Lugesin
Eelmisse nädalasse jäävad Elmar Emu Saarniidu "Presidendi meister" ja Aldous Huxley "Hea uus ilm".
Emu raamatut lugesin suvise kohtumise mõjul, ühel paljudest raamatukogus käikudest tuli see teos meelde ja nii sai ta endale koju toodud. Tegemist hea memuaarikogumikuga, kus on oma väljapeetud stiil, kenasti toimetatud tekst - ma kartsin ausalt öeldes, et leian sealt halvakvaliteedilise eesti keele. Kena raamat, kus palju pilte ja keskendutud teatud ajale. Mulle tundub, et mälestusi kodu-Eestist ja ajast enne ühendriikidesse minekut oli proportsionaalselt rohkem kui USA elu, kuigi seal elatud elu on aastates pikem olnud. Ilmselt tegi Emu valusad valikud, võib-olla pidas silmas oma perekonna privaatsust. Ma olen korduvalt mõelnud, et mälestusraamatu autor peab väga hästi tunnetama seda piiri, millest ta üle ei lähe, et mitte teha haiget, ülekohut, mitte lahmida või mõjuda naeruväärsena. Emu raamatut lugedes sain ma aru, et tema ei häbene midagi, meelega haiget ei tee, kuigi ilmselt on neid, kes solvuvad. Emul on olemas põhjendus, miks ta üht või teist asja mainib või mainimata jätab. Vanus ja elatud elu on kõige õigemad põhjendused lause kirjapanekuks või sellest hoidumiseks. Lugesin Emu mälestusi üsna pika aja vältel - muud tegemised tulid vahele - ja kogu aeg oli väga helge tunne. Mitte seetõttu, et Emu oleks kirjutanud roosamannast ja pudrumägede maailmast, vaid seetõttu, et ta igas olukorras jäi iseendaks, suutis olukordi kainelt hinnata, võtta olemasolevast parim ja edasi minna, ilma et kellelegi meelega haiget oleks teinud. Ma ei tea, võib-olla on ta oma elu tagantjärgi ilusaks kirjutanud, aga hästi ei taha seda uskuda. Emu ongi läbinisti positiivne, isegi siis, kui ta peab tegema nn halva otsuse. Ma ei taha muutuda läägeks, aga pean veel kord märkima, et Emu on äge! Ta kuulub nende inimeste hulka, kellest on alati hea meel kuulda.
Hinnang: 9/10 (ei hinda ilukirjanduslikkust ega elu, vaid hästi jutustatud lugu).
"Hea uus ilm" sattus mu ette raamatupoes, kui K. juurde sõiduks raamatut otsisin. Punane sari on hea - olen vaid korra pettunud, aga kes vana asja ikka meelde tuletab. Igatahes umbes teisel lehel tulid fläshid filmist ja nii ta läks. Lugemisprotsessi ajal jooksis silme ees üks raamatu ainetel tehtud film, ma ei tea täpselt, mis aasta film see oli, kes seal mängisid, millal ja kus ma seda nägin. Õrn mälestus on sellest, et elasime sel ajal veel vanas kohas, mis tähendab, et nägin filmi enne 11. sünnipäeva. Mine võta kinni, aga see polegi oluline. Või pisut on, kuna lugemise ajal filmi "vaatamine" oli minu jaoks kummaline kogemus. Ma teadsin detailselt, mida Lenina teeb või ütleb, kuidas Metslane reageerib, millised on alfad, beetad, deltad jt. Huxley utoopiline ühiskond oli silme ees ja kõrvade vahel, kujutlusvõime ei olnud pärsitud, vastupidi, see oli elav, tõi välja erinevaid värve ja varjundeid. Utoopilise maailma idee - nagu "1984" - ei ole midagi uut, aga kui teos on hästi kirja pandud, siis tabas see mind lugejana taas üsna võimsalt. Emadus, isadus, unustusse põgenemine, tehislik elu ja emotsioonid, üleplaneeritus, ühetaolisus... Kõlab nagu globaliseerumine?
Hinnang: 10/10 (see on sigahea).
