Hambaarstindusest

Ma arvan, et olen aastate jooksul teinud mõned märkmed arstide kohta. Meditsiin ja haridus on teadupoolest teemad, kus kõik on eksperdid. Ega minagi erand ole. Ilmselgelt olen elu jooksul kõige rohkem kokku puutunud hambaarstidega. Arvata on, et ikka vajadusest, mitte vabast valikust ja rõõmsast meelest. Esimesed üksi läbi alevi käimisedki on seotud just hambaarsti kabineti külastamisega. Ema-isa polnud just sel ajal seal tavapärased külalised, vaid pigem korjasid kodus oma pärast sõjaaegsete tüüpilisi lagunevaid hambakontse kraanikausist kokku. Igatahes said nad sina-peale said kogu selle värgiga alles umbes kümmekond aastat tagasi, prioriteedid siiski muutusid nii palju, et said kenasti proteesid muretsetud :D

Noh, selleks, et mind ei tabaks proteesisaatus varsti-varsti, võtan ma end aeg-ajalt kokku ja lähen hambaarsti juurde. Vaesed arstid, ütlen ma. Miks? Nimelt olen ma üsna tülikas patsient: ma ei luba teha ühtki liigutust oma suus süstita, süsti saades hoian kõik lihased nii pingul, et nõel ei taha sisse minna, tuimestuse mõjudes ei suuda ma enam suud lahti hoida, rääkimata pidevalt nirisevast ilast, mida kõik kohad täis on. Ja vaatamata dkogu pikale ettevalmistusele jooksevad tavaliselt mul silmanurgast pisarad ning ninast tatti ka veel. Seega pärast iga pikemat tretti vahetan ma arsti. Ausalt. Põhjuseid on erinevaid, alates sellest, et mulle ei meeldinud, kui minu kooli õpilased mulle kurku vahtisid ja lõpetades sellega, et mulle ei meeldinud arsti patroneeriv-mammalik-samas-hukkamõistev kädistamine teemal, et naised peavad valu kannatama (mai äss nad peavad).

Kogu selle jutuga tahan ma selleni jõuda, et olen terve suve ja nüüd jupi sügisest regulaarselt arstil käinud, parandanud, vahetanud, lihvinud, kannatanud, nutnud, naernud. Ei, valmis pole veel, kuigi mingisugune lootuskiir on tekkimas (selle tähistamiseks sõin just ära 100 grammi šokolaadi, ei tea, kas piparmündimaitseline täidis on piisavalt hea ettekääne?). Täna õnnestus mul teha arsti juures midagi, mida ma seni veel teinud ei ole. Uskuge, ma olen seal kõike teinud, alates hammustamisest, puuri keelde saamisest, minestamisest, vati neelamisest ja muust taolisest tavapärasema higistamiseni nii et tool on ligemärg, kui sealt tõusen (siiralt loodan, et arsti ei arvanud, et ma püksi lasin)). Niisiis päeva tegu: hambaarsti toolis magamine ajal, mil arst ja assistent mõlemad käsipidi suus ringi kruiisivad.

Enesekaitseks võin öelda, et ma olin üleni hirmuhigiga kaetud ning seetõttu oli mul väga külm, kohe nii väga, et ma ei suutnud käsi-jalgu liigutada. Üritasin end nähtamatuks mõelda, aga ei õnnestunud.

Moraal: ka kõige ebamugavam olukord võib ühel hetkel mugav tunduda.

Eesti ilma taustal on hambaarsti kabinetis kükitamine ikka suhteliselt lihtne jalutuskäik, piknik, noh :D

P.S. Mul on väga hea hambaarst. Veidra nimega, aga noh, kõik mu lugematud hambaarstid on seda olnud.

P.P.S. Maxiimast saab soodsa hinnaga Sensodyne´i :P