Ja jää ja jää...

Ütlus "nagu lehm libedal jääl" sai täna hommikul täiesti uue tähenduse. Vaatasin hommikul aknast välja - tundus tavaline hommik, kraadiklaas null kraadi juures, eeldasin, et on tõusuteel nagu hommikuti ikka. Millega ma ei arvestanud, on Eesti ilmastiku eripära. Astusin uksest välja ja sain aru, et kuidagi libedavõitu, lollilt lootes arvasin, et see on meie hoovi eripära. Tänaval peegelsiledat ja peegellibedat jäävälja nähes sain aru, et olen millestki pisut valesti aru saanud. Tee peatusse, mis tavaliselt läheb umbes 9-10 minutiga, võttsi mult pisut üle 20 minuti, mis tähendas, et bussis jäin maha. Lolli peaga hakkasin jalgsi minema... Noh, ma kõndisin teo tempoga kesklinna - ma arvan, et see oli mu aeglusrekord ja ühtlasi ka libisemisrekord. 8.02 istusin kaupsi juures taksosse (kodust olin väljunud 7.09). Nii et jõudsin kenasti maksta 65-kroonise taksoarve, libastusin veel viimast korda, panin poolspakaadi maha ja jont-jont tundi :)

Ja autod olid ka jääga kaetud, jube kummaline vaatepilt... Eriti need, millelt jää suurte latakatena maha hakkas kooruma nagu nahk...

Lahe kliima.