Hooli, hooli...

Nädalavahetusel käisin koolis. Või noh, mis nädalavahetus see neljapäev-reede-laupäev-pühapäev ikka nii väga on. Nii et siis eelmisest nädalast pool veetsin koolis, aga mitte õpetades, vaid hoopis õppides. Ma ei hakka midagi ausalt ära rääkima, nendin vaid fakti, et kevadel kuklasse siginenud mõte, mille kord ka, köh-köh... purjuspäi välja ütlesin, tuli teoks teha ning mõeldud-mõeldud-üheksa-korda-mõõdetud-ja-lõpuks-lõigatud-otsus sai tehtud.

Seega antakse võimalusi. Teisi. Oma esimese armastuse ma siiski hülgasin. Teise ja kolmanda ka. Nii et uued tuuled, kuigi ilmselgelt vist äraarvatavad ning ilmselged (like daaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa).

Iseenesest oli huvitav. Mõtteid tekkis. Selliseid ajurakke liigutavaid, sabakonti kangestavaid, kurku nöörivaid, kõrvu lukustavaid, haigutama ajavaid, kihelust tekitavaid, nihelust tekitavaid, naeru ja mühatamist esile kutsuvaid.

Kui ma viilima hakkan, siis võib mind virtuaalsete kividega loopida.