*

"Kui teadvustamata õnn oleks õnn, siis oleks nõdrameelsus õnne tipp."

Maria Jotuni "Kõik õige on vastupidav"

Kui üle ääre hakkab ajama, kirjutan.

Traditions

Traditsioonid on selleks, et oleks turvalisus. Ma küll ei tea, mida jumal tahab, et ma teeksin, aga igatahes on veebruar möödunud traditsiooniliselt. See tähendab, et on olnud töö juures kiire-kiire, kvaliteetajal sai parim sõber aasta võrra vanemaks, kodus kerivad end toanurkadesse tolmurullid, päike paistab ere-eredalt ning haigus hüüdis tulles valju häälega, mille ta minult varastas.

Loomulikult hea teater, head raamatud, virnade viisi parandamist ootavaid töid, ammendamatu varu Youtube´i faile, ahjukütmist, kuivavat nahka, peadligi hoidvaid elektrit täis juukseid, koduse söömise nulli korrani kahanemine, jooksuhooaja alguse ootus, ko-hu-tav elektriarve, kerge (ja raske) närvitsemine ja emotsioonitsemine valel ajal, vales kohas, valede inimeste juuresolekul.

Tegelikult on olnud hea. Tuleb endale kinnitada, et kõik on hea. Ja ongi.

Kunagi kirjutan lähemalt paanikast ja pornost, Melchiorist ja Vahurist, ülejäänud jääb endale ja neile, kellega irl-is suhtlen. Siis kui suudan end lahti tõmmata traditsioonilisest veebruarikuisest irl-ist irdumisest.

Ilus päev

Sa lähed koju kella kaheks.
Sa teed paljakäsi -12 kraadiga maja ees suitsu ja naudid päikesepaistet.
Sa korjad põrandatelt kokku kõik kaltsuvaibad ja viid need lumehange.
Sa vahetad õuevatid tubaste vastu.
Sa võtad tolmuimeja ja koristad.
Sa pesed põrandaid, pühid tolmu.
Sa pesed kraanikausse ja pliiti.
Sa kütad ahju.
Sa teed suitsu, jood ühe tee.
Sa vaatad kella ja avastad, et see on pool neli, sööd ühe kohukese ja seejärel juurvilju.
Sa teed ühe kohvi ja veel suitsu.
Sa võtad köögilaualt kuhja ajakirju ja sa oled, ilma et tunneks süümepiinud või kohustust teha midagi muud.
Sa avad ÕISi ja näed, et sa oled skoorinud.
Sa kirjutad kaks e-kirja, millega enda tulevikku kindlustada.
Sa räägid telefoniga ja lohutad sõpra.
Sa teed suitsu, vaatad külmkappi ja lähed poodi.
Sa ostad piima ja mune ja kohukesi ja sada muud asja, sest sul võib neid vaja minna.
Sa oled köögis ja klopid mune lahti, sulatad margariini ja teed kaerahelbeküpsiseid.
Sa sööd küpsiseid ja teed veel ühe tee.
Suitsetad (muidugi).
Sa teed FB ringi, räägid, viskad halba nalja.
Sa teed plaane.
Sa ootad sõpra.
Suitsetad.

Sa tunned, et sa oled vaba, sest sa oled otsutanud.

Asjaoludest vol 2

Müts peas, valmis Internetti sukelduma :P Tegelikult on taustaks ikka Juur ja Kivirähk, ligi võetud väike kotike mündimaitselisi dražeesid ning avatud fail, kuhu peaks lähema 16 tunni jooksul tekkima eelviimane selle semestri kodutöö.

Kena on.

Aga tegelikult tahaks püsti karata ja põhja poole minna. Mitte lund otsima, vaid kvaliteetaega. Kuigi maal sai aega võetud - umbes kaks korda nii palju, kui alguses oli planeeritud, aga see selleks. Aeg-ajalt on sedagi vaja.

Ikka on veel kena, aga faili ei ole tekkinud ühtki rida, kommid see-eest said otsa.

Einoh, tuleb veel veits oodata.

