Loen jälle

Laupäevad on ainsad päevad, kus ma täiesti rahulikult ja süüdimatult loen. Ehk siis enne voodist tõusmist juba nina raamatus, siis ajalehed ja jälle raamatud. Eelmisel laupäeval tegin ma midagi muud - mida, ei mäleta... Üleeelmisest võlg ja muidugi on tänane päev :)

Jeanette Winterson "Apelsinid pole ainsad viljad"
on, nagu vahetult enne seda loetud "Hea uus ilm", sigahea raamat. Krabasin need paarisrakendina Rahva raamatust kaasa ning lugeminegi läks samas taktis. Ehk siis silmade ees jooksis üsna detailselt taas kord film, kus iga sekund täis võltsvagadust, siirast arusaamatuses pilku ning võitlust olematute deemonitega. Wintersoni raamatu eessõna annab võtme lugemiseks, suunab rajale, kust kõrvale enam ei hälbi. Elades ühiskonnas, milles pealtnäha pole tabusid, kuid peidus pinna all on neid kuradi palju ning elatud aastad on õpetanud neid rahule jätma, nendega arvestama, on Wintersoni raamat eriti tähenduslik. See näitab, kuidas teadmatusest võib saada teadlikkus, kinnisilmsus võib olla heade kavatsuste loomulik osa, kuid samas laseb siiski mõelda, kas selle taga pole omakasupüüdlikkust või tahet kellelegi millegi eest kätte maksta...
Hinnang 10/10 (See on raamat, mida tuleb üle lugeda. Tõsiselt.)


Veiko Märka "Lendas üle marmortahvli"
on suvest saadik olnud lugemisel, viimasel kahel nädalal kasutasin seda unerohuna ehk niikui selle kätte võtsin, tabas mind kolossaalne uni. Jõudsin igal õhtul umbes neli rida lugeda, enne kui aru sain, et ma juba magan. Algul tundus see raamat isegi vaimukas, aga ühel hetkel tüütas see kohutavalt ära ning ühtki naeruturtsatust esile ei kutsunud. Kuna ma olen väga järjekindel inimene, siis ma lugesin selle täna hommikul siiski lõpuni :) Märka lood Eesti Ekspressis on vaimukad, aga sellesse raamatusse kokku topituna olid need tüütud ning mittemidagiütlevad. Ma päris täpselt ei tea, kas asi oli punnitatud huumori suure kontsentratsiooni tõttu nii või oli põhjus kuskil mujal. Kasutatav nt gümnaasiumis on kolme põrsakese osa - päris osavalt erinevaid stiile kokku klopsitud. Mõtlesin, et müütilist muistendit võiks isegi lastele tsiteerida, eeldusel muidugi, et nad konteksti valdavad.

Hinnang 4/10 (Ma siiralt lugesin seda kuude kaupa ja see kuulub nende teoste hulka, mille eest ma paar nädalat tagasi raamatukogus olin sunnitud 90 krooni viivist maksma. Laksan: mõttetu.)

Aarne Ruben "Lugusid Anveltist ja Kingissepast"
kuulub ka nende ilmselgelt väärtuslike raamatute hulka, mille eest viivist võetakse, aga mida keegi peale minu lugeda pole tahtnud... Igatahes olin ma sunnitud võtma sealt vahelt järjehoidja ja otsast peale lugema hakkama, kuna ma ei mäletanud, millest see õigupoolest rääkis. Lookesed revolutsioonilisest Eestist, tegelastena figureerisid need, keda pealkirjaski mainitakse, kõrval terve hulk muid kabajantsikuid. Esimene lugu oli lõppkokkuvõttes kõige parem, seal tegelased mu meelest jälgitavad, kõrvallood lõpuni viidud (tüdruku tädi, austaja, tehases kohatud vahetusevanem jt). Ilselgelt ei suuda ma hetkel vastu võtta meeletult nimesid ja muud kõrvalinfot, kuigi ma sain aru, miks neid joonealuseid märkusi tarvis oli - tuleviku tarvis tehtud märkused, mis näitasid, et ükskõik kui palju inimene ka ei pingutanud, revolutsioonile väärtuslikke tegusid ei teinud, lõpuks oli ta saatus ikka sama - surm, kuna ta "reetis" põhiväärtused. Stalin Tallinnas oli kenasti portreteeritud, loo lõpus olevad nn after katkendid olid head. "Detsembrikuumus" tuli meelde, kahjuks. See ei olnud hea film.

Hinnang 5/10 (Kaua loetud, mitte eriti kaunis, aga samas jälle uus Eesti kirjanik kirjas.)

Siia taustale võiks lugeda Postimehest Jelena Skulskaja artiklit.