Tulin linnast. Vol1 ja vol 2

Olin jälle raamatukogus, kodutöö vajab tegemist. Istusin kohe koridori, sest mõtlesin, et tahan küpsiseid süüa, aga keegi eriliselt õel inimene oli asetanud söömist keelavad voldiku mu silmade ulatusse, nii et esialgu sööma ei hakanud. Mängisin Farmville´i ja korrastasin mõtteid. Lõpuks võtsine end kokku ja läksin lugemissaali raamatuid otsima. Leidsin terve hulga. Nägin üht kursakaaslast, kes ka ponnistas, aga alles eelmise kallal. Muidugi tuli kurioosiumina välja, et olin ise pisut üle pingutanud (nii kümne leheküljega või nii), aga see selleks. Võtsin raamatud, läksin koridori tagasi, sõin küpsised ja tulin tulema. Ise mõttes konstrueerides järjekordseid lubadusi, millal ja kuidas kodutöö ise end valmis kirjutab.

Pidin Lutsu raamatukogusse ühe raamatu viima, seega liikusin pooljoostes. Võib ainult ette kujutada minu jahmatust, kui äkitselt Raekoja platsil endakõrgust lumehunnikut nägin. Lamas seal teine nagu mõni eelajalooline loomake. Kaarsilla-poolses otsas oli teine veel.

Naljakas.

Minu meelest on viimased neli päeva lakkamatult vihma sadanud.

******

Kunagi eelmisel nädalal ärkasin hommikul naljaka tundega. Midagi justkui oli juhtunud. Oligi. Lumi oli maas. Mitte üks-kaks helvest või puudervalge kogusekene, vaid paks lumi, millest ärkamisjärgsel ajal vaid paari auto rattad jäljerea olid teinud. Valgem oli. Ausalt.

Aga õueväravast välja minnes sain aru oma väikesest möödapanekust. Lumi oli märg. Raske ja vesine. Astusin sammu ja vajusin mingisse püdelasse olusesse. Ei lasknud ennast häirida - ikkagi lumi, ilus ja valge.

Enne kodutänava algust taipasin, et õigeks ajaks ning kuiva jalaga tööle ei jõua. Ei jõudnudki.

Juuksed tilkusid, saapad lirtsusid ja teksad liibusid kenasti ümber külmetavate põlvede, kui tööle jõudsin.

Nüüd ma siis tean, miks ma seal vahetusriideid hoian. Viigipükse, kampsunit, T-särki, sokke-sukki, kingi, salle, sellikut.

******

Tagasi jajah-maale. Tänane teema on täiskasvanuna koolitumine.

Peaks ju biiti tabama küll?