Procrastination

Mida tean mina personalijuhtimisest? Korrektne vastus on, et loomulikult mitte midagi. Olematud teadmised ei takista mul kirjutamast järjekordset kodutööd nimetet aines. Küll aga takistavad muud asjaolud:

* piparkoogid - kui need on teises toas, tuleb need arvuti kõrvale tuua, kui need on arvuti kõrval, tuleb neid süüa, kui neid süüa, tuleb poest tuua uued;
* koduloomad - kui nad on toas, tahavad nad sülle või õue, kui nad on õues, tuleb nad tuppa lasta, teha seda kõike lakkamatult kogu päeva juhusliku intervalliga;
* suitsetamine - töötab igal hetkel ja igas asendis, pole midagi olulisemat kui tõmbamata sigaret;
* R2 - kui seal on Peek ja Pedaru, tuleb raadio kinni panna, kui seal on Juur ja Kivirähk, tuleb lakkamatult naerda, kui seal on "Leviosuti", tuleb valjuhäälselt laulda üürata;
* lumi - kui seda pole, tuleb puudumise pärast iriseda, kui seda on, tuleb seda läbi akna andunult vahtida;
* Imeline Teadus, Imeline Ajalugu jt ajakirjad - no tuleb ju lugeda;
* mandariinid - kas ma pean üldse kirjeldama - pesta, kuivatada, koorida, tükeldada, koored prügikasti, käed kraani alla ja otsast peale.

Nii. Nüüd vaatan jälle suurepäraseid jooniseid ning kirjutan midagi personalist, täites vahepeal loomulikult eelkirjeldatud etappe.

Tsiteerides klassikuid: "Eks ta ole."

Õigus-õigus-õigus

Istun juba kaheksandat tundi arvuti ees ja "teen" referaati. Ehk siis loen PGS-i ja PRÕK-i ja tervet hulka määrusi, mida üles loetlema ei hakka. Kopeerin ja üritan samal ajal aru saada, mis on see toode, mida mul lõpuks vaja läheb, kuidas seda vormistada ning millal on õige aeg lõpetada. Arvestades, et olen istunud erinevatel päeval kokku selle "asja" ees umbes 24 tundi ning jõudnud PGS-i 25 §-ni ning neid on seal 127, tundub, et tähtajaks antud töö ei valmi.

Samas on alati võimalus proovida lati alt läbi joosta. Mida ma ilmselt mingil hetkel teengi, sest ma tõepoolest ei arva, et ühe väikese referaadiga kõik probleemid lahendan. Noh, olgem nüüd ausad. Ma ei lahenda ilmselt ühtki probleemi, see-eest teen endale ühe teema selgeks, mis oligi kodutöö tegemise eesmärk õppejõu juhendis.

Nii et ühel ilusal hetkel kavatsen ma püsti tõusta ja veeta pühapäevast kvaliteetaega triikraua ja Andrus Kivirähki seltskonnas. Mis elu see muidu on, eks.

Ja mul on õigustatud ootus lume osas - kus see krt on? Ma ei soovigi meetrit korraga, aga no kerge 10 sentimeetrit võiks olla, sest maa on kole must, õues sajab lakkamatult vihma ning pime on 24 tundi ööpäevas. Kuigi - seadusest ma muidugi lumelubadust ei leia... Küll aga tean ma, et 19 kraadi Celsiust on see, millega ma veel koolis tööd teen ja ülejäänu puhul võin jalad seinale lüüa :P

Kas ma juba ütlesin, et mul on referaati tehes nii igav, et iga poole tunni tagant istun pliidi ees? Või et iga 15 mintsa järel kõnnin kaks sammu külmkapini? Või et iga 10 mintsa tagant ühman valjuhäälselt "mis mõttes"? Või...

"Leviosuti" käib.

Saba rõngas

Pärast reedeõhtust pisardamist, mis tuli ilmselgest enesehaletsusest (teised teevad seda-teist-kolmandat, mina istun ja kirjutan nähtamatut magistritööd), võtsin ennast kokku. Ehk siis olin koos läpakaga köögi laua ääres, kuulasin kordusest kolm korda "Rahva oma kaitset" ja "Leviosutit", suitsetasin iga poole tunni tagant sigareti ning kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin. Või noh, lõikasin, kleepisin, voltisin. Rahu tuli südamesse sel hetkel, kui sain aru, et kuud taevast alla ei too, aga samas ei kuku ka taevas mulle pähe.

