Lasteraamatud!

Olen E.-ga lasteaias käies lugenud pingiveerel ühe silmaga E.-mani lasteraamatuid. Mu õde kommenteeris, et soomlased on ikka täiesti hullud, kuna nende hulka kuuluvad Juha Vuorinen ja antud raamatute autorite paar Sinikka Nopola ja Tiina Nopola.

"Risto Räppari" sarjast
"Risto Räppar ja viimane hoiatus"
"Risto Räppar ja kohutav vorst"
"Risto Räppar ja Nuudlipea"

Risto Räppar on väike poiss, kes elab koos ekstsentrilise tädi Roosaga paneelmajas, kus nende naabriteks on hr Lindberg, Elanik ja Nuudlipea koos oma vanematega. Igas raamatus on üks lugu, lugu ise näitab tavaliselt tädi närvilisust ja ogarust (ta kardab kõike ja kõiki, saab asjadest valesti aru, müüb matkamunatopse ja ei tea mida veel, on naabrisse armunud, kuid ei julge seda tunnistada, kusjuures kõige selle juures saab Risto kasvatamisega siiski hakkama) ning seda, kuidas Risto neid kitsikusest päästab. Lood on kiiksuga, aga headus võidab alati ning isegi, kui peategelane ebaeetiliselt käitub, üritatakse näidata, et ta oli sunnitud seda tegema (a la ellu jäämiseks vajalik teguviis). Raamatusari peaks õpetama sallivust, aga ma arvan, et selle kõrval annab see ka hea ülevaate sellest, kuidas vanemaid inimesi pisut pilgata ja kuidas laps saab end täiskasvanute seltskonnas maksma panna. Mõneti ma selliseid raamatuid heaks ei kiida, aga samas saan ma aru, et reaalses maailmas kohtuvad lapsed sarnase teguviisiga anyway, seega pole mõtet neid pilve sees poputada. Loodetavasti jääb headuse hääl domineerima.

Sarja suureks plussiks lastepärasuse ja kaasaegsuse (sest tegevus on ikka üpris kaasaegne, nt tädi Roosa on telefonimüügi agent, Nuudlipea Nelli ema-isa on telekokad ning Nelli peab ise enda eest hoolitsemisega hakkama saama, rääkimata sellest, et Ristol ei ole isa ning ema on kuskil välismaal end täiendamas ja ta on tädi hoolde jäetud) kõrval on kindlasti illustratsioonid, mille autoriteks on Aino Havukainen ja Sami Toivonen. Pisut meenutab nende karikatuursus Eesti koomiksikunstnike paremikku, aga neis on lisaks lastepärasus, eriti uhke detailirohkus, millega ilmselt samuti saab last pisut arendada, kuid ilmselt mõneti ka nende tähelepanu kõrvale juhtida (et jälle rajale tagasi saada peab laps suutma keskenduda ja ümber orienteeruda ning nende oskuste omandamine on ju ometi ülioluline!). Osa illustratrsioonidest on värvilised, osa kokkuhoiu mõttes mustvalged, aga võrdselt toredad ja pilkupüüdvad on mõlemad. Igati tore raamat, mis boonusena (!) suunatud peamiselt poistele, sest peategelaseks on poiss. Kui pisikesed poisid seda sarja ka lugeda ei taha, siis ma küll ei tea, mida nad võiksid tahta.

Hinnang 7,5.