Talvel jooksma?
Nutt ja hala sellest, kuidas kõik on minu vastu.
Esiteks tuli detsember ja sellega koos s...kanti kiired ajad töö juures, millele lisandus minu pisut hirmunud olek külmaga õues käimise suhtes. Pärast mitut tippspordiga tegelevate titade küsitlemist (ei lasku detailidesse, aga ma ikka pinnisin neid) sain julgust ning natuke aega. Tulemus oli masendav: kanapimedus, orieneteerumishäired ning kesised 59 läbitud kilomeetrit kuu kohta (põhimõtteliselt neli jooksu üheksa päeva jooksul ja siis kuu lõpus üks veel).
Teiseks tuli jaanuar ja sellega koos s...kanti lund, millele üsna kiiresti järgnes külm. Mis tähendas, et enda poolt pandud piir ehk miinus kümme kraadi Celsiuse termomeetri põhjal jäi paika (kuigi nägin järjekindlaid jooksumehi ja -naisi mööda Tartut ringi lippamas ka miinus 24 kraadiga, mil mul isegi kõndida külm oli). Tulemus oli masendav: sain kohe pärast viimast jooksu... nohu. Kas ma juba mainisin, et enne oli olnud kahenädalane paus? Igatahes pidin ostma sadade kroonide eest nohutablette, olin sunnitud sööma neid üheksa päeva järjest ning siis oli asi kontrolli all ehk siis enam nina ei tilkunud, sai üle pika aja rahulikult nina kaudu hingata ning ühtlasi oli veebruar sujuvalt kätte jõudnud, selle kõige taustaks kogunes 51 kahvatut kilomeetrit jooksu, mis nelja korra peale 17 päeva vahele jäävad.
Kolmandaks on veebruar. Ravisin end jaanuarikuisest nohust terveks, sõin kaheksa päeva tablette, kulutasin energiat sellele, et mul nende korrapärane neelamine meeles oleks, talusin kõrvamõjusid, mida medikamendid endaga kaasa tõid. See kõik sihib ühte kohta. JOOKSIN esmaspäeval 10,9 kilomeetrit, tundsin ennast paganama hästi... HETKENI, mil sain aru, et see kuradi krae, mida mütsi-sallina kasutan, oli hingamisest mulle kaela peale rämesuure jääklombi tekitanud ning see hõõrus end kenasti vastu kõri. Tulemus: kolmapäeval kella 10.50 ja 11.55 vahel hakkas hääl krõbisema, 13.00 oli see kraapiv, aga sain puhata, 14.00 hakkas vaikselt "õõtsuma" ning õhtul kuue ajal oli alles krigisev sosin. Sosistasin eile terve päeva, täna olen krigisenud, kaks tundi tagasi algas kohutav köha, mis kõlab pigem nii, nagu oleks mul toitumishäired ning ma üritan lõuna-, õhtu- ja kõigist muudest söökidest vabaneda. Nii et ilmselt võin ma vist veebruari kokkuvõtted ära teha, sest sarnase tempoga jätkates jõuan ma võib-olla (kui ma järjekindlalt rohtu söön) veel korra 10,9-kilomeetrisele ringile ning siis on märtsini kõik.
Ma vist ei maininud, et täna leidsin töölt tulles postkastist uue Jooksja koos jooksukalendriga. Isu igale poole minna ja kohe kõike teha on nii-nii-nii suur, aga hetkel on kõik minu vastu. Kõige suurem vaenlane ilmselt ma ise, kes ei saa ikkagi aru, mil moel see talvel vabas looduses sportimine käib. Oleks juba märts! Ja aprill!! Ja mai!!! Ühesõnaga kõik need kuud, mil rahulikult joosta saab, kartmata, et mingi haiguseuss ninna-kurku-kõrva poeb.
Ma ju ei liialdanud? Kõik on hetkel minu vastu. Haigena spordile mõelda on ikka ilge piin.