Ehk siis tegin pausi. Kell neli pakkisin arvuti kokku ning lahkusin lainelt. Tänagi olen end eemale hoidnud. Homme jälle päev. Mañana-kultuur pole mulle kunagi sobinud, hingerahu nimel aga oli väikest eemalesaamist vaja.

Nii ongi.

Muide, märkamatult tuleb talv. Täna oli päev otsa miinuskraade. Kuna olin õues kaks tundi, tunnen praegu, kuidas külm ikkagi kontide vahele puges ning seljale kergelt haiget tegi. Jah, aga ma tahtsingi ju leida inspiratisooni, motivatsiooni ja jumal teab, mis loomi veel vihmasest metsast. Juhtus, et vihma asemel oli pimestav päike, näpuotsi tuimaks tegev kargus, metsa asemel hoov ja Pinotexi pintsel.

Aitähid!

Argine pühapäev. Jälle.

Mul on jälle mingi "teema". Vaatan, poollollakas naeratus näol, päikest, pilgutan silmi ning ronin sügavamale teki sisse.

Ilm on teema... Jalgsi käia on tore, isegi kui kraadiklaas on -25 juures. Õues peabki talvel külm olema. Toas võiks soe olla. Mistap kogu kodune ärkveloleku aeg on täidetud lakkamatu kütmisega. Sellest olen väsinud. Käed on kuresaapased, veritsevad, vaatamata pidevale ja tüütule kreemitamisele.

Ja siis roningi teki sisse. Võtan raamatu, läpaka ja R2 kaasa, vaatan triibuliste kardinate vahelt sisse piiluvat päikest, teen plaane, mida ma järgida ei taha ja ei järgi. Nokitsen.

Õhus on justkui kevadet, hinges on värinat. Aga varbad, need ikka külmetavad.

Uit

Vaatasin oma lemmiksarja ja seal mingis igivanas osas on Raivo E. Tammel pikad blondipoolsed juuksed, paljas ülakeha ja punnitav kõht. Näeb välja nagu Farmi-Gabriel.
***

Lugesin oma lemmikaajalehte ja seal värskes numbris tutvustas Priit Pullerits demagoogiavõtteid. Meistritelt õpitud tarkus - ta võttis mudeliks Edgari enda. Näeb välja nagu Kripsi õpikust pärit näide.
***

Sõin täna kooli jõledas kohvikus kala ja kartulit. Kala oli ilmselt surnud loomulikku surma. See-eest sai kaardiga maksta, mis on täiesti kirjeldamatu suursündmus Salme õppehoone osas. Kolmanda korruse koridoris jooksis sirinal vesi mööda seina alla. Loengu ajal hakkas kostma jubedaid räntsatusi, kui katuselt pisut hilinenult lund maha hakati lükkama. Ikka mats-mats, vahepeal oli tunne, nagu sajaks ka rookijaid koos lumega.
***

Kohustuslik euroostude jäädvustus: esimene kaardimakse oli kassiliiva, pähklite ning IT-mehele tänuks soetatud kohvi-kommide eest; esimene sularahamakse oli Zavoodis hõõgveini eest. Kummalise rahavahetuse kummalisim tulemus: koolis (seal samas Salme tänaval) maksab automaadikohv 9 krooni asemel 50 senti (ehk läks odavamaks), kohvikus maksab 11 krooni asemel 1 euro (ehk läks kallimaks).
***

Täna on Jana sünniaastapäev ja mamma surmaaastapäev.

Kolm

Kolm päeva olen sel aastal tööl olnud. Kolmel õhtul olen hommikust äratust plaanitust varasemaks pannud, ikka viie minuti kaupa. Kolmel hommikul olen kolm minutit tööle hiljaks jäänud, sisenenud koos 1-3 kolleegiga. Kolme tööpäeva hakul olen olnud lootusrikas ja teotahteline, olen planeerinud, et jõuan ja teen. Kolmel õhtul olen mitmeid tunde pärast ametliku tööaja lõppu seadnud sammud kodu poole ja mõelnud, kuhu mu entusiasm on kadunud. Kolmel lumisel hommikul on mulle vastu tulnud üks habemega mees, kes sikutab enda järel kelku umbes 3-4-aastase lapsega. Ja kõigil neil hommikul on kelgul istuv laps Toomel kahelt poolt kelku kahe käega lund kokku riisunud ja kahe suu poolega sisse söönud.

