Saak

Teen puhastust mõtetes: vanad välja ja uued sisse. Labasemalt väljendades tähendab see seda, et valmistun Lutsu oma rämedat raamatuvirna ära viima ja samas astusin eelmisel nädalal Apollosse sisse - no nad saatsid mulle kirja/SMSi, et raamatud ainult MULLE 10% soodsamalt ja mina ilge rehkendamis- ja reaalsusvõhikuna läksin liimile.

Mehis Heinsaar "Vanameeste näppaja"

Korra juba mainisin seda ühes postituses: kohe algusest peale oli tunne, et ma olen neid lugusid lugenud ja samas seda teost ei ole käte vahel hoidnud. Mu müsteerium on lahendamata - ega ma eriti ei ole otsinudki lahendust (selles mõttes, et pole guugeldanud netis ja oma tohututes loengukonspektides, olen vaid paar hädis otsisõna või assotsiatsiooni ajju lahti lasknud, aga need pole midagi peale kummalise äratundmise tagasi andnud). Ega ma oskagi praegu teosele kuskilt otsast läheneda, taustaks pean mainima, et mu elus on olnud perioode, mil mulle meeldisid novellid-jutustused (Tuglas, Vallak, Unt, Valton ja veel mõned, kelle teoseid Rein ise lugema suunas), aga ma olen tükk aega kindel olnud, et see periood on lõppenud. Selles mõttes, et mulle meeldib lugeda mingisugust pikemat ja sügavamat (mitte, et nov. ei oleks seda!) lugu, kus saab süveneda, otsida ja leida, mitte haarata vaid üht hetke ja viibet, nagu lühijuttude puhul kahjuks tavaliselt juhtub. A võta näpust. Heinsaare raamat tekitas äratundmist, turvatunnet ja mis peamine - see ei sundinud homeeriliselt idiootsuse üle naerma, ei tekitanud mus tunnet, et ma olen miski junn, kes millestki aru ei saa. Kobavalt ja punastades võiks vist öelda, et Heinsaar võtab oma tegelasi ja siis ka lugejat nii nagu ta on. Olgu ta siis pisike perv poiss, kes tigeda vanamehe teiste omasuguste juurde juhtis, üksildane Paap, kes king-mehe seltsis oma päevi veetis, Oliver Helves või hoopis liblikmees. Ma ei hakka teost kuskile lahterdama-paigutama. Tunne, mida Heinsaart lugedes tundsin, on midagi, mida tahan veel kogeda, seega avasin ka teise (ma ei saa aru, kuidas nii juhtus, et ma kaks ühe autori teost rampsist koju vedisin?) tema raamatu.

Hinnang 7.


Sealt samast raamatukogust võtsin kaasa romaanivõistlusel 2006 äramärgitud romaani Marion Andra "Vähemalt".
Tegemist on päevikuvormis jutustusega (?), kus üks neiukene (varastes kahekümnendates) elab Tallinnas välja oma pubekahullust ja kodust pääsemist. Selle juurde käib, juba pooleli jäetud koolitee meenutamine, sitad suhted vanematega (kohustuslik ema lepituskatse), olematud suhted perekonnaga ja siis nende poolkohustuslik hoolitsus ja võlgu olemise tunne, seejärel suhted töökaaslastega ühes Tallinna kohvikus (of course), korterinaabritega, kellest üks-kaks on narkarid, üks strippar, üks normaalselt koolis käiv paarike. Loomulikult on kõrvalliiniks sõpruse-armastuselugu - vana sõber, kelle tšikk a la petab ja siis, kui peategelane on just õnnelikuks saanud temaga, avastab, et ta ootab last tüübilt; teine ja veel jaburam strippari narkarist elukaaslasega, kes õnnetult surma saab ja teose lõpus end ekirjaga hoopis tuhast tõstab, ahjaa, vahepeal tapab end veel üks peategelase (kah narkar) sõbranna. Peategelase enda kohta on otsad kavalalt lahti jäetud, kas ikka tappis end või sai enne teispoolsusest oma elu armastuse kirja kätte. No vot selle viimase kirjani (kirju on üldse liiga palju, tähendab kirjutatud on liiga palju, kui siiralt aus olla!) ma võtsin seda raamatut nii enam-vähem talutavana (ma tean, miks tegelane pealtkahekümnene oli! sest muidu lihtsalt oleks veel uskumatum, et tema õnnetusse elukesse kõik need asja ära mahuvad!) , aga selline puänt oli liig. Ehk siis autor ei teadnud, kuidas seda toredat lugu lõpetada - veel üks mõttetu/juhuslik/planeeritud surm oleks mage olnud, õnnelikuks ta ei saanud saada (no elu on ju pasameri!)... Nii et "kiired lõpud", kasutades kirjandusklassikat.

