Ja päike tõuseb

Et ei läheks päris jooksukummardamisblogiks, panen natuke teatrijuttu kirja.

Hemingway, Juhanson, Lennuk "Ja päike tõuseb" 27.04. Rakvere teatri külalisetendus Vanemuise väikeses majas. "Hmm." Arvestades fakti, et tahtsin etendust väga näha ja ostsin piletid juba päris pikalt ette, on ju aimatav, et mu ootused olid-ma-ei-tea-kus-kuradi-pilvede-vahel-heljumas, kusjuures ega ma päriselt teagi, millele tuginedes need tekkisid. Igatahes. Sellesse konkreetsesse esmaspäeva ei sobinud lavastus minu jaoks üldse mitte, umbes selline olukord, et padi on paha, tekk torgib ja üldsegi võiksid kõik endale koti pähe tõmmata. Esimene vaatus tekitas piinlikkust, ebamugavust, tüdimust. Kõike oli nii kuradi palju ja samas ei olnud sellel minu jaoks mingeid põhjendusi ja põhjusi. Kasutasin sõna wannabe, isegi adumata, mille või kelle imiteerimisega on tegemist. Tulid teatavad allusioonid (eelkõige Unt, järgmisena Toompere jun), aga need ei vedanud endid lõpuni välja (ehk MIDAGI JÄI PUUDU). Paar momenti oli lavastatud korduvatena (re-momendid) ja need käisid eriti närvidele. Ma olin suhteliselt kindel, et rahvas jalutab pärast 1. vaatust minema, aga imestuseks sain 2. vaatuse alguses aru, et lahkunud oli umbes kümmekond inimest (mida oli vähe). Võib-olla nad teadsid ette, et 2. vaatus on parem?

Igatahes oli. Sellesse sisseelamisel ei tekkinud probleeme, näitlejad võtsid lõdvemalt ja tegevus kulges-voolas oma loomulikku ja üsna kena teed pidi. K. ütles pärast etendust, et ta on alati arvanud, et Hemingway pole midagi normaalset kirjutanud (viidates ilmselt marliini ja vanamehe loole). Mina olen olnud vastupidisel arvamusel (vist viimased 12 aastat on maakodus olnud minu magamistoas Hemingway pilt, mille avastasin kunagi oma isa asjade hulgas - H. oli ta lemmikkirjanik).

Kui ma praegu poolteist nädalat ajas tagasi lähen, on mul silme ees punased riided, hüsteerilised kordused, rahulikveenev Erni Kask, arenemisvõimeline Silja Miks, pikim näitleja Velvo Väli, närviline (aga huvitav) Margus Grosnõi, judinaid tekitav Helgi Annast, alati armas Marin Mägi, papist kelner, valged kardinad (kunagi ammu Vene Draamateater tegi "Idiooti" ja sealt peale tuules lehvivad valged kardinad toovad mulle venkud ja spliini meelde, mis oligi võtmeks, millega teist vaatust vaatama asusin ja milles leidsin enda jaoks lahenduse ja see laskis rahulikult süveneda), punast ja musta ja jälle punast oli välkumas, vihaseid silmi, lehvivaid seelikuid, passivaid ja prassivaid tüüpe...

Oli-kah-tüüpi lavastus oli :( Ja mul on nii kahju, et ma selle asemel midagi diipi ei saa öelda, sest mulle tundus, et lavastaja tahtis oma looga midagi sellist öelda, aga mulle ei jõudnud kohale. Kommunikatsiooniprobleemid, sest ma ei jaksa sadat asja korraga haarata.

Ja ma lugesin (lõpuks) Andrei Hvostovi "Võõrad lood" lõpuni (ma muide olin selle raamatukogu raamatu puhul esimene, kes nii kaugele jõudnud!). Esimene ("Kommunist") ja viimane ("Must jõgi") lugu mulle meeldisid (esimene oli üllatav ja kerge lugeda, viimane juba tuttavas Hvostovi stiilis lugu), kaks keskmist aga olid nihkes, eriti kolmas lugu ("Sinised mäed II"), mis mind vihastas ja nädal järjest haigutama ajas. Lõppkokkuvõttes mulle meeldis see kohakesksuse võte, millega lood omavahel seotud olid.

Hinne 6 (10st).

Ja uneeelne lastekas oli Roald Dahli "Tohlamid". Ma olen vaieldamatu Dahli ja tema illustraatori (Quentin Blake) fänn! Isegi see rõve fakt, et härra ja proua Tohlam olid karvased ja neil toit sõna otseses mõttes elas näo peal ja nad sõid pisikesi musträstaid, keda nad liimiga püüdsid, oli see tore raamat.

Hinne 7 (ma pean natuke tegelikult vägivaldsuse eest maha võtma :D).

Nüüd on uneeelseks lugemiseks Mehis Heinsaar (ja usku või ära usu, ma olen pooli lugusid lugenud, aga ma tean raudselt, et seda teost ma lugenud ei ole...)