigem nagu Ivan Orav. Noh. Aatemees, kellest juba eluajal anekdoote loodi, kusjuures nagu teos jutustas, Lennarti enda teamdisel ja suleviibutusel (just lugesin Ekspressist Michael Jacksoni lugu ja teatav paralleel tekkis - ei tea, kas väljaanne on raamid autoritele ette andnud või surun mina nad olematutesse, ent ahistavatesse piiridesse?).
Mis puutub selle raamatu väljanägemisse, siis ma ei saa aru, miks kuradi päralt on sellele sisule lisatud klantspaberil ja kulukad kaaned? Raamat on kollase paberi peal, mis on küll paks ja ei jäta niisketele sõrmedele trükivärvi, kuid on näpu vahel oi-oi kui ebameeldiv. Kuidagi väga fääänsid kaaned maavillase sisu ümber. Rääkimata sellest, et valitud font, pealkirjade asetus ja paberi tekstuur tekitab minus mingi vana mälestuse. Jah, kunagi trükiti "Nibelungide laul" samasuguse paberi peale, rääkimata Suure Isamaasõja ülevaatealbumitest ja Mattiseni Tartu rahu monograafiast. Nii et siis lisaks kuulmis-, nägemis- ja lõhnamälule, tuleb välja, on mul ka näpa hästi arenenud kompamismälu, seda eriti sõrmeotstes, mis raamatulehti pööravad.
Sisuliselt ei saanud ma vist midagi uut teada, aga mällu kinnistus Lennarti kantselei (Reinsalu juba täitsa unustanud jne), käekiri ja hulk teravmeelsusi või siis inimlikke küsimusi (a la kas ikka surnut tasub majoriks teha jmt). Paaritunniseks lugemiseks on raamat väga okei, aga nooremal põlvkonnal selle teose järgi iseseisvalt ja ainult nii Lennartit tundma õppida ei soovitaks, kuna siit tekib liiga ivanoravlik pilt EV presidendist.
Hinnang 7,5.
Maire Aunaste "Viis aastat peidus"
oli üllatavalt normaalne raamat, kui ma asetan selle Reet Linna ja Katrin Karisma foonile (nende kohta olen kunagi eelmisel aastal samal ajal või pisut varem arvamust avaldanud). Arvestades et tegemist, on ühe lõiguga 50-aastase naise elust, on tegemist hästi jälgitava ja teatava arenguga teosega. Selles mõttes arenguga, et asi jõuab oma loogilise lõpuni ehk siis kujutatakse seda, milliste ootuste-lootusega saab minna inimene, kellel on kellelegi toetuda, kes läheb kellegagi koos ning lõpetatakse sellega, mille eest tasub kas või üksinda, saba jalgade vahel või siis hoopis nina uhkelt püsti, tagasi tulla. Kummaline, et on teemasid, millest autor kiirelt üle libiseb, et siis asuda mingi muu, mitte vähem tähtsa või olulise kallale. On argipäeva kirjeldust, aga täpselt nii palju, et seda on veel põnev lugeda (ahaa-efekt), mitte tüdimuseni korduvate tegevuste, vaid ikka markantsemate näidete esile toomist. Või täpsem olles on need argipäeva rutiinid antud osavalt edasi ühe-kahe tegevuse ja üllatuse esitamisega ja nii jääbki. On enesehaletsust ja tunnistamist, et enesehaletsust oli, aga see on ka loomulik, kuna selleta jääks raamat kuivaks aruandluseks. Emotsiooni on nii ehk nii tagasi hoitud. Kirjeldatud ilmselt ausalt ja valuga, aga lugejana tundub, et mõne koha peal on autor ausalt ja mõnuga märkimisväärse raamatusse raiunud. Telestaar on inimlikustatud, võib-olla liigagi räigelt, aga lugejanumbrid olid ka sellega kindlustatud - arvestades, et neid aurot taga ajas. Või siis mingid muud ja idealistlikumad eesmärgid? Mine tea, millist puhastustuld see poseerimist ilmselgelt nautiv naisterahvas ihaldas.
Ja selle raamatu klantspaberilt haakus trükivärv sõrmede külge, lehtedele jäid koledad näpujäljed, mis sest et omad. Millest ma aga aru ei saa, on eestlaste kõvakaanelisuse lembus... Miks-miks-miks? Kui mujal maailmas maksab kõva kaas kordades rohkem kui paper-back, siis miks meil nii ei ole? Minul nagu paljudel teistelgi on raske raamatut käes hoida - käsi lihtsalt sureb ära. Egas eestlane ei loe ju laua ääres!
A tegelt oli tore raamat ja mitte millegi poolest halvem-parem eilsest lugemisest.
Hinnang 7,5.