Kuradi paljusõnaliselt kirjutasin.
Hinnang 4,5


Sofi Oksanen "Puhastus"

Sofi kolmas ja ühtlasi kõige parem raamat (oh, millised paugud!). Loo jutustamise stiil on sarnane "Stalini lehmadele", mingil määral paralleele temaatikas, karakterites, õhustikus, aga samas siiski eelmainitust erinev.
Ühesõnaga. Ma lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi, nautisin maamaja detailitundlikku ja teadlikku kirjeldust (nagu oleks pildid kõrval!), vana perenaise asjalikkust, mille oli peale sundinud olud ja inimesed, kompromissitust, kui lõpuks oli vaja teha otsuseid. Ma ei anna hinnangut, kas inimlikult üks või teine teguviis oli õige või vale, vaid märgin, et seda oli kujutatud nauditavalt, samas ei olnud lugeja eest otsust ära tehtud, mitte kuskil ei ole autori hinnangut, et peategelane on tegelikult hea või halb. See, mida autor näitab, on inimeseks olemine; seda, et ka siin tuleb minna kompromissidele. Kohati kisub kaasa tundma ja kohati heliseb kuklas kelluke, mis sunnib iseendalt küsima, miks ma mõrtsuka(te)le kaasa tunnen. Nii Aliide kui ka Zara on vastuolulised tegelased, nende teguviisis ja motiivides võib kahtlema jäädagi, või siis arutlema, kas üks või teine otsus-tegu on inimlik või mitte, aga vastuolulisus panebki teost lugema. Isegi teose lõpplahendus oli ühel hetkel etteaimatav, aga samas uskumatu, sest vana naist oli kujutatud kalgi ja külmana, oleks võinud arvata, et eelnevalt juhtunu on tema närvilõpmed nüristanud nii, et ta ei tunne kaasa. Nojah. Võib ju olla, et nüristumine toimus hoopis vastupidisel moel: jälle tuleb endal otsustada, jälle tuleb endal tegutseda, vajadusel tuleb taas ohjad enda kätte võtta ning otsustada elu ja surma üle. Valikuid on ju kaks: ise või teine, siin ei ole kompromissi, keegi peab langema.

Raamatu juures on väga palju detaile, mis mind kummitama jäävad ja aeg-ajalt esile hakkavad kerkima, küllap ma neist siis hiljem pikemalt kirjutan. Praegu üks kummaline mõte: Sofi raamatus kardab Aliide 1990ndatel, et tulevad vargad, kõik on justkui peidetud, on hirm, et keegi tuleb, pettes palub abi ja tungib kallale. Mulle hakkas see teoses mingi mustrina tööle, "Stalini lehmades" oli sama detail, maal vanaema juures ei tohtinud teatud asjadega eputada jne. Mõtlen, et kas ma ei mäleta seda aega enam nii täpselt või meil maal vanaema juures sellist hirmu ei olnud? Ma tean, et maal kadus paljudel teatud ajaks töö, et noorem ja kandilisem, sageli venekeelne seltskond hakkas kummi vilistama ka kohtades, kus neid varem näha ei olnud. Ma ei tea. Võib-olla olin 11-12aastaselt siiski vähem valmis jälgima seda, mis ja milleks toimus. Mälestused ju teadupoolest ka ajas muutuvad. Raamatust juba kaugel, aga lühidalt ja lahmivalt: kuradi hea.

Hinnang 9,5.

* Mul õnnestus vahepeal kustutada oma postituses äärmiselt olulised ääremärkused, mida ma enam ei mäleta ja lisaks kopeerida siia eksamiülesandeid.
** Ma olen ikka andekas.