Kolm

Kolm päeva olen sel aastal tööl olnud. Kolmel õhtul olen hommikust äratust plaanitust varasemaks pannud, ikka viie minuti kaupa. Kolmel hommikul olen kolm minutit tööle hiljaks jäänud, sisenenud koos 1-3 kolleegiga. Kolme tööpäeva hakul olen olnud lootusrikas ja teotahteline, olen planeerinud, et jõuan ja teen. Kolmel õhtul olen mitmeid tunde pärast ametliku tööaja lõppu seadnud sammud kodu poole ja mõelnud, kuhu mu entusiasm on kadunud. Kolmel lumisel hommikul on mulle vastu tulnud üks habemega mees, kes sikutab enda järel kelku umbes 3-4-aastase lapsega. Ja kõigil neil hommikul on kelgul istuv laps Toomel kahelt poolt kelku kahe käega lund kokku riisunud ja kahe suu poolega sisse söönud.

Täna on kolmapäev. Stampkujund talviselt vaheajalt: kolm töökava on teha. Aega on vähem kui kolm päeva ja rohkem kui kolm tundi.

Koolis on teha kolm eksamit. Kooli on sel kuul kolmel korral.

Tantsupeo ülevaatuseni on kolm nädalat, õppida on kolm tantsu. Trennid kestavad kolm tundi.

Raadio 2 aastahitt on jõudnud kolmanda kohani. Pooleli on kolmas selle aasta raamat. Söödud on kolmandik kolmesajagrammisest pähklipakist. Kolm kodulooma jõllitab mind, kolm suud ammuli, ootamas, et liha ja krõpsud sinna sisse hüppaks.

Kolmekesi tuleb kolm venda präänikutemaalt, kolmas on see lollikene.

P.S. Homme ei ole 33. Sinna on veel natsa aega. Aga muidu saan ma sama vanaks, kui oli mu emps, kui mina sündisin. Ma pole kolmas laps peres. Kui tuleb 33, ma ütlen. Ausalt. Kui tulevad kolmikutemaalt tüübid, siis ütlen ka. Ausalt.