******
Muidu on rahulik, oleme kaks päevakest E.-ga kenasti hakkama saanud, eile käisime turul maasikaid ostmas, täna tõime peotäie herneid, millelt ma pika naaksumise järel pidin eemaldama need mikroskoopilised "jalakesed", millega need kauna külge kinnitusid. E. nimelt leidis, et tegemist on prügiga, mida ei saanud süüa ega rahus kõrvale jätta. Seega puhastasin tema herneid kaks korda :D Palav ilm teeb tallegi liiga, aga ta on seni väga tubli olnud. Naljakas, et igal suvel Tlnasse tulles tekib kiiresti-kiiresti mingi rutiin, millesse ma juba tean, et võibki end unustada. Nüüdki on kahe päevaga asjad täiesti paika loksunud.
Eile tegin väikse jooksu mööda Vabakat, kuidagi aeglaselt läheb see mul ja teatav rahutus on seeõttu sisse tulnud - hing justkui nõuab, aga keha on nõder. Või on just meelekindlusest puudu, mine, võta kinni. Oma 20-kilomeetrist pole ma ikka veel teinud. Hakkab väike paanika tekkima. Samas on vabandusi oi-oi kui palju. Näiteks praegu on mu vasaku talla all-küljes 6 erineva suurusega villi-haavandit, parema all ainult kaks! Nii et natuke võib laiselda? Eelmise nädala toitumiskava viisin kindla lõpuni, sel nädalal on kavas lubada endale kõike, mille järgi isu ja just nii suurtes kogustes, kui on isu. Eks see on näha, millal täiesti üle olen tõmmanud.
Homme tuleb K., siidripurk näpus, plätad varba otsas :D
Esimese sooja päeva ehk esmaspäeva veetsin rannas.
Teise sooja päeva ehk teisipäeva sünnipäevitasin, sõitsin bussiga, lõuna ajal "spurtisin" mööda Riia tänavat (kaupsist Lõunakasse 35 minutit).
Kolmandal soojal päeval olin juba Tlnas ja sama ka neljanda sooja päevaga. Kaua veel? Sooja, ma pean silmas. Hakka või arvama, et meie kliimavöötmes on ka olemas päikesevõtu (mitte naha seljast võtmise) ilmad. Igatahes. Lõunauinakute ajal olen lugenud läbi kaks raamatut.
Tarmo Vahter "Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik"
oli üks neist, millest ma lootsin palju. Kunagi ammu ilmunud-loetud Oplatka sulest ilmunud Lennarti "Eestile elatud elu" on ilmselt üks mõjuvamatest raamatutest, mida ma lugenud olen. Lugesin seda Vahteri "uurimust" Lennarti pere kohta ja mõtlesin, et kuidagi sujuvalt ja märkamatult on temast saamas mingi müütiline kuju. Võrdlus Jaan Krossiga on ilmselt päevakorral - kõik teavad, et oli olemas, raamatuid on lugenud vähesed ja milles tema tähtsus seisneb, on enamikule arusaamatu. Või siis. Vahteri vaimus pigem nagu Ivan Orav. Noh. Aatemees, kellest juba eluajal anekdoote loodi, kusjuures nagu teos jutustas, Lennarti enda teamdisel ja suleviibutusel (just lugesin Ekspressist Michael Jacksoni lugu ja teatav paralleel tekkis - ei tea, kas väljaanne on raamid autoritele ette andnud või surun mina nad olematutesse, ent ahistavatesse piiridesse?).
Mis puutub selle raamatu väljanägemisse, siis ma ei saa aru, miks kuradi päralt on sellele sisule lisatud klantspaberil ja kulukad kaaned? Raamat on kollase paberi peal, mis on küll paks ja ei jäta niisketele sõrmedele trükivärvi, kuid on näpu vahel oi-oi kui ebameeldiv. Kuidagi väga fääänsid kaaned maavillase sisu ümber. Rääkimata sellest, et valitud font, pealkirjade asetus ja paberi tekstuur tekitab minus mingi vana mälestuse. Jah, kunagi trükiti "Nibelungide laul" samasuguse paberi peale, rääkimata Suure Isamaasõja ülevaatealbumitest ja Mattiseni Tartu rahu monograafiast. Nii et siis lisaks kuulmis-, nägemis- ja lõhnamälule, tuleb välja, on mul ka näpa hästi arenenud kompamismälu, seda eriti sõrmeotstes, mis raamatulehti pööravad.
Sisuliselt ei saanud ma vist midagi uut teada, aga mällu kinnistus Lennarti kantselei (Reinsalu juba täitsa unustanud jne), käekiri ja hulk teravmeelsusi või siis inimlikke küsimusi (a la kas ikka surnut tasub majoriks teha jmt). Paaritunniseks lugemiseks on raamat väga okei, aga nooremal põlvkonnal selle teose järgi iseseisvalt ja ainult nii Lennartit tundma õppida ei soovitaks, kuna siit tekib liiga ivanoravlik pilt EV presidendist.
