Kogutud teosed

Ma külastan viimasel ajal harva teatrit. "Harva" on muidugi mu enda määratlus. Tegelikult kuulun ma näitajaga "kord kuus" sinna nn püsivaatajate kasti (see, mis algab 5 külastuskorrast aastas), aga võrreldes varasemaga, tundub mulle, et olen teatris harva, st vist harvemini kui tahaks.

17. märtsil väisasin K. soovil D. Marguliesi draamat "Kogutud teosed", lavastaja ja muusikaline kujundus Eva Klemetsilt, kunstnikutöö Aime Undilt, mängisid Külliki Saldre ja Hilje Murel. Kavalehel on märge "Näidend põhineb tõestisündinud lool"ning hulk informatsiooni selle tõestisündinu kohta.

Alustada... Alustan sisust: kirjandusõppejõud ja tema andunud õpilane, näidatakse väga etteaimatavalt, kuidas õpilane kasvab õpetajaga võrdseks ja siis temast ehk ülegi.

Tegelased hoolivad üksteisest, aga selleks, et hoolida, on vaja haiget teha. Selles samas lauses ongi minu jaoks lavastuse iva. Ma ei ole kunagi olnud suuremat sorti naistekate fänn, mulle ei meeldi naiste hala, mulle ei meeldi näitlejana H. Murel, aga selles lavastuses oli kõik omal kohal.

Köie ja aeg-ajalt kardinatega ümbritsetud areen, milles oli mänguplats, asus vaatajate vahel (NB! neljas küljes ja kõikjalt ilmselt vaadeldav, sest stseenide vahepeal tõsteti laudu-toole jmt meetrikest paart edasi). Kummaline, aga kaks näitlejat suutsid ruumi kenasti täita, kardin, mis neid vahepeal varjas andis aga asjale lisadimensiooni (tegevus toimus kõrgemal korrusel), mina vaatajana vaatasin ja mõtlesin kõrgustesse (ilmselt mingi "linnuke" peas).

Väga raske on positiivset sõnadesse panna, sain just aru.

Igatahes näitlejad olid head, K. Saldre mäng oli nauditav algusest lõpuni nii armuliku professori kui ka vana ja abitu naisena, kelle elu on tükkideks võetud, teiste ette laiali laotatud ning temast justkui eraldatud. Algusest peale oli näha, kuhu see lugu suundub, seega ei olnud midagi imestada ka H. Mureli Lisa käitumises, näitlejatöö oli kena, vaid ühel korral tuli liiga pikale veninud monoloog (Lisa raamatukatkendi ettelugemine), mis muutus suhteliselt kiiresti igavaks (tuli välja, et kõik küll ei tundnud juttu kohe ära, aga mingil hetkel siiski). Ja siis tekkis mul küsimus, kas see pidigi vaatajat tüütama või ei suutnud näitleja end huvitavaks teha. Esimesel juhul võiks ju mängida vaataja närvidel, et ta lõpuni mõistaks ja piinlikkust tunneks (Lisa teo tõttu) või heameelt (Lisa teo tõttu), olenevalt sellest, kelle poole tema sümpaatia kaldus.

Kostüümid olid väga lahedad, aga kavas pole eraldi kostüümikunstnikku välja toodud. Kujunduse ringikujulist mänguplatsi juba mainisin, lava oli lihtne ja tinglikult markeeritud, andes siiski mitmeid võimalusi. Oh. Ja siis oli kasutatud võtet, et iga stseeni lõpus näitlejad ei lahku, vaid selle asemel tuleb 1-5 töömesilast, kes toimetavad rekvisiitide, mänguplatsi ja kostüümidega - sõna otseses mõttes panevad näitlejad riidesse ja justkui lükkavad õigesse kohta laval ja tegevuses (kohta muutes muutub ju ka tegevus, eks). Ratas ja ring, punane köis, must värv. Ma ei tea, tuli Linnateatri tunne :)

Triviaalselt: mulle meeldis, teised leidsid, et tavaline naistekas.

Võib-olla mulle siis meeldivad naistekad.

Foto: www.vanemuine.ee