Koidulast vol 1
Vanim teatrivõlg, mida kustutada...
9. aprillil 2010. aastal mängis Vanemuise teater viimast korda Loone Otsa rääkimata lugu kolmes vaatuses ehk siis Ain Mäeotsa lavastatud "Koidula veri". Erinevate asjaolude kokkusattumise tulemusel lugesin käesoleva lavastuse teksti e osaraamatut juba siis, kui asi oli lavaproovideni jõudnud ehk siis kunagi 2008. aasta märtsis või aprillis või kuskil seal kandis. Avastasin lugemisel ridamisi assotsiatsioone, naersin omaette ja arvan, et märkisin annaalidessegi üles, et on kivirähklikku kavalust ja kivastiklikku vingerpussi, aga võrreldes kahe vanameistrist klassikuga (:P) jättis Ots pisut vannapiiliku mulje. Lisaks põhjalikule tekstiga tutvumisele, taas asjaolude kokkusattumuse tagajärjel lugesin läbi ka kõik selle lavastuse kajastused, omandasin pisut siseinfot vaataja(te)lt-tegijatelt. Just vaatasin üht kunagist faili, kus on kirjas, et esikas oli 11. mail, ometi on kavalehel kirjas 11. aprill. Imelik.
Igatahes oli selle lavastuse eellugu minu jaoks koletumalt pikk, nagu ka vaatama mineku saaga, mis algas kuskilt sealt kontrolletenduse ajast, mis mulle ei sobinud ja kestis üha edasi, viies selleni, et ma ostsin sellele vist kaks korda pileteid ja olin sunnitud ka kaks korda mitte minema... Ei saanud ühesõnaga pihta enne, kui välja kuulutati viimane etendus ja siis ei olnud enam kuskile lükata, tuli minna.
Istusin mina suure maja rõdule - elu s...m pilet üldse. Kolisin kohe vasakusse looži, sest saalis oli väga palju kooliõpilasi ja kuna enne etendust kostis rõdult venekeelset juttu ning maja ees olid ekskursioonibussid, otsustasin ellimineerida kõik segavad faktorid. Õnnestus. Selles mõttes, et oli hetki, kus ma südamest naersin, hetki, kus ma suutsin leppida näitlejate veidrustega, hetki, kus ma suutsin ignoreerida müüdi lõhkumise müüti. Mõnes mõttes tuli pikk ooteaeg isegi kasuks: olen selle aja jooksul Lydiat kehastanud Ragne Pekarevi nn omaks võtta, on rolle, milles teda on olnud huvitav vaadata, seega said minu jaoks need hiljem tehtud rollid ning nendest tekkinud positiivne taust määravaks ning Lydiagi tundus hea. Mu vaimusilmas oli kirjelduste-juttude-kriitika põhjal märatsev hull kirjaneitsi, kuid üllatusega nägin laval selle asemel elusat Koidulat. Hea küll, oli liiga eksalteeritud, kuid temast oli võimalik aru saada. Mõningane tormlemine tuli noorele tegijale isegi kasuks. (Ilmselgelt kirjutan ma seda juttu Koidulast praegu Marie Underi mälestuste taustal ning mõõdan Koidulatki Underi mõõdupuuga, st viiskümmend-sada aastat hilisema ning liberaalsema mõõdupuuga.) Pekarevi Koidula ja Sepa Aleksander ei moodustanud just eriti usutavat paari, aga nii see vist mõeldud oligi - ebatõenäolisus muutis asja uskumatust uskumatumaks :P Nii et hakka või uskuma. Sepaga on see lugu, mis mitme teisegi osatäitjaga - Jonas, Barabanštšikova, Taalmaa, Karmazina jt - nimelt oli ta mitmes rollis. Kavalehel on terve lehekülg tegelaste loetelu, kuid erinevaid osatäitjaid on tegelikult kolmandiku lehekülje jagu. Nii et teatud taotluslikud paralleelid ja osundused tekkisid nendest erinevatest rollidestki. Vaid Koidulal ja Jannsenil ehk siis Pekarevil ja Rein Pakul polnud mitut rolli. Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kas ja milleks Pakk lavastusse integreeriti, sellele on Mäeots ise korduvalt tähelepanu juhtinud ning nüüd, kaks aastat pärast antud esikat on Paku ülesastumised teatrilaval ju juba üsna tavalised ning ülse mitte ootamatud. Kui ma praegu nähtud etendusele tagasi mõtlen, siis kerkivad silme ette teatud fläshid: kindlasti hetk, mil Harry (Jonas) toob Lydiale oma kuue, hetk, kus Lydia isa juhendamisel lehte kirjutab, hetk, kus Jakobson (Jonas) ohib, kui kuulsusetu ta on (come on ei saa ju olla, et ma ainsana naersin südamest, sest silme ette kerkis üks teine kuulsusetu kangelane, kellele pakuti väikese kehastumise eest kümme korda rohkem kuulsust?!), hetk, kus ohrankamehed (Lumiste) Jannsenile raha pakuvad, hetk, kus Michelson (Kütsar) näitab, et ta ei ole vastik kurjategija, kes eestlastelt kirjaneitsi varastas, vaid armastav mees. Loomulikult Kreutzwaldi (Lumiste) ja proua Kreutzwaldi (Jääger) kodune "idüll", sest Merca ju ikka peab nalja tegema. Ja see, et vaatajad naeravad iga kord, kui Ott Sepp lavale ilmub, on vist Vanemuises suhteliselt tavaline, olgu seal nalja siis või mitte (kellele ei meeldiks OS?).