Hinnang 7,5.
Maire Aunaste "Viis aastat peidus"
oli üllatavalt normaalne raamat, kui ma asetan selle Reet Linna ja Katrin Karisma foonile (nende kohta olen kunagi eelmisel aastal samal ajal või pisut varem arvamust avaldanud). Arvestades et tegemist, on ühe lõiguga 50-aastase naise elust, on tegemist hästi jälgitava ja teatava arenguga teosega. Selles mõttes arenguga, et asi jõuab oma loogilise lõpuni ehk siis kujutatakse seda, milliste ootuste-lootusega saab minna inimene, kellel on kellelegi toetuda, kes läheb kellegagi koos ning lõpetatakse sellega, mille eest tasub kas või üksinda, saba jalgade vahel või siis hoopis nina uhkelt püsti, tagasi tulla. Kummaline, et on teemasid, millest autor kiirelt üle libiseb, et siis asuda mingi muu, mitte vähem tähtsa või olulise kallale. On argipäeva kirjeldust, aga täpselt nii palju, et seda on veel põnev lugeda (ahaa-efekt), mitte tüdimuseni korduvate tegevuste, vaid ikka markantsemate näidete esile toomist. Või täpsem olles on need argipäeva rutiinid antud osavalt edasi ühe-kahe tegevuse ja üllatuse esitamisega ja nii jääbki. On enesehaletsust ja tunnistamist, et enesehaletsust oli, aga see on ka loomulik, kuna selleta jääks raamat kuivaks aruandluseks. Emotsiooni on nii ehk nii tagasi hoitud. Kirjeldatud ilmselt ausalt ja valuga, aga lugejana tundub, et mõne koha peal on autor ausalt ja mõnuga märkimisväärse raamatusse raiunud. Telestaar on inimlikustatud, võib-olla liigagi räigelt, aga lugejanumbrid olid ka sellega kindlustatud - arvestades, et neid aurot taga ajas. Või siis mingid muud ja idealistlikumad eesmärgid? Mine tea, millist puhastustuld see poseerimist ilmselgelt nautiv naisterahvas ihaldas.
Ja selle raamatu klantspaberilt haakus trükivärv sõrmede külge, lehtedele jäid koledad näpujäljed, mis sest et omad. Millest ma aga aru ei saa, on eestlaste kõvakaanelisuse lembus... Miks-miks-miks? Kui mujal maailmas maksab kõva kaas kordades rohkem kui paper-back, siis miks meil nii ei ole? Minul nagu paljudel teistelgi on raske raamatut käes hoida - käsi lihtsalt sureb ära. Egas eestlane ei loe ju laua ääres!
A tegelt oli tore raamat ja mitte millegi poolest halvem-parem eilsest lugemisest.
Hinnang 7,5.
******
Muidu on rahulik, oleme kaks päevakest E.-ga kenasti hakkama saanud, eile käisime turul maasikaid ostmas, täna tõime peotäie herneid, millelt ma pika naaksumise järel pidin eemaldama need mikroskoopilised "jalakesed", millega need kauna külge kinnitusid. E. nimelt leidis, et tegemist on prügiga, mida ei saanud süüa ega rahus kõrvale jätta. Seega puhastasin tema herneid kaks korda :D Palav ilm teeb tallegi liiga, aga ta on seni väga tubli olnud. Naljakas, et igal suvel Tlnasse tulles tekib kiiresti-kiiresti mingi rutiin, millesse ma juba tean, et võibki end unustada. Nüüdki on kahe päevaga asjad täiesti paika loksunud.
Eile tegin väikse jooksu mööda Vabakat, kuidagi aeglaselt läheb see mul ja teatav rahutus on seeõttu sisse tulnud - hing justkui nõuab, aga keha on nõder. Või on just meelekindlusest puudu, mine, võta kinni. Oma 20-kilomeetrist pole ma ikka veel teinud. Hakkab väike paanika tekkima. Samas on vabandusi oi-oi kui palju. Näiteks praegu on mu vasaku talla all-küljes 6 erineva suurusega villi-haavandit, parema all ainult kaks! Nii et natuke võib laiselda? Eelmise nädala toitumiskava viisin kindla lõpuni, sel nädalal on kavas lubada endale kõike, mille järgi isu ja just nii suurtes kogustes, kui on isu. Eks see on näha, millal täiesti üle olen tõmmanud.
Homme tuleb K., siidripurk näpus, plätad varba otsas :D
Sildid: jooks, Kiiksud, Laps, lugeja sünd, suvi
Kirjutas Kriux kell 3:11 PM
