RE:
Nädalavahetus koos kintsi, pikema tudu, spordi, juutuubi, raamatu ja töödega. Ei usuks, kui ise ei kogeks. Neli ja pool pakki töid on parandatud, nüüd on neli lugemiskontrolli veel parandada, aga kuradi kurat, ma ei mäleta sellest raamatust mitte sõnagi, seega pean enne veel 140 lehekülge Helga Nõud läbi lugema.
Mul on tõsiselt hea meel, et juutuub olemas on, sest muidu oleks tänane päev kohe päris metsas olnud, nüüd vähemalt olen saanud päris mitu korda südamest naerda ("Eesti otsib superstaari", "Kreisiraadio" ja erinevad Jan Uuspõllu klipid). Mnjah. Mitte et lapsed vähem vaimukad oleksid.
Sport oli päris huvitav. Nimelt oli õues mingi ilge torm, alguses tuli pisut rahet ja ma kartsin, et ei tule spordist midagi välja, aga see lõppes sama kiiresti, kui oli alanud. Kõrvekast tagasi tulles tahtis tuul kraavi lükata, täiesti jube oli, rääkimata sellest, et kui see vahepeal liikumissuunale vastu puhus, siis oli tunne, nagu seisaks koha peal või liiguks mingite tibukatega edasi. Olen saanud kolm nädalat järjest väga regulaarselt joosta ning enesetunne on olnud enamasti kena, välja arvatud suure varba valu, mis kahel korral välja on löönud, aga ma pakun, et see on üleväsimusest valus olnud. Nüüd jätsin jooksude vahele kaks päeva ning varbavalust pole hetkel juttugi (on jah uskumatu, kui keegi ütleb, et suur varvas valutab, aga vat selline olukord on olemas). Pigem ohin praegu selja tõttu, mis kahest lamamis-istumis-juutuubipäevast on valusaks jäänud. Viljandisse ikkagi ei saa, mis tähendab, et järvesari jääb sel aastal tegemata. Kevadist poolmaratoni ei ole veel otsustanud, täna end tuules koju pressides mõtles, et pole mõtet minna. Lõin vedelaks ühesõnaga, aga õnneks on pisut aega, et mõelda ning ilmselt otsustan nädala pärast, kui muud jäägitut tähelepanu nõudvad probleemid lahendatud.
(Üritan pidevalt mingeid asju kuskile lükata ja ära unustada, kuid kahjuks see ei aita, eniveis tuleb need ära teha ja vastutada, seega üritan võimalikult kainelt mõelda, arutleda, mitte põdensit panna ning kaalutleda iga oma sammu, samas mitte üle mõelda, sest see ei tule hetkel mu vaimsele tervisele just kasuks, südame tervisele ka mitte. Paanikahooge pole olnud (veel?), kuid õhtune pulss on "parematel" päevadel 159 (sportides on 150 kandis), kõhus keerab, õlas tõmbleb, kõrvus kohiseb ja silme eest läheb mustaks. Ei, rahulik üritan olla, mhmh.)
Ahjaa. Eesti film kintsis. Rullnoksi moodi: sitaks head näitlejad (Avandi, Malmsten, Sarv, Oja, Ulfsakid (ma´i saa, Lemps oli täielik huumor!)), päris kena rebingut, kuigi lugu ennast eriti ei olnud. Eesti film ju ikkagi, aga nagu ma aru sain, siis Tõnu jääb siiski lowpointiks ning sellega võrreldes oli tegemist kinokunsti šedöövriga.
Tsiteerides klassikuid "Elu on ikka seiklus."
A. Mingid idud olid kahe päeva jooksul pargiäärsed puud maha saaginud?! Mitte ühe või kaks, vaid puhta töö teinud kergeka parklas. Ma olin siiras hämmingus ja ei saanud kohe üldse aru, kuhu ma sattund olen. Hüpotees nr 1 oli, et ju kukkus mõni rämakas kellegi bemmi või veel hullem rõuveri peale. Oh ajad, oh bussiliinid. Mis järgmiseks?
Mul on tõsiselt hea meel, et juutuub olemas on, sest muidu oleks tänane päev kohe päris metsas olnud, nüüd vähemalt olen saanud päris mitu korda südamest naerda ("Eesti otsib superstaari", "Kreisiraadio" ja erinevad Jan Uuspõllu klipid). Mnjah. Mitte et lapsed vähem vaimukad oleksid.
Sport oli päris huvitav. Nimelt oli õues mingi ilge torm, alguses tuli pisut rahet ja ma kartsin, et ei tule spordist midagi välja, aga see lõppes sama kiiresti, kui oli alanud. Kõrvekast tagasi tulles tahtis tuul kraavi lükata, täiesti jube oli, rääkimata sellest, et kui see vahepeal liikumissuunale vastu puhus, siis oli tunne, nagu seisaks koha peal või liiguks mingite tibukatega edasi. Olen saanud kolm nädalat järjest väga regulaarselt joosta ning enesetunne on olnud enamasti kena, välja arvatud suure varba valu, mis kahel korral välja on löönud, aga ma pakun, et see on üleväsimusest valus olnud. Nüüd jätsin jooksude vahele kaks päeva ning varbavalust pole hetkel juttugi (on jah uskumatu, kui keegi ütleb, et suur varvas valutab, aga vat selline olukord on olemas). Pigem ohin praegu selja tõttu, mis kahest lamamis-istumis-juutuubipäevast on valusaks jäänud. Viljandisse ikkagi ei saa, mis tähendab, et järvesari jääb sel aastal tegemata. Kevadist poolmaratoni ei ole veel otsustanud, täna end tuules koju pressides mõtles, et pole mõtet minna. Lõin vedelaks ühesõnaga, aga õnneks on pisut aega, et mõelda ning ilmselt otsustan nädala pärast, kui muud jäägitut tähelepanu nõudvad probleemid lahendatud.
(Üritan pidevalt mingeid asju kuskile lükata ja ära unustada, kuid kahjuks see ei aita, eniveis tuleb need ära teha ja vastutada, seega üritan võimalikult kainelt mõelda, arutleda, mitte põdensit panna ning kaalutleda iga oma sammu, samas mitte üle mõelda, sest see ei tule hetkel mu vaimsele tervisele just kasuks, südame tervisele ka mitte. Paanikahooge pole olnud (veel?), kuid õhtune pulss on "parematel" päevadel 159 (sportides on 150 kandis), kõhus keerab, õlas tõmbleb, kõrvus kohiseb ja silme eest läheb mustaks. Ei, rahulik üritan olla, mhmh.)
Ahjaa. Eesti film kintsis. Rullnoksi moodi: sitaks head näitlejad (Avandi, Malmsten, Sarv, Oja, Ulfsakid (ma´i saa, Lemps oli täielik huumor!)), päris kena rebingut, kuigi lugu ennast eriti ei olnud. Eesti film ju ikkagi, aga nagu ma aru sain, siis Tõnu jääb siiski lowpointiks ning sellega võrreldes oli tegemist kinokunsti šedöövriga.
Tsiteerides klassikuid "Elu on ikka seiklus."
A. Mingid idud olid kahe päeva jooksul pargiäärsed puud maha saaginud?! Mitte ühe või kaks, vaid puhta töö teinud kergeka parklas. Ma olin siiras hämmingus ja ei saanud kohe üldse aru, kuhu ma sattund olen. Hüpotees nr 1 oli, et ju kukkus mõni rämakas kellegi bemmi või veel hullem rõuveri peale. Oh ajad, oh bussiliinid. Mis järgmiseks?
Kirjutas Kriux kell 9:09 PM
