Keskpõrandale kokku vol 2

Mnjah. Nädalavahetuse saak (pean silmas siis lõpetatud raamatuid).

Sofi Oksaneni
"Stalini lehmad"
ostsin kaks nädalat tagasi mingite kinkekaartide, mis ma tuba koristades leidsin (sünnipäev?) eest. Olin sunnitud tol korral Rahva Raamatus käima (oi, kuidas mulle selle poe kontseptsioon meeldib, aga kauplus ise on alati eemaletõukav, teenindajad ülbed ja pealiskaudsed). Igatahes läks lugemisega palju aega (kaks nädalat!), sest kohe alguses sain aru, et raskevõitu raamat. Selles suhtes, et liiga palju informatsiooni... enda kohta. Sain teada, et külmkapi alumist sahtlit võib nimetada turvatoiduks, magamistoa tumepunasel karbilgi on oma nimi. Aga see kehtib esimese 2/3 kohta teosest.

Ma olin enne "Baby Jane´i" lugenud, seega üllatusi ei olnud. Mitme loo omavahel põimimine oli eeldatav võte, ootasin lollilt, et ka kuskile jõutakse või siis eriti diibilt asi lõpetamata jäetakse, aga võta näpust. Poolkõva värk. Tagantjärele tarkusena võib ju arvata, et oleksin pidanud värinad maha suruma ja kohe järjest lugema, aga mina muudkui venitasin. Venitamisega kadus võlu ära ja teos muutus lahjaks (pole ammu sellist asja ette tulnud, et raamat, mis voodi ees lugemisel, läheb seal seistes... tavaliseks). Ootasin, alguses justkui oli ka ja siis vajus ära. Et kaua ikka ühest ja samast asjast võib kirjutada ja lugeda, onju. Elu on niikuinii väga rutiinne, päevad ühetaolised, seega tahaks raamatust midagi... põrutavat (sic!). Eriti närvidele käis 1940ndate lugu. Päris täpselt ei saanud ma aru sellestki, mis häda oli soomlaselt Katariinaga abielluda... Liiga palju... naisi. Sellest tekkis mingil hetkel küllastus ja siis enam teos nii väga ei meeldinud (oh mulle meeldib see skaala!).

"Nälgiva inimese maailm on alati sama suur kui taldrik, hoolimata soost, vanusest, riigist, nahavärvist, keelest võu aastaarvust." (lk 223)

"Inventuuride sageduse järgi võinuks arvata, et poes oli kaupa rohkem, kui ruumidesse üldse ära mahub." (lk 259)

Hinnang 7,5



Stephanie Meyeri
"Videvik"
sattus huviorbiiti, kui üks õpilane sellest pikalt pläkutas, seega huvi oli olemas ja nüüd tänu kolleegikesele sai see ka loetud. Esimesed 23 lehekülge tekitasid küsimuse - mis mõttes on populaarne ja loetakse vabatahtlikult? Mõttetu oli. Siis lugesin vast paarkümmend lehekülge peale ja tundus, et noh, päris hull ei olegi. Ja kas ma pean nüüd jätkama... Eile lugesin selle kiirelt läbi... Ehk siis raamat neelas mu alla.

Hüpoteesid: 1. see on muinasjutt (mõtleme nüüd Harry Potterile, keda ma fännan esimesest sekundist, mil raamatu avasin), 2. lugu voolab nii lihtsalt, et ei pea oma peakest vaevama ühtegi sekundit - kõik on kandikul valmis pandud, 3. mulle tundub, et kasutatakse mingit tuntud kompositsioonivõtet, mida ma varemgi olen kohanud (kus?). Ja kõik kokku garanteerib... lugejate ovatsioonid, millega vist vaikides nõustuma pean.

Hinnang 8,75

Vahur Afanasjevi
"Kastraat Ontariost"
kuulub nende teoste hulka, mis ma meeltesegadushoos ja siiski kavakindlalt Lutsust endale koju rebisin (ikka see riiul, milles hiljuti ilmunud Eesti kirjandus). Raamatu kaas on idiootselt roosat värvi ja mu sisetunne ütles, et samasugune on ka sisu. On küll idiootne raamat. Eriti tegelaste nimed - polegi vist selliseid sõnavärde varem kohanud nii suures kontsentratsioonis. Ei, tegelikult oli lõbus, aga selle lõbu tabamiseks, pidin ma esialgu end sundima (ma ei saa midagi teha, aga nii idiootsed nimed peletasid teosest kaugemale).

Sai loetud, lõpplahendus oli muidugi eriliselt roosa ja rõve, aga seda oskasin ma küll juba eeldada :D Nii et siis olen nüüd ka Afanasjevit lugenud ja varsti hakkan kaugele ulatuvaid järeldusi vasakule ja paremale pilduma.

Hinnang 6,75.