Emu raamatut lugesin suvise kohtumise mõjul, ühel paljudest raamatukogus käikudest tuli see teos meelde ja nii sai ta endale koju toodud. Tegemist hea memuaarikogumikuga, kus on oma väljapeetud stiil, kenasti toimetatud tekst - ma kartsin ausalt öeldes, et leian sealt halvakvaliteedilise eesti keele. Kena raamat, kus palju pilte ja keskendutud teatud ajale. Mulle tundub, et mälestusi kodu-Eestist ja ajast enne ühendriikidesse minekut oli proportsionaalselt rohkem kui USA elu, kuigi seal elatud elu on aastates pikem olnud. Ilmselt tegi Emu valusad valikud, võib-olla pidas silmas oma perekonna privaatsust. Ma olen korduvalt mõelnud, et mälestusraamatu autor peab väga hästi tunnetama seda piiri, millest ta üle ei lähe, et mitte teha haiget, ülekohut, mitte lahmida või mõjuda naeruväärsena. Emu raamatut lugedes sain ma aru, et tema ei häbene midagi, meelega haiget ei tee, kuigi ilmselt on neid, kes solvuvad. Emul on olemas põhjendus, miks ta üht või teist asja mainib või mainimata jätab. Vanus ja elatud elu on kõige õigemad põhjendused lause kirjapanekuks või sellest hoidumiseks. Lugesin Emu mälestusi üsna pika aja vältel - muud tegemised tulid vahele - ja kogu aeg oli väga helge tunne. Mitte seetõttu, et Emu oleks kirjutanud roosamannast ja pudrumägede maailmast, vaid seetõttu, et ta igas olukorras jäi iseendaks, suutis olukordi kainelt hinnata, võtta olemasolevast parim ja edasi minna, ilma et kellelegi meelega haiget oleks teinud. Ma ei tea, võib-olla on ta oma elu tagantjärgi ilusaks kirjutanud, aga hästi ei taha seda uskuda. Emu ongi läbinisti positiivne, isegi siis, kui ta peab tegema nn halva otsuse. Ma ei taha muutuda läägeks, aga pean veel kord märkima, et Emu on äge! Ta kuulub nende inimeste hulka, kellest on alati hea meel kuulda.
Hinnang: 9/10 (ei hinda ilukirjanduslikkust ega elu, vaid hästi jutustatud lugu).
"Hea uus ilm" sattus mu ette raamatupoes, kui K. juurde sõiduks raamatut otsisin. Punane sari on hea - olen vaid korra pettunud, aga kes vana asja ikka meelde tuletab. Igatahes umbes teisel lehel tulid fläshid filmist ja nii ta läks. Lugemisprotsessi ajal jooksis silme ees üks raamatu ainetel tehtud film, ma ei tea täpselt, mis aasta film see oli, kes seal mängisid, millal ja kus ma seda nägin. Õrn mälestus on sellest, et elasime sel ajal veel vanas kohas, mis tähendab, et nägin filmi enne 11. sünnipäeva. Mine võta kinni, aga see polegi oluline. Või pisut on, kuna lugemise ajal filmi "vaatamine" oli minu jaoks kummaline kogemus. Ma teadsin detailselt, mida Lenina teeb või ütleb, kuidas Metslane reageerib, millised on alfad, beetad, deltad jt. Huxley utoopiline ühiskond oli silme ees ja kõrvade vahel, kujutlusvõime ei olnud pärsitud, vastupidi, see oli elav, tõi välja erinevaid värve ja varjundeid. Utoopilise maailma idee - nagu "1984" - ei ole midagi uut, aga kui teos on hästi kirja pandud, siis tabas see mind lugejana taas üsna võimsalt. Emadus, isadus, unustusse põgenemine, tehislik elu ja emotsioonid, üleplaneeritus, ühetaolisus... Kõlab nagu globaliseerumine?
Hinnang: 10/10 (see on sigahea).
Sildid: lugeja sünd
Kirjutas Kriux kell 10:31 AM
100% nõus,et see on sigahea raamat, kuigi (selle põhjal?) vändatud filmist polnud mul õrna aimugi. Lugesin "Head uut ilma" ülikooli ajal n-ö kohustusliku kirjandusena ja ma ei ole vist ühegi teise raamatu puhul kogenud sellist aastaid kestvat painajalikku mõju. Hoolimata vaid ühekordsest lugemisest on see tekst mõte-mõttelt peas. Antiutoopia on vist minu jaoks. "Elementaarosakesed" rabas samavõrd. "1984" polegi lugenud, kuigi ootab riiulis. Eks neid on veel ... Nt Zamjatini "Meie". Muide, vaid "Elementaarosakesed" ei ole punases sarjas ilmunud.