Sügisesed rõõmud

Töö juures kukub uimaseid kärbseid iga kuradi minuti tagant laest-ruloo küljest-klaasi küljest aknalaule või põrandale. Kukuvad selja peale, siputavad natuke, põrisevad uniselt ja siis... surevad ära. Või siis teesklevad väga osavalt surnuid. Ilged loomad. Lapsukesed õiendavad, et nad sellist vaatepilti peavad nägema, lömastavad uimakotte vastu akent, loobivad üksteist karvajalgadega. Ma ei ole neile Pambu-Peedust ja sellest, mis juhtub loomi piinavate lastega, rääkinud, sest ma koledal kombel vihkan isegi neid putukaid.

Kodus kukub uimastatud sääski iga kuradi minuti tagant keset lendu põrandale, pähe ja voodisse. Kuna sääski on jälle s... palju, siis olen ma sunnitud sääsehirmutajat kasutama. Sääsehirmutaja tööpõhimõte ei ole mitte sääski eemal hoida, vaid neid uimastada ja hoo pealt surnutena maha paisata. Kusjuures nemadki üritavad surnut teeselda (nad ei ole surnud, kontrollitud).

Igal jumala päeval korjan kokku mitukümmend surnud looma, ise vastikusest võdisedes ja samas olles kuradi õnnelik, et need loomad ei saa mulle enam suhu-silma-pähe lennata. Ei tea, kas see on mingi kuradi karmavõla tõttu või on karmavõlg alles selle kahjurõõmu tõttu teel.

Äädikakärbestest ma juttu ei teegi enam. Nendest lollidest tiivulistest - ilmselt ka kärblaste suguseltsi kuuluvad -, kes jooksmise ajal mu pea ümber tiirutavad, ma ka ei räägi. Täna kimasid paar kamikadzest isendit mulle suhu ja üritasid oma enesetapulennul mindki teise ilma sokutada. Krdi terroristid.

Phh, sügis.

P.S. Ma muidu nii palju ei kiru, aga praegu on küll üks krdikrdikrdikrdikrdi tuju. Kusjuures. Kõik on hea :D