Kilomeetreid lisaks
Neljapäeval sain järjekordse kinnituse tõsiasjale, mida ma kogu aeg olen teadnud - sprint pole absoluutselt minu ala. Seda ka mitte pärast neid pikki otsi ja lõike, mille läbimisel üritan tempot joosta (ainukesed, kus ma end sunnin).
Neljapäeval 59/9507. Alustasin õhtul 8.20 ja lõpetasin seega 9.19, väga kummaline oli, pisut hämardus ja uni kippus peale. Jalad võttis mõnusalt surisema (tegelikult need surisesid juba enne, sest olin üle 16 tuhande sammu kõndinud), natuke tuterdasin lõpuks, aga seda põhjustas ka see totrus, et panin hommikul papud, mis on liiga pehmed, et pikka maad kõndida. Iseenesest oli aga kasulik kogemus ja ilmselt kord nädalas ongi ainus võimalus jätta jooks õhtupoolikusse (kui ma tõesti tahan sama tempoga edasi minna).
Ühtlasi jooksin välja päeva jooksul tööl kogunenud stressi (teate küll seda tunnet, kus kõik ümberringi on üks pasameri ja mina... Noh, see vana tsitaat, mida ma korduvalt kasutanud olen.) Lapsukesed panid kolleegidega eriliselt vihast, traumeerides neid, kuidas aga oskasid... Nii et jooksmine oli omal kohal. SMSisin-emeilisin-panin märkusi, mõtlesin paar tundi musti mõtteid. Saaks ometi aru, kuhu see kõik viib!
Laupäeval 57/ 8411 - lagipähe särava päikesega, kraade vist viieteistkümne kandis. Kui tolmu poleks olnud, oleks kena (oli tuuline ja siis aeg-ajalt olid silmad-suu prügi täis ja tolm raskendab tuntavalt hapnikutarbimist). Ühtlasi kuulub sellesse päeva ka esimene füüsiline kokkupuude tormava koeraga. Varju pealt nägin, et mini jurakas tuleb ja üritasin end keerata, aga see jurakas hüppas samale poole. Perenaine oli umbes 30 meetrit koerast taga ja kuna ma siiski pisut ehmatasin, siis ma tegin valju häält. Ta vastas, et koer tõmbas rihma katki. Arvestades, et sellist asja juhtub, on mul isegi pisut kahju tast, aga samas on mul kahju ka endasugustest, keda "toredad" ja "sõbralikud" "pisut näksavad".
Mõõtsin tartu.ee kaartide pealt rajad ka üle, tundub kuidagi pikavõitu, aga ega enne tea, kui kuskil ametlikult end proovile pane :)
Ja täna olin päris mitu tundi päikse käes (parandasin lugemiskontrolle). Vasak käsivars on kenasti punane, kael samuti.
Neljapäeval 59/9507. Alustasin õhtul 8.20 ja lõpetasin seega 9.19, väga kummaline oli, pisut hämardus ja uni kippus peale. Jalad võttis mõnusalt surisema (tegelikult need surisesid juba enne, sest olin üle 16 tuhande sammu kõndinud), natuke tuterdasin lõpuks, aga seda põhjustas ka see totrus, et panin hommikul papud, mis on liiga pehmed, et pikka maad kõndida. Iseenesest oli aga kasulik kogemus ja ilmselt kord nädalas ongi ainus võimalus jätta jooks õhtupoolikusse (kui ma tõesti tahan sama tempoga edasi minna).
Ühtlasi jooksin välja päeva jooksul tööl kogunenud stressi (teate küll seda tunnet, kus kõik ümberringi on üks pasameri ja mina... Noh, see vana tsitaat, mida ma korduvalt kasutanud olen.) Lapsukesed panid kolleegidega eriliselt vihast, traumeerides neid, kuidas aga oskasid... Nii et jooksmine oli omal kohal. SMSisin-emeilisin-panin märkusi, mõtlesin paar tundi musti mõtteid. Saaks ometi aru, kuhu see kõik viib!
Laupäeval 57/ 8411 - lagipähe särava päikesega, kraade vist viieteistkümne kandis. Kui tolmu poleks olnud, oleks kena (oli tuuline ja siis aeg-ajalt olid silmad-suu prügi täis ja tolm raskendab tuntavalt hapnikutarbimist). Ühtlasi kuulub sellesse päeva ka esimene füüsiline kokkupuude tormava koeraga. Varju pealt nägin, et mini jurakas tuleb ja üritasin end keerata, aga see jurakas hüppas samale poole. Perenaine oli umbes 30 meetrit koerast taga ja kuna ma siiski pisut ehmatasin, siis ma tegin valju häält. Ta vastas, et koer tõmbas rihma katki. Arvestades, et sellist asja juhtub, on mul isegi pisut kahju tast, aga samas on mul kahju ka endasugustest, keda "toredad" ja "sõbralikud" "pisut näksavad".
Mõõtsin tartu.ee kaartide pealt rajad ka üle, tundub kuidagi pikavõitu, aga ega enne tea, kui kuskil ametlikult end proovile pane :)
Ja täna olin päris mitu tundi päikse käes (parandasin lugemiskontrolle). Vasak käsivars on kenasti punane, kael samuti.
Kirjutas Kriux kell 11:13 PM
