ISBN 978-9985-9980-6-9
Aasta esimene raamat... loetud! Peeter Volkonski absurdse pealkirjaga teoseke, mille pealkirja ma meelde küll ei kavatse jätta. Olen üritanud mitte elulooraamatute lainele sattuda... Volkonski raamatu puhul tuli välja, et olin infot liigselt blokeerinud, sest eluloost oli tegelikult asi kaugel. Seal oli paar lapsepõlvemälestust, mõned humoorikad seigad noorusajast ning segasevõitu unenägusid luuletuste-laulutekstide vahepeal.
Mõtlesin tükk aega, kas ma oleksin nii ettevaatlik oma suhtumise väljaütlemisega, kui autor ise poleks puhtsüdamlikult tunnistanud, et ta kirjutas selle teose raha pärast - talle maksti avanssi. Ausus on hea, aga Volk justkui vabandaks oma raamatu pärast juba ette - raha mainitakse sissejuhatuses juba.
Ühesõnaga tahaks, et saaks rahulikult nautida, aga natuke on minus veel säilinud kohusetunnet ja aukartust. Kirjutamine on ju püha? Saan ise ka aru, kui jaburalt see kõlab, aga nii ta on. Vanad kombed ei taha kaduda, kuigi ma kangekaelselt teen tööd, et asja "iisimalt" võtta. Mõningal määral on see ka õnnestunud :) Aga nüüd läks jutt raamatust kaugemale.
Harju keskmine raamat: köidetud kenasti, kaas esinduslik, fotovalik maitsekas, ülesehitus pisut eklektiline, tähesuurus muutuv, taustavärv samuti. Väga... Kergelt tulnud ja läinud ilmselt samamoodi, aga see on meitel paar aastat juba trendiks olnud. Teos tõestas mulle, et eelarvamusi ei tasu luua ning eemalehoidmiseks pole ka erilist põhjust. Mingit muda külge ei hakanud, tükki küljest ära ei kukkunud, aga paar tundi köitvat lugemist oli kindlustatud. Lugejana hakkas peas kerima mõte, et Volk võikski lühijutte kirjutada ja avaldada. Regulaarselt mõnes ajalehes, leht ainult võidaks sellest :) Ja jutt ei peaks olema tõsine, vaid aeg-ajalt teise reaalsusse kalduv, tähenduste ja võimaluste paljususes uperpallitav. Iisi.
Hinnang: 7/10.
Mõtlesin tükk aega, kas ma oleksin nii ettevaatlik oma suhtumise väljaütlemisega, kui autor ise poleks puhtsüdamlikult tunnistanud, et ta kirjutas selle teose raha pärast - talle maksti avanssi. Ausus on hea, aga Volk justkui vabandaks oma raamatu pärast juba ette - raha mainitakse sissejuhatuses juba.
Ühesõnaga tahaks, et saaks rahulikult nautida, aga natuke on minus veel säilinud kohusetunnet ja aukartust. Kirjutamine on ju püha? Saan ise ka aru, kui jaburalt see kõlab, aga nii ta on. Vanad kombed ei taha kaduda, kuigi ma kangekaelselt teen tööd, et asja "iisimalt" võtta. Mõningal määral on see ka õnnestunud :) Aga nüüd läks jutt raamatust kaugemale.
Harju keskmine raamat: köidetud kenasti, kaas esinduslik, fotovalik maitsekas, ülesehitus pisut eklektiline, tähesuurus muutuv, taustavärv samuti. Väga... Kergelt tulnud ja läinud ilmselt samamoodi, aga see on meitel paar aastat juba trendiks olnud. Teos tõestas mulle, et eelarvamusi ei tasu luua ning eemalehoidmiseks pole ka erilist põhjust. Mingit muda külge ei hakanud, tükki küljest ära ei kukkunud, aga paar tundi köitvat lugemist oli kindlustatud. Lugejana hakkas peas kerima mõte, et Volk võikski lühijutte kirjutada ja avaldada. Regulaarselt mõnes ajalehes, leht ainult võidaks sellest :) Ja jutt ei peaks olema tõsine, vaid aeg-ajalt teise reaalsusse kalduv, tähenduste ja võimaluste paljususes uperpallitav. Iisi.
Hinnang: 7/10.
Sildid: lugeja sünd
Kirjutas Kriux kell 5:41 PM