Ilmselgelt ei suuda ma jäädvustada kõike, mida kolm kuud tagasi nägin, meeleolu vist enda jaoks siiski. Üllatav oli. Noh. Parem, kui ma arvasin, aga mitte selline kullatükikene, nagu võis oletada (samas sisejutud on ju alati sisejutud ja siis tunduvad asjad hoopis põrutavamad ;D) Tonaalsus muudkui tõusis ning kohati jandikski kippunud lugu tõsteti finaalis kohe väga suurtesse kõrgustesse ehk siis näidati arhiivikaadreid sellest, kuidas Koidula põrm pärast Suurt Isamaasõda Kroonlinnast Tallinnase toodi ning suurte austusavalduste saatel mulda sängitati. Jah, ma olen Koidula haual käinud, mäletan isegi seda esimese korra tunnet, kuigi siis ma ilmselgelt kogu seda ümbersängitamise jmt lugu ei teadnud.
Koidula müüt lausa kutsub enda kallal nokitsema, küüned hakkavad iga natukese aja tagant kellelgi sügelema ning siis tuleb midagi uut. Mõnikord vana (!) ja äraproovitud, kindlakskujunenud ja rahulikus kaanonis, mõnikord uues ja ennenägematus vormis. Nii kummaline kui see ka pole, siis Koidulast kirjutatud lugudele annab mõõtme aeg. Vahel on head ajad ja vahel halvad. Ja selle põhjal tulevad ka hinnangud tegijatele-vaevanägijatele.
Banaalselt ja üldse mitte nii nagu koolis õpetati: täitsa ok asi oli ja ma saan aru, miks see kahe aastaga suure maja lavalt kadus. Vastus peitus sõnas "suure". See ei ole nimelt suure lava tükk, mis siis, et Koidula on suurkuju ja ülejäänud rahvuslik ärkamine, mis Otsa tükki kokku aetud on ju ka suur-suur-suurejooneline. See on see, millele ma juba etenduse vaatamise ajal mõtlesin: miks kuradi pärast pidi Mäeots selle suures majas tegema? Ükskõik kus mujal oleks parem olnud... Sest suur maja ja suur lava on... nii kuradi suur. Peab olema ikka asju millega seda täita ning tänase Tartu kontekstis on neid asju na vähe. Isegi Undil ei õnnestunud alati. Mis me siis Mäeotsast räägime. (Jõudsin lõpuks oma lemmikteemani... Sel ajal, kui esikas oli, olin ma veendunud AM vastane, keda ei suutnud mitte ükski argument veenda tema headuses, isegi kui ma olin sunnitud nõustuma, et "Elling" oli kuradi hea lavastus ja "Mägede iluduskuninganna" oli ka s...ks hea ning "Mesimees" samast kategooriast eelnimetatutega.) Nüüd ma enam nii kuri ei ole. Või. Noh. Mulle nii väga ei lähe korda, ma ei tunne mingit kohustust ennast või kedagi teist veenda.
Ja see pole veel kogu Koidula. There´s more, aga selleks ma pean ennast jälle ükskord kokku võtma. Igatahes aprilli võlg on nüüd kaelast ära, mai ja juuni etenduste omad veel :)
Grafomaan.