Esiteks tuli detsember ja sellega koos s...kanti kiired ajad töö juures, millele lisandus minu pisut hirmunud olek külmaga õues käimise suhtes. Pärast mitut tippspordiga tegelevate titade küsitlemist (ei lasku detailidesse, aga ma ikka pinnisin neid) sain julgust ning natuke aega. Tulemus oli masendav: kanapimedus, orieneteerumishäired ning kesised 59 läbitud kilomeetrit kuu kohta (põhimõtteliselt neli jooksu üheksa päeva jooksul ja siis kuu lõpus üks veel).
Teiseks tuli jaanuar ja sellega koos s...kanti lund, millele üsna kiiresti järgnes külm. Mis tähendas, et enda poolt pandud piir ehk miinus kümme kraadi Celsiuse termomeetri põhjal jäi paika (kuigi nägin järjekindlaid jooksumehi ja -naisi mööda Tartut ringi lippamas ka miinus 24 kraadiga, mil mul isegi kõndida külm oli). Tulemus oli masendav: sain kohe pärast viimast jooksu... nohu. Kas ma juba mainisin, et enne oli olnud kahenädalane paus? Igatahes pidin ostma sadade kroonide eest nohutablette, olin sunnitud sööma neid üheksa päeva järjest ning siis oli asi kontrolli all ehk siis enam nina ei tilkunud, sai üle pika aja rahulikult nina kaudu hingata ning ühtlasi oli veebruar sujuvalt kätte jõudnud, selle kõige taustaks kogunes 51 kahvatut kilomeetrit jooksu, mis nelja korra peale 17 päeva vahele jäävad.
Kolmandaks on veebruar. Ravisin end jaanuarikuisest nohust terveks, sõin kaheksa päeva tablette, kulutasin energiat sellele, et mul nende korrapärane neelamine meeles oleks, talusin kõrvamõjusid, mida medikamendid endaga kaasa tõid. See kõik sihib ühte kohta. JOOKSIN esmaspäeval 10,9 kilomeetrit, tundsin ennast paganama hästi... HETKENI, mil sain aru, et see kuradi krae, mida mütsi-sallina kasutan, oli hingamisest mulle kaela peale rämesuure jääklombi tekitanud ning see hõõrus end kenasti vastu kõri. Tulemus: kolmapäeval kella 10.50 ja 11.55 vahel hakkas hääl krõbisema, 13.00 oli see kraapiv, aga sain puhata, 14.00 hakkas vaikselt "õõtsuma" ning õhtul kuue ajal oli alles krigisev sosin. Sosistasin eile terve päeva, täna olen krigisenud, kaks tundi tagasi algas kohutav köha, mis kõlab pigem nii, nagu oleks mul toitumishäired ning ma üritan lõuna-, õhtu- ja kõigist muudest söökidest vabaneda. Nii et ilmselt võin ma vist veebruari kokkuvõtted ära teha, sest sarnase tempoga jätkates jõuan ma võib-olla (kui ma järjekindlalt rohtu söön) veel korra 10,9-kilomeetrisele ringile ning siis on märtsini kõik.
Ma vist ei maininud, et täna leidsin töölt tulles postkastist uue Jooksja koos jooksukalendriga. Isu igale poole minna ja kohe kõike teha on nii-nii-nii suur, aga hetkel on kõik minu vastu. Kõige suurem vaenlane ilmselt ma ise, kes ei saa ikkagi aru, mil moel see talvel vabas looduses sportimine käib. Oleks juba märts! Ja aprill!! Ja mai!!! Ühesõnaga kõik need kuud, mil rahulikult joosta saab, kartmata, et mingi haiguseuss ninna-kurku-kõrva poeb.
Ma ju ei liialdanud? Kõik on hetkel minu vastu. Haigena spordile mõelda on ikka ilge piin.
Kirjutas Kriux kell 9:02 PM