Täna on kolmapäev. Stampkujund talviselt vaheajalt: kolm töökava on teha. Aega on vähem kui kolm päeva ja rohkem kui kolm tundi.

Koolis on teha kolm eksamit. Kooli on sel kuul kolmel korral.

Tantsupeo ülevaatuseni on kolm nädalat, õppida on kolm tantsu. Trennid kestavad kolm tundi.

Raadio 2 aastahitt on jõudnud kolmanda kohani. Pooleli on kolmas selle aasta raamat. Söödud on kolmandik kolmesajagrammisest pähklipakist. Kolm kodulooma jõllitab mind, kolm suud ammuli, ootamas, et liha ja krõpsud sinna sisse hüppaks.

Kolmekesi tuleb kolm venda präänikutemaalt, kolmas on see lollikene.

P.S. Homme ei ole 33. Sinna on veel natsa aega. Aga muidu saan ma sama vanaks, kui oli mu emps, kui mina sündisin. Ma pole kolmas laps peres. Kui tuleb 33, ma ütlen. Ausalt. Kui tulevad kolmikutemaalt tüübid, siis ütlen ka. Ausalt.

Aga...

Mulle väga meeldib koolis käia. Õppida meeldib ka. Aga mulle jumala pärast ei meeldi tõusta laupäeval kell 6 hommikul, et minna 8 loengusse, kusjuures ma tean, et viimane loeng lõpeb laias laastus 12 tunni pärast...

Kodutöödest ma ei räägigi. Kui teaks, mida ja kuidas teha, oleks tore, aga pidevalt selgub, et ma ei ole töökäsku kuulnud/ meelde jätnud/ sellest aru saanud. Make your selection, kusjuures valida võib ka mitu varianti.

***
Mulle enamasti meeldivad koduloomad. Aga mulle jumala pärast ei meeldi neil järel joosta ja valvata, kas nad sõid juba ussirohtu ja kui nad keelduvad sellest, siis jääda endale kindlaks ehk siis mitte toitlustada enne, kui nad selle ära söövad. Kaks tüüpi olen kindlameelsusega alistanud, kolmandat ei kõiguta miski.

***
Mulle meeldib kodus olla. Ausalt. Kohmitseda ja sättida ja kütta ja koristada ja süüa teha. Teha koduseid asju. Aga praegu tunnen, et tahaksin Raplasse. Lihtsalt. Niisama. Kellegi teise reaalsusesse, teistsugustesse tegevustesse, turvalisse ümbrusse. Kas või promenaadile.

Tulge, mu sõbrad, nii nagu enne, teeme üks leil ja joome üks õlu. Ärge küsige elust ja õnnest, oleme lihtsad ja väldime sõnu...

***
Talv tuli.

Ja jää ja jää...

Ütlus "nagu lehm libedal jääl" sai täna hommikul täiesti uue tähenduse. Vaatasin hommikul aknast välja - tundus tavaline hommik, kraadiklaas null kraadi juures, eeldasin, et on tõusuteel nagu hommikuti ikka. Millega ma ei arvestanud, on Eesti ilmastiku eripära. Astusin uksest välja ja sain aru, et kuidagi libedavõitu, lollilt lootes arvasin, et see on meie hoovi eripära. Tänaval peegelsiledat ja peegellibedat jäävälja nähes sain aru, et olen millestki pisut valesti aru saanud. Tee peatusse, mis tavaliselt läheb umbes 9-10 minutiga, võttsi mult pisut üle 20 minuti, mis tähendas, et bussis jäin maha. Lolli peaga hakkasin jalgsi minema... Noh, ma kõndisin teo tempoga kesklinna - ma arvan, et see oli mu aeglusrekord ja ühtlasi ka libisemisrekord. 8.02 istusin kaupsi juures taksosse (kodust olin väljunud 7.09). Nii et jõudsin kenasti maksta 65-kroonise taksoarve, libastusin veel viimast korda, panin poolspakaadi maha ja jont-jont tundi :)

Ja autod olid ka jääga kaetud, jube kummaline vaatepilt... Eriti need, millelt jää suurte latakatena maha hakkas kooruma nagu nahk...

