Niuks-niuks. Silmad on rasked, tundub, nagu oleksin paar tundi nutnud. Pole. Pisaraid, ma mõtlen, silmad on kuivad, vaatavad kergelt kõõrdi nagu ikka, kui väsimus peale tuleb.

Kooliaasta muudkui lõppeb, aga pole oma lõppu ikka veel leidnud. Kole väsitav on. Täna mitmel korral tabasin ennast olukorrast, kus ma mingil tingimusel olla ei taha, tundmas midagi, mida ma tunda ei taha, tegemas midagi, mida ma teha ei taha.

Olen õppinud otsima ettekäändeid. Et mitte magada. Et magada. Et puhata. Et mitte puhata. Et trenni mitte teha. Et teha liiga palju ja liiga intensiivselt trenni. Et süüa liiga palju. Et süüa veel rohkem. Et mitte kirjutada. Et mitte lugeda. Et mitte helistada. Et mitte minna. Et jääda.

Võib-olla olen alati osanud ettekäändeid leida, aga pole seda endale teadvustanud. Mine tea.

Melanhoolia ja mingi kräpi enesehaletsus.

Õues ladistab vihma. Ometi on valge ning vaatan iseendale süüdistavalt otsa, kui praegu teki alla ronin, pea padjale panen, lambi kustutan ning silmad sulen.

Missiis.