Rutiinifriik raamatukogus
Argipäev on väsitav, rutiin tambib, aga samas on tervitatav. Kui sellest kõrvalekaldumine kas või kõne alla tuleb, tahab paanika maha murda.
Tõestan väidet. Lutsu raamatukogus oli 2. korrusel oli ukse lähedal riiul, millel oli viimasel ajal ilmunud eesti ilukirjandus. Paar viimast aastat olen sealt kummalisevõitu, ent põnevat ja intrigeerivat lugemist koju tarinud. Võiks öelda, et uuema eesti ilukirjandusega olengi seetõttu kursis, et selle riiuli ees tunde kükitanud olen. Kui ma viimati rampsi läksin, avastasin ma vanast tuttavast kohast ulmekirjanduse. Kohe terve riiuli. Kergelt kattusin külma higiga, kuid astusin paar sammu edasi siiski. Selgus, et sealgi oli kõik tavapärasest erinev. Ja siis läksin saali poole ning nägin, et kohustusliku kirjanduse riiuli asemel laiutab miski muu, mis pole kohusutusliku kirjanduse lõhnagagi. Kuulsin, kuidas üks proua küsis, kas ajaviiteromaane enam rampsis polegi, ta juhatati kuskile saali sügavustesse. Saanud innustust, küsisin, kus see riiul on, mis muidu ukse vastas oli. Vastuseks sain, et seda riiulit pole enam, kuna nad jagasid alfabeedi alusel raamatud laiali ning kõige uuemaid saab ju nendes püstriiulites eksponeerida. Ma ei taha nüüd midagi halvasti öelda, aga noh. Selles mõttes, et kaasaegsele kirjandusele tehti karuteene. Tõsiselt. Ma never ever ei lähe ise alfabeedi alusel otsima Afanasjevit, Juurt, Leeri ja sadat muud tegijat, kes mulle muidu näppu on sattunud. Või polegi need laenutamist väärt? Ühesõnaga. Ma sain tõelise paanikahoo, koos kurku tulvavate pisarate, peavalu ja muu sarnasega. Õnneks sain oma ühe pimesi rabatud raamatu kätte ning tormasin trepist alla, samal ajal pisaraid neelates ning kehale korraldusi jagades, et mitte keset rampsi pillima kukkuda.
Kas moraal on see, et vana kord peaks tagasi tulema või hoopis see, et ma ei ole paanikast üle saanud või hoopis, et kõik on m...d ja mina olen ainus tark, ma veel ei tea. Küllap ma ühel hetkel välja mõtlen. Või hoopis laagerdub see teema koos teiste samalaadsetega kuskile minevikku, kust seda millegagi hiljem kokku riisuda ei anna.
Muidu. Õpside päev. Kurb ja peavaluline. Mõtlesin oma kõige-kõigematele õpsidele, mõnega sai isegi päeva koos veeta, teistele saatsin telefonitsi ja mõttes häid soove. Loodan, et nad said need kätte :D
Tõestan väidet. Lutsu raamatukogus oli 2. korrusel oli ukse lähedal riiul, millel oli viimasel ajal ilmunud eesti ilukirjandus. Paar viimast aastat olen sealt kummalisevõitu, ent põnevat ja intrigeerivat lugemist koju tarinud. Võiks öelda, et uuema eesti ilukirjandusega olengi seetõttu kursis, et selle riiuli ees tunde kükitanud olen. Kui ma viimati rampsi läksin, avastasin ma vanast tuttavast kohast ulmekirjanduse. Kohe terve riiuli. Kergelt kattusin külma higiga, kuid astusin paar sammu edasi siiski. Selgus, et sealgi oli kõik tavapärasest erinev. Ja siis läksin saali poole ning nägin, et kohustusliku kirjanduse riiuli asemel laiutab miski muu, mis pole kohusutusliku kirjanduse lõhnagagi. Kuulsin, kuidas üks proua küsis, kas ajaviiteromaane enam rampsis polegi, ta juhatati kuskile saali sügavustesse. Saanud innustust, küsisin, kus see riiul on, mis muidu ukse vastas oli. Vastuseks sain, et seda riiulit pole enam, kuna nad jagasid alfabeedi alusel raamatud laiali ning kõige uuemaid saab ju nendes püstriiulites eksponeerida. Ma ei taha nüüd midagi halvasti öelda, aga noh. Selles mõttes, et kaasaegsele kirjandusele tehti karuteene. Tõsiselt. Ma never ever ei lähe ise alfabeedi alusel otsima Afanasjevit, Juurt, Leeri ja sadat muud tegijat, kes mulle muidu näppu on sattunud. Või polegi need laenutamist väärt? Ühesõnaga. Ma sain tõelise paanikahoo, koos kurku tulvavate pisarate, peavalu ja muu sarnasega. Õnneks sain oma ühe pimesi rabatud raamatu kätte ning tormasin trepist alla, samal ajal pisaraid neelates ning kehale korraldusi jagades, et mitte keset rampsi pillima kukkuda.
Kas moraal on see, et vana kord peaks tagasi tulema või hoopis see, et ma ei ole paanikast üle saanud või hoopis, et kõik on m...d ja mina olen ainus tark, ma veel ei tea. Küllap ma ühel hetkel välja mõtlen. Või hoopis laagerdub see teema koos teiste samalaadsetega kuskile minevikku, kust seda millegagi hiljem kokku riisuda ei anna.
Muidu. Õpside päev. Kurb ja peavaluline. Mõtlesin oma kõige-kõigematele õpsidele, mõnega sai isegi päeva koos veeta, teistele saatsin telefonitsi ja mõttes häid soove. Loodan, et nad said need kätte :D
Sildid: idiootsed lood käitlemisest, Kiiksud, lugeja sünd, Tartus juhtub
Kirjutas Kriux kell 9:25 PM
Nojah, never ever :-) Mina olen jälle see, kes saab paanikahoo kui peab raamatut, mille olemasolu kataloog näitab, otsima riiulite vahel kolmest-neljast kohast 1) üldalfabeet, seal pole, 2) siis vaatasin läbi sarjade riiulid, seal ka pole -- no ok, ehk pole nii tähtis sari 3) järsku on vahepeal muutunud koolikirjanduseks? - ei ei, siin ka pole 4) kaotan lootuse ja lähen kolleegilt küsima -- see teeb läbi sama rea ja ütleb - no uue kirjanduse riiul on veel -- ja heureka! seal ta mind ootaski. Ühesõnaga, ümberkorraldused on alati ilged, aga minu kindel usk on, ramps peab olema nii seatud, et kui ei taha, ei tülita ja ikkagi leian üles. Ja süü selles never-everis võtan vabalt enda pääle --