Lahe kliima.

Tagasi reaalsuses

Täna jõudsin linna tagasi. Maha jäi hulk raamatuid, moosi ja mõtteid. Mitte just selles järjekorras, eks. Mõned pildid möödunud nädalast panin ka. Ehk nagu näha, siis meie jõulude läbivaks teemaks olid haldjad ja printsessid. See tähendab kogu kupatust roosa kleidikese ja tiibadega (!!!), võlukeppi ei tohi loomulikult mainimata jätta. Sinna juurde kolmed kastanjetid ning neli Lottet, kes pidevalt kaotsi läksid või ebasobival hetkel, kas a) 1. korrusel, b) 2. korrusel, c) kotis või d) teadmata asukohas viibisid. Lapsed rokkisid täiega nagu nende vanemadki.

Sain kingituseks raamatuid - juhuu! Veel elulugusid, mida ma hakkan lugema kunagi ülejärgmisel nädalal, sest sel nädalal on kavas kirjutada, pidutseda, võistelda. Just selles järjekorras: ei mingit pidu enne kui ettekanne tehtud (ehk siis Toscaana ettekanne muutub olemasolevaks ettekandeks). Loodetavasti on mu stiimul piisav, et kiiresti-kiiresti homme oma kogunenud ja segaseid mõtteid formuleerima hakata.

Kessu juurde!!!

Enne siiski vasakule ära, paremale kirjutama.

Iga kord kui keegi küsib, milleks, kellele ja kas on vaja, jään mõtlema, et võib-olla... Ühesõnaga. Mõtlen, jälle, aga hoian need mõtted endale :)

Mõtlemise ajal tuli talv. Tuisk on viiendat päeva, kui tsiteerida klassikuid. Päris armas on hommikuti läbi lume tööle minna. Eile, tõsi küll, oli juba 6 kraadi külma ning siis jalgsi linna minna ei olnud eriti armas. Njah. Täna käkerdasin Kuutsemäel. Remargi mõttes: käkerdamine on sõltuvust tekitav.

Kuuse Lemps avab hooaja

Üle mitme-setme talve veedan oma laupäeva koos suusavõistlusega. Kuuse Lemps kommenteerib Beitostöleni MK etappi. Juba jõudis ta rääkida sellest, kuidas Kesk-Euroopa kommentaatoritel juhtub see, et enne starti kui ülekanne on juba alanud, on eetris vaikus, sest neil pole midagi öelda. Noh. Kuuse Lempsil on koos sõbraga alati midagi öelda. Jeesus. Ma tean juba isegi seda, kuidas nad vesi-õhk meetodil kunstlund on tootnud ning dekoratsioonilund tundide kaupa ootasid. Usute või mitte, kuid 20 minuti jooksul pole võistlusest küll midagi räägitud, on mainitud Mae Jaaku, kellel jälle mingi joping hemoglobiiniga ning Norra rahvuslikku gruppi, kuid see on ka kõik.

Kõlab uskumatult? Ei, see on Kuuse Lemps, kes avas teletalve hooaja. Nüüd kenasse kevadesse märkustega: "Tema kena liidriaeg püsib... Ja püsib ka hiljem... /.../ Mis on siis vahepeal stardis juhtunud? Siit on läinud hulk mehi, kes endast midagi ei kujuta."

******
Aga muidu on harilik laupäev. Või siiski mitte? Magasin 12 tundi järjest, jube hea oli. Pea küll tuikas ülemagamisest, aga ma iga kell kordaks seda, sest uni on ikka väga magus. Homme ehk jälle :P