9. aprillil 2010. aastal mängis Vanemuise teater viimast korda Loone Otsa rääkimata lugu kolmes vaatuses ehk siis Ain Mäeotsa lavastatud "Koidula veri". Erinevate asjaolude kokkusattumise tulemusel lugesin käesoleva lavastuse teksti e osaraamatut juba siis, kui asi oli lavaproovideni jõudnud ehk siis kunagi 2008. aasta märtsis või aprillis või kuskil seal kandis. Avastasin lugemisel ridamisi assotsiatsioone, naersin omaette ja arvan, et märkisin annaalidessegi üles, et on kivirähklikku kavalust ja kivastiklikku vingerpussi, aga võrreldes kahe vanameistrist klassikuga (:P) jättis Ots pisut vannapiiliku mulje. Lisaks põhjalikule tekstiga tutvumisele, taas asjaolude kokkusattumuse tagajärjel lugesin läbi ka kõik selle lavastuse kajastused, omandasin pisut siseinfot vaataja(te)lt-tegijatelt. Just vaatasin üht kunagist faili, kus on kirjas, et esikas oli 11. mail, ometi on kavalehel kirjas 11. aprill. Imelik.
Igatahes oli selle lavastuse eellugu minu jaoks koletumalt pikk, nagu ka vaatama mineku saaga, mis algas kuskilt sealt kontrolletenduse ajast, mis mulle ei sobinud ja kestis üha edasi, viies selleni, et ma ostsin sellele vist kaks korda pileteid ja olin sunnitud ka kaks korda mitte minema... Ei saanud ühesõnaga pihta enne, kui välja kuulutati viimane etendus ja siis ei olnud enam kuskile lükata, tuli minna.
Istusin mina suure maja rõdule - elu s...m pilet üldse. Kolisin kohe vasakusse looži, sest saalis oli väga palju kooliõpilasi ja kuna enne etendust kostis rõdult venekeelset juttu ning maja ees olid ekskursioonibussid, otsustasin ellimineerida kõik segavad faktorid. Õnnestus. Selles mõttes, et oli hetki, kus ma südamest naersin, hetki, kus ma suutsin leppida näitlejate veidrustega, hetki, kus ma suutsin ignoreerida müüdi lõhkumise müüti. Mõnes mõttes tuli pikk ooteaeg isegi kasuks: olen selle aja jooksul Lydiat kehastanud Ragne Pekarevi nn omaks võtta, on rolle, milles teda on olnud huvitav vaadata, seega said minu jaoks need hiljem tehtud rollid ning nendest tekkinud positiivne taust määravaks ning Lydiagi tundus hea. Mu vaimusilmas oli kirjelduste-juttude-kriitika põhjal märatsev hull kirjaneitsi, kuid üllatusega nägin laval selle asemel elusat Koidulat. Hea küll, oli liiga eksalteeritud, kuid temast oli võimalik aru saada. Mõningane tormlemine tuli noorele tegijale isegi kasuks. (Ilmselgelt kirjutan ma seda juttu Koidulast praegu Marie Underi mälestuste taustal ning mõõdan Koidulatki Underi mõõdupuuga, st viiskümmend-sada aastat hilisema ning liberaalsema mõõdupuuga.) Pekarevi Koidula ja Sepa Aleksander ei moodustanud just eriti usutavat paari, aga nii see vist mõeldud oligi - ebatõenäolisus muutis asja uskumatust uskumatumaks :P Nii et hakka või uskuma. Sepaga on see lugu, mis mitme teisegi osatäitjaga - Jonas, Barabanštšikova, Taalmaa, Karmazina jt - nimelt oli ta mitmes rollis. Kavalehel on terve lehekülg tegelaste loetelu, kuid erinevaid osatäitjaid on tegelikult kolmandiku lehekülje jagu. Nii et teatud taotluslikud paralleelid ja osundused tekkisid nendest erinevatest rollidestki. Vaid Koidulal ja Jannsenil ehk siis Pekarevil ja Rein Pakul polnud mitut rolli. Ma ei hakka siin arutlema selle üle, kas ja milleks Pakk lavastusse integreeriti, sellele on Mäeots ise korduvalt tähelepanu juhtinud ning nüüd, kaks aastat pärast antud esikat on Paku ülesastumised teatrilaval ju juba üsna tavalised ning ülse mitte ootamatud. Kui ma praegu nähtud etendusele tagasi mõtlen, siis kerkivad silme ette teatud fläshid: kindlasti hetk, mil Harry (Jonas) toob Lydiale oma kuue, hetk, kus Lydia isa juhendamisel lehte kirjutab, hetk, kus Jakobson (Jonas) ohib, kui kuulsusetu ta on (come on ei saa ju olla, et ma ainsana naersin südamest, sest silme ette kerkis üks teine kuulsusetu kangelane, kellele pakuti väikese kehastumise eest kümme korda rohkem kuulsust?!), hetk, kus ohrankamehed (Lumiste) Jannsenile raha pakuvad, hetk, kus Michelson (Kütsar) näitab, et ta ei ole vastik kurjategija, kes eestlastelt kirjaneitsi varastas, vaid armastav mees. Loomulikult Kreutzwaldi (Lumiste) ja proua Kreutzwaldi (Jääger) kodune "idüll", sest Merca ju ikka peab nalja tegema. Ja see, et vaatajad naeravad iga kord, kui Ott Sepp lavale ilmub, on vist Vanemuises suhteliselt tavaline, olgu seal nalja siis või mitte (kellele ei meeldiks OS?).