******
Eile alustasime Käshi sünkari tähistamist. Kahetunnise kiirkoristusega :) Pole ammu sellise kiirusega kogu maja ära koristanud, sh dushar ja köök. Noh, me oleme kiired Käshiga, kui ikka väga vaja, kahju, et meil sagedamini vajadust ei tekki. Mitte et meil must oleks, oh ei, aga kui koer ajab 24 hashi karva ning põeb kõhulahtisust ja põiepidamatust, siis peaks vist iga päev koristama. Ei, me ei ela s... sees, aga vahel väike s... ikka. Ühesõnaga. Koristasime, sõime rummikooki, jõime veini ja vaatasime "Ruudit". Väga armas film. Ainult et pisikese Saaremaa tüdruku hääl mulle küll ei meeldinud. Pidi endast saare murrakut kujutama, aga ma ei tea, kummaline oli ja saarlastest kaugel. See selleks. Igatahes oli väga südamlik film, usun. Usun, et raamat on veel armsam. Muide, raamatutest rääkides. Ostsin eile Lea Tormise "Teatrimälu". Käisin Käshile kingitust ostmas ja ühtlasi ostsin ühe osa Kessu jõulukingist ära (oi, ma olen ikka leidlik küll!) ning inimlik kadedus pani endale ka raamatut ostma :) Kuigi ma lubasin endale, et enne riiuli hankimist ei osta ühtki...

Jäine mõrv

Vanemuises Leino Rei "Jäine mõrv". Täiesti harilik mõrvamüsteerium, kus pole mõrva ega müsteeriumit. Hannes Kaljujärv, Jaan Rekkor, Eva Klemets ja Riho Kütsar mängisid. Kavakohaselt oleks pidanud üks tegelane veel olema, aga ma küll teda seal ei näinud. Koduka andmetel aga on naisosalised eraldet sõnaga "või". Nii et võib-olla ei pidanud Hilje Murelit olema (parem kah!).

Paar tähelepanekut. Hannes puterdas terve 1. vaatuse. Ei tea, kas käis see joodiku rolli juurde või mis, aga mind kohutavalt häiris see. Teises vaatuses ma seda enam ei täheldanud (võib-olla seetõttu, et teise vaatuse esimsed 15-20 minutit olid nii kuradi igavad, et ma hakkasin lõuad laiali haigutama ning tukk tuli peale; pärast seda muidugi hakati kenasti rebima, nii et lõppkokkuvõttes jäi kõik tasakaalu). Muide, Eva Klemets on ühe mu lapsevanemaga väga sarnane - võiks öelda, et lausa hirmutav sarnasus :D Riho Kütsaril oli jälle politseiniku roll (nt "Hüppajates" oli ka), mis siis et tegelikult oli ta näitleja, kes mängis politseinikku... Ja kujunduse kohta nii palju, et väikese maja võimalused on ikka rämedalt piiratud... Rõdu meenutas otseselt "Lendas üle käopesa" etendust, aga egas muul moel olekski võimalik seda markeerida. Mööbel oli uus - Käsh uuris, kas seda ostetakse igaks etenduseks... Ilmselt siiski laenasid kokku :) Hannese kingi olime varem näinud - K.-ke tegi selle märkuse ning isegi panin sama asja tähele. Velvetid olid kah alles eelmisel või sel hooajal mingis tükis kasutusel :) Ühesõnaga detaililaks. Sellest ma pikemalt ei räägi, et Kütsar käibki sama kostüümiga kogu aeg :D

Ahjaa. Kujunduse kohta veel nii palju, et Hitchcocki pisike metalselt läikiv büst oli riilulil, kaks postrit seinal, kahtlustan, et ühel oli naine, kellele nuga kõhtu oli löödud, teine kujutas mingi filmi võtteid. Tjah. Ma nüüd ei taha iriseda, aga see kirjutuslaud ning kaks tooli, mis laval 1. vaatuse alguses kasutusel olid, varjasid väga oluliselt minu vaadet. Ma lihtsalt ei näinud, mis näitlejad tegid põrandal olles. See selleks. Ise olen süüdi, oleksin ju võinud rõdult etendust vaadata.

Ei viitsi pikemalt kirjutada. Suhteliselt... Deja vu oli pidevalt. Käsh arvas, et krimikirjanike lood ongi sellised. Võib-olla ongi. Mulle tulid mingis flashid silme ette, ma ei tea, võib-olla olen filmi näinud, ei tea. Lavastus meenutas neid lavastusi, mida väikeses majas olen vaadanud viimaste aastate jooksul. See siis tähendabki seda, et maja dikteerib ette, mida ja kuidas mängitakse ning mis vaataja seisukohalt - ja ma olen just nimelt vaataja! - oluline, see dikteerib, mida ja kuidas vaadatakse ja vastu võetakse. Seekord siis noomoodi ("Ajujahti" meenutas ka veel :D).

******

A muidu on harilik.

Väsimus, väsimus, väsimus. Kiire, kiire, kiire. Energiat on üllatavalt palju. Kilosid ka :P Nädalavahetusel tahan nii väga maale, kuigi tean, et see väsitab veel hullemini, kilodki kogunevad seal kergemalt. Mis teha, onju, aga tahan.

Järgmisel nädalavahetusel ilmselt Tallinnasse, nii et jah... Järgmisel nädalal peaksin Pärnus olema, aga seegi pole veel lõpuni selge (olen jõudnud vihastada, ümeber mõelda, veel kord ümber mõelda, tüdineda, käega lüüa), praegu olen äraootaval seisukohal.

Eile oli ilge migreenihoog... Jõudsin tööle ja tundsin, et nutt tahab peale tulla. Võtsin peoga tablette sisse ning juba 4. tunni lõpus oli suhteliselt kena olla. Siis võtsin igaks juhuks veel paar tablakat ning sain isegi trennis kenasti olla (see oli muide väga mõttetu trenn, ma ei tundnud, et oleksin sentimeetritki treenunud!)

Vasakule ära (dušar ja voodi).

Tüütu!!!

Teadupoolest GoBus muutis ei-tea-mis-põhjusel 29. oktoobril linnaliinikate aegu. Täiesti salaja tegid seda, sest isegi mina, kes ma igapäevaselt olen Eesti ja kodulinna uudistega reeglina kursis, olin teadmatuses. See selleks. Trinzu ükskord hoiatas mind, et asi on muudetud, nii et eile öösel lõpetades kõik oma tegemised, kontrollisin, et millas siis tööle saab. Nojah. Kuna minu liinilt on busse maha rapitud - ikka üle tunni 1 buss vähemaks - siis valisin mingi lollikindla variandi.

Arvake ära! Seda bussi ei tulnud või väljus ta peatusest 4 minutit enne õiget aega. Ma ootasin ja ootasin ja ootasin ja ootasin ja ootasin. Kas ma mainisin, et õues oli KURADI KÜLM? Pool tundi passida ja loota, et buss tuleb... Ja siis ühel hetkel oled juba pöialt hoidmas, et järgmine buss tuleks õigeaegselt, sest kui see hilineks kas või 3 minutit, siis hilineksid tööle. Rääkimata sellest, et hommikused plaanid läksid kõik vett vedama.

Buss tuli. 3 minutit varem. Ja siis kesklinna jõudes ootas bussijuht selle 3 minutit kenasti täis.
Ma jõudsin täna tööle 2 minutit enne kella helisemist. Pea tuikas-tuikas-tuikas, tagumik ja jalad ajasid pinde välja, sest need olid külmavõetud.

Ja ennist lugesin ajalehest, et 11. detsembri õhtul kella üheksast alustavad bussijuhid streiki, kui neile 45 krooni tunnist miinimumtasu ei maksta. Mismõttes???

Lumi sajab italicus

Sadas jah esimene selleaastane lumi maha. Kell 12 ärgates avastasin. 4 ajal õuest õunapuu alt õunu tuues pidin neid lume seest välja kaevama, näpuotsad jäätusid hetkega. Püksisäärtele kleepusid räitsakad, mille kohe unustasin. Toas kükitades sulasid need pükste külge, villased sokid said koemustrisse veepiisad.

Siiani sajab. Räästad tilguvad. Lumetõrje auto-traktor-massssiiin on juba mitu kärarikast ringi teinud. Laternavalgel aga on näha helveste kiire langemine. Mitte kunagi otse, vaid ikka kusagilt kuidagi viltustena. Lumi sajab italicus. Ülemine ots pisut ettepoole kaldus ning alumine veidi justkui reas mahajäänuna järele venimas. Ma kirjutan irl-is ka italicus. Kogu elu on italicus.

Ikka põnevam kui see tavaline nimetu kiri, bold või underline.

Tee on rida, laternapost äärejoon ning lumehelbed üksikud tähed, mis moodustavad sõnu. Lakkamatu sadu kirjutab kiiresti-kiiresti hooletult lauseid, lükib neid üksteise kõrvale, vahel üht-teist maha kriipsutades, siis kiiresti üle kritseldades.

Talv.