Ilmselgelt ei suuda ma jäädvustada kõike, mida kolm kuud tagasi nägin, meeleolu vist enda jaoks siiski. Üllatav oli. Noh. Parem, kui ma arvasin, aga mitte selline kullatükikene, nagu võis oletada (samas sisejutud on ju alati sisejutud ja siis tunduvad asjad hoopis põrutavamad ;D) Tonaalsus muudkui tõusis ning kohati jandikski kippunud lugu tõsteti finaalis kohe väga suurtesse kõrgustesse ehk siis näidati arhiivikaadreid sellest, kuidas Koidula põrm pärast Suurt Isamaasõda Kroonlinnast Tallinnase toodi ning suurte austusavalduste saatel mulda sängitati. Jah, ma olen Koidula haual käinud, mäletan isegi seda esimese korra tunnet, kuigi siis ma ilmselgelt kogu seda ümbersängitamise jmt lugu ei teadnud.
Koidula müüt lausa kutsub enda kallal nokitsema, küüned hakkavad iga natukese aja tagant kellelgi sügelema ning siis tuleb midagi uut. Mõnikord vana (!) ja äraproovitud, kindlakskujunenud ja rahulikus kaanonis, mõnikord uues ja ennenägematus vormis. Nii kummaline kui see ka pole, siis Koidulast kirjutatud lugudele annab mõõtme aeg. Vahel on head ajad ja vahel halvad. Ja selle põhjal tulevad ka hinnangud tegijatele-vaevanägijatele.
Banaalselt ja üldse mitte nii nagu koolis õpetati: täitsa ok asi oli ja ma saan aru, miks see kahe aastaga suure maja lavalt kadus. Vastus peitus sõnas "suure". See ei ole nimelt suure lava tükk, mis siis, et Koidula on suurkuju ja ülejäänud rahvuslik ärkamine, mis Otsa tükki kokku aetud on ju ka suur-suur-suurejooneline. See on see, millele ma juba etenduse vaatamise ajal mõtlesin: miks kuradi pärast pidi Mäeots selle suures majas tegema? Ükskõik kus mujal oleks parem olnud... Sest suur maja ja suur lava on... nii kuradi suur. Peab olema ikka asju millega seda täita ning tänase Tartu kontekstis on neid asju na vähe. Isegi Undil ei õnnestunud alati. Mis me siis Mäeotsast räägime. (Jõudsin lõpuks oma lemmikteemani... Sel ajal, kui esikas oli, olin ma veendunud AM vastane, keda ei suutnud mitte ükski argument veenda tema headuses, isegi kui ma olin sunnitud nõustuma, et "Elling" oli kuradi hea lavastus ja "Mägede iluduskuninganna" oli ka s...ks hea ning "Mesimees" samast kategooriast eelnimetatutega.) Nüüd ma enam nii kuri ei ole. Või. Noh. Mulle nii väga ei lähe korda, ma ei tunne mingit kohustust ennast või kedagi teist veenda.
Ja see pole veel kogu Koidula. There´s more, aga selleks ma pean ennast jälle ükskord kokku võtma. Igatahes aprilli võlg on nüüd kaelast ära, mai ja juuni etenduste omad veel :)
Grafomaan.
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 11:20 PM
